Võiks ju arvata, et kui oled tark ja tubli, saab ülikooli igast perest ja sõltumata lõpetatud koolist. Aga ennäe, tegelikkus näitab, et nii see siiski ei ole. PRAXISe värske projekti „Õiglane ligipääs kõrgharidusele” tulemused näitavad, et populaarsesse kõrgkooli saamise retsept Eestis on lihtne – vaja läheb kõrgelt haritud vanemaid, keskharidust eliitkoolist ning kodu suures linnas. Kui mõni neist vajalikest tingimustest pole täidetud, on populaarsesse ülikooli pääseda väga palju raskem, olgu siis noor inimene nii andekas ja tubli kui tahes. Veidi lihtsamalt pääsed rakenduskõrgkooli või kutsekooli. Kui oled venelane, siis pead kõrgkooli saamiseks eriliselt palju pingutama. Ka siis, kui oled pärit maalt või veelgi enam, omandasid keskhariduse maapiirkonna gümnaasiumis.
Tark riik ei heidaks aga suurt hulka noori nii kergekäeliselt kõrvale. Et asja parandada, võiks Eesti riik tõsiselt järgi mõelda, kas ainult riigieksamitulemuste järgi kõrgkooli võtmine on ikkagi ainus ja parim viis. Praeguses korralduses on levinud nn. universaalne lähenemine, kus kõikidele sisseastujatele kehtestatakse samasugused reeglid. See on rahaliselt odavaim viis üliõpilaste valimiseks, samuti ei nõua protsess oma lihtsuse tõttu töötajatelt spetsiaalset ettevalmistust. Küll aga on küsimus valikute õigluses nii riigi kui üliõpilaste seisukohalt.
Individuaalne lähenemine (levinud USAs) lubaks reegleid painutada vastavalt kandidaadi võimekusele, olles küll ajakulukas, kuid võimaldaks kandidaadi omapära arvestada. Siin oleks eelis muidugi neil õpilastel, kes suudavad infot huvitavamalt edastada. Teine võimalus on kasutada nn. positiivset diskrimineerimist, mis eeldab õpilaste lahterdamist, võimaldades sel moel erinevatele gruppidele luua just neile kaaskonkureerijatega võrdsemad võimalused kõrgkooli pääsemiseks. Selline lähenemine muudaks eelpool esitatud tingimused kõrgkooli pääsemiseks paindlikumaks. Sotsiaalmajanduslik taust omaks väiksemat osakaalu sissesaamise tõenäosuse otsustamisel. Ebavõrdsus ei kaoks, küll aga ebavõrdsuse mustri muutumist. Eesmärk ei olegi kõikide õpilaste absoluutne võrdsus, vaid pigem mitmekülgsuse arvestamine ning seeläbi kõigile õiglasemat juurdepääsu võimaldavate tingimuste loomine.
Merli 30.07.2009
Eve, Väga hea artikkel! Uhke tunne sinu üle, et oled nii kenasti suutnud oma akadeemilised teadmised praktilist kasu teenima panna! Väga tubli saavutus!
Marit & Toomas 31.07.2009
Oluline uurimisküsimus ja mõtlemapanev blogipostitus. Ootame huviga ka uuringu enda avaldamist (kiire otsingu kohaselt seda veel kusagil saadaval pole). Esimene küsimus, mis meil postitust lugedes tekkis on loomulikult identifitseerimises. Tahaks kuulda, kuidas täpselt on püstitatud uurimisküsimus, kuidas andmed ja analüüs sellele vastata võimaldavad?
Vaadates peale projekti kohta käivatele materjalidele tundub, et uurimisküsimus on umbes selline: kas on tagatud võrdne ligipääs võrdselt võimekatele õpilastele hoolimata nende sotsiaalmajanduslikust taustast? Selle postituse põhjal tundub, et senised tulemused näitavad, et kõrghariduse saamine on korreleeritud sotsiaalmajandusliku taustaga. See aga ei vasta küsimusele. Tõenäoliselt Eesti inimeste kohta ei kehti eeldus, et erinevate sotsiaalmajanduslike gruppide liikmete akadeemiline võimekus on ühesuguse jaotusega. Kas Eestis on olemas andmed, õpilaste akadeemilise võimekuse kohta, mida on võimalik siduda andmetega nende inimeste kõrghariduse omandamise kohta? Kui mitte, siis kuidas on kavas sellele uurimisküsimusele vastata?
