Palju räägitakse kaasavast haridusest ja võrdsete võimaluste loomisest kõikidele noortele, see on seatud ühtlasi prioriteediks riiklikes ja piirkondlikes strateegiadokumentides. Seda, milline on erivajadustega noorte tegelik olukord, on seni vähe uuritud.

18. veebruaril 2016 toimus juba traditsiooniks saanud noorteseire aastakonverents, kus sel korral oli keskne teema erivajadustega noored – nii nende kaasamine noorsootöösse kui ka õppimine formaalharidussüsteemis ja pärast õpingute lõpetamist tööturule suundumine. Konverentsi esimeses pooles anti ülevaade aastaraamatus kajastatud kahe uuringu peamistest tulemustest. Üks neist oli 2015. aasta sügisel tehtud uuring „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“, kust selgus erivajadustega noortele mõeldud noorsootööteenuste kättesaadavus maakonniti ning seda mõjutavad tegurid kohaliku omavalitsuse pilgu läbi. Teine uuring oli Eesti Töötukassa tellitud „Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noorte siirdumine koolist tööle“, kus antakse statistiline ülevaade erivajadustega noorte osalemisest eri haridusastmetel, vaadeldakse neile pakutavaid õppimisvõimalusi ning ettevalmistust ja toetust tööturule siirdumiseks pärast õpingute lõppu.

Konverents oli eelkõige suunatud noortevaldkonna spetsialistidele, praktikutele ja noortele, mis andis ka võimaluse konverentsi teises pooles laudkondlikes aruteludes täpsustada uuringute põhjal välja toodud kitsaskohti ning otsida toimivaid lahendusi, kuidas jõuda paremini erivajadustega noorteni.

Peamised kitsaskohad uuringutest

Eelpool nimetatud uuringutest jäid kõlama kõige enam järgmised kitsaskohad:

1. Tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele hariduses ja noorsootööteenustes

Noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga, et kõik erivajadusega noored nende teenusteni jõuavad, sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste olemasolust (nt invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk jms). Nii nagu haridusvõimaluste ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on piirkonniti väga erinev, on erinev ka vajalike tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele.

2. Erivajadusega noortega tegelevate erinevate osapoolte omavaheline koostöö

Uuringutest on selgunud, et koostöö lapsevanema ja noorsootööasutuse vahel on äärmiselt oluline erivajadustega noorte kaasamisel, sest see aitab arvestada paremini noore eripäraga. Ka koostöö õppeasutustega omab olulist rolli – näiteks koostöö erikoolidega, sest neis õppivad noored on sageli igapäevasest noorsootööst rohkem isoleeritud, kui tavakoolides õppivad noored. Erivajadustega noorte paremaks kaasamiseks mängib kindlasti olulist rolli ka noort ümbritsev kogukond. Seega tuleks mõelda erinevaid võimalusi, kuidas nii lapsevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi kui ka kogukondi tõhusamini kaasata ja omavahel panna koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni.

3. Kvaliteetse info kättesaadavus erivajadusega noorte kaasamise suurendamisel

Uuringust „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“ jäi kõlama, et noorsootöö pakkujatel puudub sageli täpne ülevaade erivajadusega noortest kohalikus omavalitsuses. Kuna nende sihtrühma peetakse väikeseks, ei peeta võimalikuks ka neile spetsiifilisi teenuseid luua. Samal ajal on võimalik erivajadustega noori paremini kaasata juba olemasolevatesse teenustesse, kui infot võimaluste kohta paremini sihistada, et see jõuaks ka paremini erivajadustega noorteni omavalitsuses.

4. Noorsootöö pakkujate kogemused, koolitusvajadus ja võrgustikud noorsootööteenuste kättesaadavuse suurendamisel erivajadustega noortele

Uuringutest selgus, et nii noorsootöötajatel kui ka õpetajatel ja koolijuhtidel on vähene kogemus ja teadlikkus nii erivajaduse varajasel märkamisel kui ka erivajadustega noortega töötamisel. Kuigi noorsootöötajatele pakutakse võimalusi osaleda koolitustel, siis võib see sageli jääda aja- või rahapuuduse, samuti ebasobiva toimumisaja või -koha taha. Seega tuleks lisaks koolituste pakkumisele leida täiendavaid lahendusi, et noorsootöötajad saaksid koolitustel osaleda eelnevalt viidatud takistustele vaatamata. Samal ajal on noorsootöötajate endi seas palju väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, mida teiste kolleegidega jagada ning millest erivajadustega noortega vähem kokkupuutunud spetsialistidel oleks võimalik õppida.

