Mitmes meediakajastuses, mis annavad edasi Praxise äsja valminud vanemapuhkuste süsteemi analüüsi tulemusi, tõlgendati mõnd analüütikute soovitust meelevaldselt ning seetõttu peame vajalikuks diskussioonis teravamalt kerkinud teemadele vastata.
Kohustust pole
Meedias leidis kogu kõnealusest analüüsist ja soovitatust kõige enam kajastust, aga ka vääriti tõlgendamist, soovitus reserveerida üks osa vanemahüvitisest isadele. Väide, et Praxis tegi ettepaneku isad kohustuslikus korras lastega koju saata, on kahtlemata intrigeeriv ning arutelule kutsuv, kuid see on siiski eksitav. Analüütikute soovituse kohaselt peaks selleks, et pere saaks maksimaalse päevade arvu ulatuses vanemahüvitist, isa senisest aktiivsemalt osalema lapse eest hoolitsemises. Isa osaluse soodustamiseks võiks teatud osa vanemahüvitist olla mõeldud kasutamiseks ainult isale. Selle kasutamine ei ole kohustuslik, jätkuvalt jääb perele õigus valida, kas isa kasutab temale reserveeritud osa. Koju jääma ei sunnita kedagi, küll aga saab riik pakkuda präänikut – ühte osa vanemahüvitisest, mida saab kasutada ainult isa – peredele, kus isa on väikelapse hooldamisse rohkem kaasatud.
Samaaegselt võiks lubada lapsehoolduspuhkuse osaajalist kasutamist, mis võimaldaks vanematel soovi korral väiksema koormusega töötamist jätkata. Ühtlasi oleks sellisel juhul võimalik lapse eest hoolitsemist peres vanemate vahel jagada. Näiteks kui tööandjal on võimalik sellist lahendust pakkuda, töötab poole nädalast ema, poole isa ning teise poole on emb-kumb lapsehoolduspuhkusel ja hoolitseb lapse eest. Ettepanek vanemapuhkuste süsteemi sedalaadi paindlikkust tuua, on saanud palju positiivset vastukaja.
Küsitud on ka, miks oleme soovituste tegemisel toetunud Põhjamaade kogemustele ega ole arvestanud tegelikke võimalusi soovitatut ellu viia. Analüüsis kasutatakse tõesti muuhulgas ka Põhjamaade kogemust ja statistikat, kuna just seal on vanemapuhkuste süsteem juba analüüsimist võimaldava piisavalt pika aja jooksul sisaldanud nii erinevaid valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks kui ka isade osalust motiveerivaid elemente ehk just seda, mille sisseviimise võimaluste uurimist töö tellinud Sotsiaalministeerium Praxisele ülesandeks tegi. Siiski ei toetu analüüs ega tehtud järeldused pelgalt teiste kogemustele, vaid väga põhjalikult käsitlesime nii Eestis hetkel kehtivate vanemapuhkuste ning nendega kaasnevate toetuste ja hüvitiste süsteemi kui ka erinevaid võimalusi selle muutmiseks justnimelt siin ja praegu.
Rinnaga toitmist tuleb soodustada
Soov kaasata isasid senisest enam laste eest hoolitsemisesse on vallandanud mitmete jaoks mure, justkui jätaks isade aktiivsem osalus, eriti isade lapsehoolduspuhkusel olemine, lapsed ilma rinnapiimast. Ka meie leiame, et rinnaga toitmist tuleb soodustada ja võimaldada ning oleme kursis uuringutega, mille kohaselt rinnapiim mõjutab laste tervist ja arengut positiivselt. Tervise Arengu Instituudi poolt perearstidelt 2012. aastal kogutud andmete kohaselt olid kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 55,3% lastest, üle aasta said rinnapiima 10% lastest. Neid lapsi, kes erinevatel põhjustel rinnapiima üldse ei saa, on tervisekäitumise uuringu andmeil Eestis 6,5%.
