Täna, 19. juunil avaldatud Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud mõttekoja Praxis analüüs tõdeb, et suurimad muutused peaks Eesti koolivõrgus 2020. aasta perspektiivis toimuma gümnaasiumiastmete ümberkorraldamisel. Põhikoolide arvu vähendamise vajadust prognoositakse pea kõigis Eesti maakondades, kõige vähem puudutavad muudatuste vajadused saari ja Tartumaad. Kõige rohkem aga Harjumaad, kus sarnaselt põhikoolidega on kõige suurem vajadus gümnaasiumite arvu oluliselt vähendada.

Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüsis aastaks 2020 esitatakse ülevaade sellest, milline võiks siinne koolivõrk välja näha kuue aasta pärast, võttes arvesse rahvastikuprotsesse ning hariduspoliitika suundumusi. Töö eesmärk ei olnud määratleda, milliseid koole või kooliastmeid konkreetselt peaks omavalitsused sulgema.

Maakondades tehtud intervjuude põhjal selgub, et tegelikult on koolivõrgus juba paljud muutused käima lükatud. Eelkõige näitab analüüs, et koolivõrgu ümberkujundamisega on alustatud suurema asustustihedusega omavalitsustes (v.a Harjumaa). Paljudes maakondades on riigigümnaasiumide loomine koos sellega seonduvate ümberkorraldustega ülejäänud koolivõrgus juba toimunud või peagi toimumas. Kõige problemaatilisem on olukord keskmise asustustihedusega omavalitsustes, kus on raskusi nii kaheteistklassiliste koolide rolli määratlemisega uues süsteemis kui ka nende kohta otsuste tegemisega.

„Kui võtta aluseks praegune sündimus ja rändeprognoos ning Haridus- ja Teadus­ministeeriumi poolt väljapakutud koolivõrgu kriteeriumid, siis peaks Eesti põhikoolide arv 2020. aastal olema 352, mis on 132 kooli võrra vähem kui praegu. Maakondade võrdlus näitab, et koolivõrgu optimeerimise vajadus puudutab maakondi erinevalt: on maakondi, kus juba praegu on põhikoolide arv sarnane prognoosiga, kuid on ka maakondi, mis vajaksid koolivõrgus olulisi muudatusi,“ selgitab tulemusi analüüsi üks autoreist Laura Kirss Praxisest.

Võttes aluseks arvestuse, et 60% põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis, ning kui gümnaasiumi koolivõrku käsitleda maakonnaüleselt, siis mahuks Eesti kõik gümnaasiumiõpilased 2020. aastal ära 44 gümnaasiumisse. Kui vaadelda linnu maakondadest eraldi, oleks tulemus mõnevõrra suurem, 58 gümnaasiumi. „Praegu on üle riigi 194 gümnaasiumi, seega  prognoositav vähenemine oleks märkimisväärne ja muutus mõjutaks erandlikult kõiki maakondi, kõige enam aga kindlasti Tallinna linna,“ sõnas Kirss. Ta lisas, et laiemat arutelu vajab küsimus, kas ühiskonnas on sellised muudatused, nagu prognoosi aluseks on seatud, lähiaastatel aktsepteeritavad.

Analüütiku sõnul lähtuti analüüsi tegemisel hariduspoliitilistest põhimõtetest koolivõrgu kujundamisel. „Näiteks käsitletakse tulevikus põhikooli ja gümnaasiumiastet üksteisest eraldi, samuti on põhikoolide puhul oluline koduläheduse printsiip ning lähtealus, et õppekvaliteeti on võimalik edukamalt  tagada suuremates koolides, kus on piisavalt ressursse õpetajate palkamiseks ning õpilastele valikute pakkumiseks,“ selgitas mõttekoja analüütik. Lisaks tõi ta välja, et gümnaasiumide puhul on hariduspoliitiline suund võetud selle poole, et tegemist on rohkem akadeemiliste, kõrgkooliks ettevalmistavate ning nendele mõnevõrra sarnanevate õppeasutustega.

Kirss rõhutas koolivõrgu muudatuste möödapääsmatusest rääkides just demograafilisi arenguid. „Rahvastiku- prognoosid ei näita ka pikemas perspektiivis õpilaste arvu sellist kasvu, et koole saaks n-ö igaks juhuks praeguses hulgas toimimas hoida. Praxise prognoositud koolide arv sisaldab seejuures ka suhteliselt suurt puhvrit juhuks, kui õpilaste arv peaks taas veidi kasvama. Tegelikkus on, et õpilaste arv on 2005. aastat vähenenud viiendiku võrra, samas kui koolide arv on kahanenud poole aeglasemas tempos,“ selgitas Kirss.

Lisaks demograafilisele olukorrale tingivad analüütiku sõnul muutusi vajadus kasutada hariduses olevad ressursse otstarbekamalt õpetajate töötasu tõstmise võimaldamiseks, gümnaasiumihariduse kvaliteedi tagamiseks kõigis piirkondades ning Eesti halduskorralduse eripärad.

Analüüsist nähtub, et koolivõrgu ümberkujundamise peamised takistused on seotud majanduslike teguritega, sest omavalitsustel puudub selgus, milliselt muutuvad koolipidamisega seotud kulud riigigümnaasiumide reformi käivitumise korral ning kes need kannab. Samuti ei toeta väikevaldade koostööd olemasolev transpordivõrk. Sageli on takistused poliitilised – kooli püsimajäämine on oluline valimislubadus, millest ei saa taganeda. Alahinnata ei saa ka maakoolide sotsiaalset tähendust, kuna kool on sotsiaalsete probleemide lahendaja ja seltsielu keskus. Peale selle on vaja teadvustada, et koolivõrgu tõhus ümberkorraldamine eeldab suuremaid halduskorraldusotsuseid. Ratsionaalne idee võib pahatihti takerduda ka ajalooliste küsimuste, inimeste ja/või hoonetega seotud problemaatikasse.

Materjalid:

• Koolivõrgu prognoosi esitluse materjalid, slaidid
  
• Prognoosi taustainfo, lühiülevaade
• Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020, analüüsiaruanne
• Prognoosi tulemused ja eeltingimused, infograafika
• Gümnaasiumid maakonniti, infograafika
• Põhikoolid kohalikes omavalitsustes, kaart
• Prognoositud põhikoolid omavalitsuste ja tüüpide kaupa, andmefail
• Prognoositud gümnaasiumid maakondade ja tüüpide kaupa, andmefail