Konverentsi lauaarutelud: kitsaskohad erivajadustega noorte kaasamisel noorsootöösse ja lahendused

Järgnevalt on välja toodud praktikute poolt laudkondade aruteludes enam mainitud kitsaskohad ja nende alapunktid (vt joonis):

• Vähene võrgustikutöö ja koostöö
  1. tagasihoidlik võrgustikutöö kohalikus omavalitsuses;
  2. olemasolevate kogemuste parem jagamine ehk kuidas edulugusid paremini edasi anda noortega tegelevatele spetsialistidele;
  3. kuidas tagada kogemuste jagamiseks tugev võrgustikutöö? Kuidas tuua erinevad osapooled kokku, kes on valmis oma kogemusi jagama, nii et sellest ka kasu oleks?
  4. kes vastutab koostöö eest?
  5. vähene erivajadustega noorte kaasamine;
  6. koolides puuduvad huviringid, kus saaksid erivajadusega noored osaleda, kartus koolide poolt;
  7. vähene vastastikune koostöö mõlemas suunas st nii noortepoolne huvi kui ka neile suunatud tegevused;
  8. Töötukassa ja koolidevaheliste koostöövõimaluste parandamine;
  9. kuidas algatada võrgustikutööd ning tagada võrgustikutöö jätkusuutlikkus?
  10. infosulg erinevate asutuste vahel.

• Noortega tegelevate inimeste teadmised ja oskused pole piisavad ehk koolitusvajadus on suurem, sh nii taseme- kui ka täiendkoolituses
  1. regulaarse koolitusprogrammi puudumine;
  2. erialase taustaga erinoorsootöötajate vähesus;
  3. hirm ja oskamatus teha tööd erivajadusega noorega;
  4. noorsootöötajate erialane väljaõpe ülikoolis, kus hetkel pööratakse liialt vähe tähelepanu erivajadustega noorte teemale ja samuti on praktika osakaal liiga väike;
  5. noorte erivajadused on väga erinevad ning nende märkamine on keeruline, mistõttu tuleb eriti tähelepanu pöörata nii piisavale ettevalmistusele kui ka vaadata üle noorsootöötajate koormus;
  6. noorsootöötaja ja õpetaja kompetentsus erivajadustega noortega tegelemisel on vähene;
  7. noorsootöötajate vähesed teadmised eripedagoogika vallas.
• Tugiteenuste ebapiisav kättesaadavus
  1. viipekeele kättesaamise raskus (aeg ja raha);
  2. maapiirkonnas on väga piiratud transpordi kasutus noorsootööteenuste kättesaamiseks;
  3. kuidas tagada piisavalt tugiisikuid? Kas läbi tasude, vabatahtlikkuse, praktikakohtade?
  4. tugiisiku teenuse piiratud kättesaadavus.
• Vähene teadlikkus erivajadustega noortest, sh väärtused ja hoiakud
  1. kohalikul omavalitsusel puudub ülevaade erivajadustega noortest;
  2. erivajaduse mõiste on väga lai – vajadused ja eripärad on seinast-seina;
  3. puudulik teavitus erivajadusest – kes ja mille eest vastutab; piirkondlik statistika;
  4. ühiskonna väärtused ja hoiakud – teatakse vähe erivajadustest; eelarvamused nii noorte kui ka täiskasvanute poolt;
  5. noorsootöötajal ei ole võimalik saada alati teavet erivajadusega noore kohta, sest lapsevanemad ei soovi lapse erivajadusest sageli rääkida kartes sildistamist, mis kokkuvõttes teeb keerulisemaks noorsootöötaja töö ning noore toetamise.
• Info edastamine erivajadustega noortele mittesobival kujul või viisil
  1. Info edastamisel ei olda teadlikud erivajadustega noorte erinevatest võimalustest ja vajadustest;
  2. Inforohkus – kuidas viia infot paremini noorteni;
  3. Milliseid meetodeid ja tehnilisi lahendusi peaks kasutama, et info noorsootööteenuste kohta jõuaks võimalikult paljude noorteni.

Lisaks nimetati noorsootöötaja ameti vähest väärtustamist, rahastamissüsteemi puudulikkust ning piiratud füüsilist ligipääsetavust. Konverentsi lõpus oli kõikidel osalejatel võimalus hääletada kitsaskoha poolt, millele tuleks leida lahendus esmajärjekorras. Kohal olnud praktikud ja noored valisid ülekaalukalt kõige suuremaks kitsaskohaks ühiskonna väärtused ja hoiakud ning vähese teadlikkuse erivajadustega noortest.

