Laura Kirss, Hanna-Stella Haaristo

Eesti noorte endi sõnul on nende osalus erinevates noorsootöö tegevustes väga suur. 2011. aastal toimunud ning enam kui 7000 noort hõlmanud uuring „Noorte osalemine noorsootöös“[2] tõi esile, et 10–26aastatest noortest vaid 10% ei olnud küsitlusele eelnenud kolme aasta jooksul osalenud üheski noorsootöö pakutud tegevuses. Kuni 18aastaste noorte seas oli mitteosalenuid vaid 5%. Pea kolm neljandikku noori on osalenud kahes või enamas tegevuses. Eesti noorte kõige levinum noorsootöötegevus on huvitegevus, mille seas on ülekaalukalt kõige populaarsemaks sportimine, mis on peamiseks huvitegevuseks ligi pooltel noormeestest ning kolmandikul tüdrukutest. Poiste huvitegevuses leiab spordi kõrval veel veidi ka muusika ja kunstiga seotud tegevusi, samas kui tüdrukutele on meelepärasem tants, laulmine ning kunst. Teadushuvi arendamisele suunatud huvitegevustega noored 2011. aasta andmetel pea üldse ei tegelenud – tehnika- ja elektroonikaringist ning loodusringist oli osa võtnud vaid 1% noori. Kuigi Eesti noored on aktiivsed noortekeskustes ning noortelaagrites, kus samuti võidakse teadusega seotud teemasid käsitleda, tuleb siiski selgelt esile, et Eesti noorte koolivälistes tegevustes suure tõenäosusega teadushuvi äratamisega seni palju tegeletud ei ole.

Vähesed kokkupuuted teadushuvi arendavate tegevustega noores eas võivad olla üheks põhjuseks, miks paljud reaalainetes võimekad noored samal erialal edasiõppimisest loobuvad. Nii näiteks ei jätkanud 2011. aastal enam kui pooled bioloogias, füüsikas, keemias või matemaatikas enda sõnul võimekad abituriendid õpinguid LTT valdkonnas.

2007. aastast alates on Eestis riik tõukefondide kaasabil hakanud jõulisemalt noorte teadushuvi suurendavaid tegevusi toetama. Ajavahemikul 2007–2011 on noortele suunatud teaduse populariseerimise erinevatesse tegevustesse investeeritud vähemalt 4,4 miljonit eurot, et seeläbi suurendada siinsete teadlaste ja inseneride arvukust ning toetada teadusliku maailmavaate suuremat levikut. Teaduse populariseerimisele suunatud projektide kaudu on soovitud mitmekesistada seni liialt spordi, muusika ja kunsti poole kaldu olevat noorte huvitegevust ning põimida teadushuvi tekitavaid tegevusi kooliharidusse.

Kui edukad need teadushuvi suurendamise projektid siis on olnud? Praxise teaduse populariseerimise tegevuste analüüs tõi välja, et tegevuste korraldajad hindavad neid mitmeski valdkonnas edukaks, näiteks on erinevad projektid aidanud kasvatada õpilaste huvi LTT valdkonna vastu, olnud abiks valdkonna karjäärivõimaluste tutvustamisel ja teadlase töö stereotüüpide kummutamisel ning suurendanud LTT valdkonna kõrgharidusastme õppe atraktiivsust. Samas osutas analüüs sellele, et populariseerimistegevustel on seni olnud mitmeid olulisi nõrkusi, mis takistavad ehk suuremate ja süsteemsemate muutuste esilekutsumist. Peamiste kitsaskohtadena ilmnesid analüüsis järgmised teemad:

• Liiga vähe on siiani tegevuste seas leidunud pikemaajalisi, sügavamat isiklikku huvi tekitavaid tegevusi. LTT valdkonna huviringe napib, suurem osa populariseerimistegevusi on lühiajalised (lühiajalisust soodustab rahastamise killustatus). Lühiajaline tegevus tekitab osalise situatsioonilise huvi, kuid ei juhi õpilast järgmise tegevuse juurde, mis soodustaks sügavama isikliku huvi arendamist. Lühiajalise tegevuse pakkumisel pole tõenäosus mõjutada õpilase edasisi valikuid seega kuigi suur.

• Nooremale vanuserühmale mõeldud tegevusi on suhteliselt vähe. Teaduse populariseerimise tegevusi pakutakse Eesti õpilastele liiga hilja (suurem osa tegevusi on praegu olnud suunatud kolmandale kooliastmele ja gümnaasiumile). Esimesele ja teisele kooliastmele mõeldud tegevusi on olnud vähem, mistõttu on loomulik, et selles vanuses eelistatakse pigem spordi-, muusika- või kunstivaldkonna huvitegevusi. See omakorda aga võib kahandada tõenäosust, et suuremal hulgal õpilastel kujuneks välja sügavam teadushuvi.

• Teaduse populariseerimise tegevustel puuduvad selged eesmärgid ning valdkonda ei ole seni strateegiliselt juhitud. Riik on rahaliselt toetanud erinevaid projekte, mida tegevuste korraldajad ja juhendajad on otstarbekaks pidanud, andes ette vaid suhteliselt üldised tegevuspiirid. Kuna populariseerimisega tegelevad asutused omavahel sageli ei suhtle, on tekkinud olukord, kus ei ole kindlust, et toetusvahendeid kasutatakse ära parimal moel.

• Populariseerimistegevused toetuvad suuresti oma valdkonna entusiastidele, kelle loobudes on oht, et tegevused katkevad. Populariseerimisega tegelejate järelkasvu kasvatamine ja nende süstemaatiline koolitamine puudub.

• Populariseerimistegevuste sisu kujundamisele ei läheneta alati väga süsteemselt, ei mõelda läbi, kuidas täpsemalt õpilaste huvide, oskuste, teadmiste, hoiakute jne mõjutamine peaks tegevuse kaudu toimuma. Seejuures näitab analüüs, et tegevuste sisu on liialt kaldu vaid teatud liiki eesmärkide poole (huvi ja põnevuse tekitamine, teadustegevuse mõistmine), samas kui osad teemad jäävad sagedamini tähelepanu alt välja (nt teadustegevusega samastumine).

Need nimetatud kitsaskohad vajaksid lähiaastatel kindlasti rohkem tähelepanu, et seeläbi populariseerimistegevustest oodatavat kasu suurendada. Teadushuvi suurendamisele suunatud huvitegevuse senisest suurem pakkumine spordi-, muusika- ja kunstivaldkonna kõrval on üks võimalik viis, kuidas noorsootöö osalusmustreid tasakaalustada ning panna huvitegevus teenima ka riigi pikemaajalisi eesmärke. Seejuures on oluline leppida riiklikul tasandil kokku teaduse ja tehnoloogia populariseerimise senisest selgemad prioriteedid ja tegevuste veelgi täpsemad sihtrühmad ning kavandada ja korraldada tegevusi süstemaatiliselt ja tulemuslikkusele keskendudes. Eeltoodu ei osuta sellele, et noorte huve peaks hakkama kuidagi kohustuslikult (riiklikult) suunama, kuid oluline on tagada noortele huvitegevuse valikuid tehes võimalus valida praeguse tegevuste kõrval ka teadusele või tehnoloogiale rohkem keskendunud tegevusi.

Joonis. Loodusteaduste õppimine eesmärkide esinemine Eesti populariseerimistegevuses erinevate kooliastmete lõikes