Teiseks, me ei saanud aru, et mis täpselt on uurimisküsimus. Kui eesmärgiks on võrdne võimalus võrdselt võimekatele, siis millisel hetkel võrdselt võimekatele. Kas enne sündi, sünnihetkel või keskkooli lõpuks? Esimene variant tähendab seda, et igal 18aastasel inimesel peab olema võrdne tõenäosus astuda ülikooli hoolimata kõigest, sh sellest mis tulemused ta on riigieksamitel saanud ja (et haridust vähe väärtustavast keskkonnast tulnud lapsed kipuvad kooli pooleli jätma) ka hoolimata sellest mitu aastat ta on koolis õppinud. Teine variant tähendaks seda, et me peaksime hakkama mõõtma väikeste laste akadeemilist võimekust. Kolmas variant, tähendab lihtsalt seda, et me mõõdame inimeste akadeemilist võimekust keskkooli lõpus, st umbes nii nagu seda praegu tehakse.
Üks kommentaar veel. Postituses on esitatud poliitikasoovitusi ja nende hulgas pakutakse, et Eestis võiks kõrgkooli vastuvõtul asendada universaalse lähenemise (kus kõikidele sisseastujatele kehtestatakse samasugused reeglid) individuaalsega. Meie arvates individuaalse lähenemise rakendamine Eestis oleks problemaatiline. Riigieksamitel on küll omad hädad, aga praegu on ikkagi nii, et halbadest oludest pärit inimene, kes saab riigieksamitel piisavad punktid, saab minna ülikooli. Individuaalne lähenemine võib viia selleni, et ülikooli saamiseks tuleb omada sobivat sugulast või tuttavat. Jah, USAs kasutatakse individuaalset lähenemist, aga USA on suur, avatud väljapoole ja seetõttu on siin suur konkurents. Eesti on väike ja ülikoolide rahastamine ei sõltu eriti tudengite akadeemilistest tulemustest ega ülikooliõpingutele järgnevatest tegevustest. Seetõttu oleks Eestis raske tagada, et vastuvõtukomisjon ei eelistaks oma sugulaste, töökaaslaste ja tuttavate tuttavate lapsi.
seppo 11.11.2009
Ootan ka lõpptulemusi suure huviga. Kuigi kas need poliitikasoovitused, mis siin välja käidud, on ikka optimaalsed? Mulle tundub õiglasem ning oluliselt väiksemate distortionitega olema keskenduda siis maagümnaasiumite haridustaseme tõstmisele, mitte “positiivsele diskrimineerimisele” kõrgkoolis.
evemagi 17.11.2009
Mul on hea meel, et teema vastu huvi on. Gümnaasiumite taseme ühtlustamine on kahtlemata oluline ning kompleksne teema hariduses. Juurdepääs kõrgharidusele on väga tihedalt seotud eelneva haridusteega. Käesoleva uuringu pinnalt kirjutatud mõtteavaldus aga lähtus eelkõige sellest, mida saaks kõrghariduse astmes teha õiglasema ligipääsu tagamiseks. Riigieksamite teema on palju käsitlemist leidnud, mina püüan tuua pildile alternatiive, mida erinevad riigid on ligipääsu probleemi lahendamiseks teinud või tegemas. Kõrghariduse kättesaadavuse probleemile lähenemisel peaks ilmselt eristama rakenduslikku ja akadeemilist kõrgharidust
Mulle tundub, et probleemi lahendus võiks tuleneda kõrghariduse tuleviku visioonist Eestis, mille olemasolus ma praegu väga kindel ei ole.
Külli Nõmm 19.11.2009
Aitäh Praxisele selle teemapüstituse eest ja loomulikult ootan väga uuringut ennast. Juba etteruttavalt loodan, et järelduste ja soovituste tegemisel on ikka arvestatud olulist vahet, kas sotsiaalmajandusliku tausta ning ülikooli pääsemine vahel on korrellatsioon või kausaalne suhe. Soovituste tegemisel on oluline arvestada, mis ikkagi tingib mida. Näiteks eliitkoolide edukuse osas riigieksamitel ja ülikooli pääasemisel on tähtis nn kooreriisumise efekt. Kuna eliitkoolide sisend on nagunii tugevam kui teistel, siis on ka loomulik, et nende lõpetajad on riigieksamite ja kõrgkooli pääsemise suhtes edukamad. Kui palju seal on kooli panust, on iseasi. Eks ka eliitkooli satuvad ju eelkõige suurte linnade ja kõrgharitud peredest lapsed. Eks kõrgharitud pered elavadki ju enamasti suurtes linnades, sest seal on vastavad töökohad. Kõrgharitud peredest minnakse rohkem ülikooli, sest nii on lihtsalt olnud kombeks jne,jne. Seega eeldus (mis mulle tundub, et siit läbi kumab), et kõigist sotsiaalmajanduslikest gruppidest peakski võrdselt või võrreldavalt kõrgkooli pääsema, ei ole kõige vettpidavam. Aga jõudu teile!