Konverentsi lauaarutelud: lahendused kitsaskohtadele

1. Toimiv võrgustikutöö edulugude ja kogemuste jagamiseks, et need, kes pole enne erivajadustega noortega tegelenud saaksid esmased teadmised ja toetuse. Seejuures võrgustikutöö jätkusuutlikkuse tagamine saab toimuda läbi selgete vastutajate ja eestvedajate.
2. Lapsevanema initsiatiiv rääkida lapse eripärast vajalikele osapooltele – kuna inimese tervise kohta käivad andmed on delikaatsed isikuandmed, siis lapsevanem peaks võtma initsiatiivi ja rääkima vajalikele osapooltele oma lapse eripärast. Rääkimine oma lapse eripärast ei pea tähendama teavitamist lapse diagnoosist, vaid piisab infost, mis aitaks mõista noort paremini ning toetaks noortega tegelevate spetsialistide tööd, mis omakorda aitab kaasa noore arengule ja heaolule.
3. Mentori toetus algajale noorsootöötajale või noorsootöötajale, kellel pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega töötamisel. Palju rõhutati nii uuringutes kui ka konverentsil seda, et puuduvad kogemused ja teadmised, kuidas töötada erivajadustega noortega. Kui pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega tegelemisel on alguses hirm ja teadmatus, mistõttu on mentori vajalikkus oluline alguses. Samuti on sellisel juhul toeks juba eelpool nimetatud erinevad võrgustikud, kus on võimalik oma kogemusi ja edulugusid jagada.
4. Väärtuste ja hoiakute muutused – sageli ei soovi vanemad avalikustada isegi mitte vajalikele osapooltele oma lapse erivajadust kartes sildistamist. Et tekiks omavaheline parem mõistmine ja sünergia on vajalik erivajadustega noorte ja tavanoorte ühisüritused, üksteiselt õppimine. Konverentsil osalenud erivajadusega noored rõhutasid, et ühiselt koos tegutsemine aitab paremini mõista erivajadusi ning seeläbi on võimalik muuta ka hoiakuid ühiskonnas. Seega võiks rohkem olla ringe ja tegevusi, kus on kõik noored koos sõltumata, kas noorel on erivajadus või mitte, mis omakorda tähendab aga vajadusel vajalike tugiteenuste olemasolu.
5. Erivajaduste noorte suuremat osalemist on võimalik tagada ka näiteks kui toimub huviringi vms tegevuse vaatlusperiood koos tugiisikuga, kes vajadusel toetab ja julgustab noort ning aitab sulandada keskkonda.
6. Suurendamaks noorsootöötajate pädevusi ja valimisolekut on vajalikud regulaarsed koolitused, sh praktiliste kogemuste suurem osakaal ning koolitusele peaks järgnema ka selle sisuline analüüs koolituse kvaliteedi ja asjakohasuse hindamiseks.
7. Vajalik on sotsiaalse ruumi analüüs, et oleks asjakohane ülevaade erivajaduste temaatikast. Oluline on teada ja teavitada vajalikke osapooli, millised asutused ja organisatsioonid erineval tasandil tegelevad erivajadustega noortega ning milline on erinevate asutuste ja organisatsioonide vastutus. Samuti on oluline teada, kus ja millise erivajadusega on noored ning millised on erinevate piirkondade noorsootööteenust pakkuvate asutuste ning erivajadustega noorte võimalused ja vajadused.
8. Et noorsootöötaja oleks heade baasteadmistega tuleks ülikoolis pöörata noorsootöö õppekavas rohkem tähelepanu erivajaduste teemale ning samuti peaks olema praktika osakaal suurem kui see on hetkel.
9. Eesmärgistatud ja väga selge väljundiga erinevate osapoolte ümarlauad, mis aitaks lahendada aktuaalseid küsimusi.
10. Kasutada erinevaid kanaleid ja meetodeid noorteni jõudmiseks, nt mobiilne noorsootöö.
11. Et info jõuaks paremini noorteni tuleb enam tähelepanu pöörata info edastamise viisidele. Eelkõige tuleks siinkohal koostööd teha erinevate katusorganisatsioonidega ja kogukondadega, et info jõuaks sihtgrupini. Samuti on oluline, et info saaks igas mõttes õigesse keelde, nii otseselt kui kaudselt ja kõnetaks sihtrühma.

Aruteludes ilmnes, et kuigi meil on piisavalt kitsaskohti ja arenemisruumi, siis on ka mitmeid häid näiteid üle Eesti, kuidas noorsootööteenuseid on võimalik viia paremini erivajadustega noorteni, seda nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Nii toodi välja toimivaid ümarlaudasid kitsaskohtadele lahenduste leidmiseks, aktiivseid noorsootöötajaid, kes noorteni jõudmiseks leiavad nendega kontakti ka väljaspool noortekeskust kui ka koostöövõimelisi kogukondi, kus erinevate osapoolte koostöös on leitud lahendusi.

Arutelude lühikokkuvõtte leiate jooniselt (klõpsates pildile, avaneb see suuremalt ja on allalaaditav)

Kokkuvõtte on koostanud Praxise analüütik Kersti Kõiv, kontakt kersti.koiv@praxis.ee