Eestis on lapsehoolduspuhkuse kolme aasta pikkune ning pool sellest on kaetud vanemahüvitisega. Kuigi esimesed pool aastat on lapsed valdavalt (rinna)piimatoidul, kahaneb selle osakaal ja pakkumise tihedus lapse vanuse kasvades. Pered, kus lapsi toidetakse rinnaga ning kes soovivad võimaldada isal lapse eest lapsehoolduspuhkuse ajal kodus hoolitseda, saavad valida isa kojujäämise aja vastavalt pere võimalustele ja vajadustele. Seejuures on võimalik ja vajalik arvestada ka lapse söömisgraafikuga. Rinnaga toitmist toetab ka Eesti seadusandlus – Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §10 kohaselt peab tööandja kuni 1,5 aasta vanust last rinnaga toitvale naisele võimaldama selleks iga kolme tunni tagant vähemalt pool tundi kestvaid pause.
Et isade lapsehoolduspuhkus ja rinnaga toitmine on omavahel kombineeritavad, näitab ilmekalt Norra, esimesena isadele mõeldud lapsehoolduspuhkuse osa sisse viinud riigi, kogemus. Pea pooled (46%) Norra emadest toidavad oma last rinnapiimaga vähemalt ühe aasta hoolimata seal kehtivast isakuust, mida kasutab ligi 90% isadest. Seega ei tähenda ema naasmine tööellu automaatselt rinnaga toitmise lõpetamist ning isale reserveeritud vanemahüvitise osa ei tähenda tingimata seda, et isa peab lapsega tema esimestel elukuudel koju jääma, kui see pere ja lapse vajadustele ei vasta.
Ebavõrdusus ühiskonnas
Sageli kaheldakse laste eest hoolitsemise ja kodutööde ebavõrdses jagunemises Eesti peredes ning viidatakse, justkui oleksid naised kodutöödes loomupäraselt meestest osavamad. Kuigi hiljuti meedias kajastatud OECD ülevaate kohaselt teevad Eesti mehed tõepoolest ajaliselt palju kodutöid, ei tähenda see kodutööde võrdset jaotust Eesti peredes – iga naise poolt kodutöödele kulutatud tunni kohta teeb mees koduseid töid 33 minutit ehk peaaegu poole vähem. Loe pikemalt sel teemal meie teisest blogikandest.
See, kellel tuleb harjutamise käigus omandatav soki nõelumine, õhtusöögi valmistamine või lambipirni vahetamine paremini välja, ei saa ega tohi olla argumendiks stereotüüpse töödejaotuse jätkamise poolt või, veelgi enam, vanemapuhkuste süsteemi muutmise ettepanekute vastu. Eriti lubamatu on see olukorras, kus soostereotüübid päädivad ebavõrdsusega ühiskonnas. Näiteks kinnitas varasem Praxise ja Centari palgalõhe uuring, et võrreldes naistega, kel ei ole lapsi, kaotab lastega naine palgast 1,2% iga lapse kohta. Eestis, kus ligi 10% lastest elab absoluutses vaesuses ning visalt püsib Euroopa suurim sooline palgalõhe, ei saa me vananeva ühiskonna ja madala iibe taustal maksta nii kõrget hinda mugavuse eest jätkata harjumuspäraste ajale jalgu jäänud rollikäsitlustega. Ära ei tasu unustada ka laste õigust mõlema vanema ajale ja hoolitsusele ning isade õigust luua oma lapsega lähedane ja usalduslik suhe.
Uuringu aruandes on ära toodud analüüsi lähtekohad, mis olid ette antud Sotsiaalministeeriumi poolt ning keskendusid kahele peamisele uurimisküsimusele: leida viise, kuidas meie vanemapuhkuste süsteemi tuua paindlikkust ning meelitada isasid rohkem väikelaste eest kodus hoolitsema. Samast aruandest leiab ka ülejäänud soovitused poliitikakujundajatele, mis isadele vanemahüvitise osa reserveerimise kõrval meedias väga laialdast kajastamist ei leidnud. Huvilised on teretulnud neid lugema ja edasi diskuteerima.
Kommentaari on koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitikaanalüütikud Helen Biin ja Marre Karu
