Koalitsioonikõnelustelt on välja hõisatud mõte, et koolikohustust tuleb pikendada. Kuigi uut võimalikku süsteemi pole täpsemalt lahti seletatud, on põhiideena välja käidud, et pärast 9. klassi lõpetamist tuleks noortel siirduda kas gümnaasiumisse omandama üldkeskharidust või kutseõppeasutusse omandama kutse ilma keskhariduseta või siis kutsekeskhariduse. See tähendaks, et pikas perspektiivis peaksid vaid põhihariduse omandanud inimesed olema omandanud ka mingi eriala kutsekoolis. Kaalusime Praxises sellele mõtte eeliseid ja puudusi.
Koolikohustuse pikendamine keskhariduse omandamiseni on väärt mõte:
- 2015. aastal omas iga kümnes Eesti inimene vanuses 25-64 ainult põhiharidust või puudub neil seegi. See on umbes 65 000 inimest. Paraku on see kasvav trend ja ilmneb rohkem just nooremates vanuserühmades – 2013.aastal näiteks oli 16% 20-24 aastastest noortest põhihariduse või madalama haridustasemega, 25-29 aastaste seas ligi 12%.
- Tööturul on keskhariduseta inimesed kõige haavatavam rühm, olgu see siis kutsega või ilma: nad on sagedamini töötud või tööturult eemal ja nende sissetulekud on madalamad. Näiteks 2014.aastal oli viis aastat varem põhihariduse omandanud noorte keskmine sissetulek pea 25% väiksem, kui samal ajal üld- või kutsekeskhariduse omandanud noortel.
- Eesti on eesmärgiks seatud eri- ja kutsealase hariduseta inimeste arvu vähendamine, samuti on suureks väljakutseks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus – sellises olukorras on koolikohustuse pikendamine keskhariduse omandamiseni väga oluline samm, sest keskharidus on eelduseks nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse kõrgema taseme (5. taseme) omandamisel. Samas üksnes põhiharidusega omandatud kutse soodustamine kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu pakkumist oluliselt ei suurenda.
- Huvitav on ka see, et rahvusvahelises võrdluses on Eesti üks lühema koolikohustusega riikidest – kui meil on kohustuslik õppeaeg 9 aastat, siis näiteks Ungaris ja Hollandis 13 aastat, Belgias, Saksamaal ja Portugalis 12 aastat, Lätis, Bulgaarias ja Rumeenias 11 aastat ja Taanis, Prantsusmaal, Itaalias, Leedus, Austrias jt riikides 10 aastat.
Koolikohustuse pikendamine ainult kutse omandamiseni ilma keskhariduseta ei ole hea mõte:
Eestis on võimalik peale põhihariduse omandamist (või ka ilma selleta) minna kutsekooli ja omandada kutse ilma keskhariduseta. Kuigi on oluline, et haridusteed oleksid paindlikud ja vastaksid erinevate sihtrühmade vajadustele, ei pea me õigeks suunata noori peale 9. klassi lõpetamist teele, mis lõpeb ikkagi ilma keskhariduseta.
- Kutseharidus ilma keskhariduseta on teatud mõttes tupiktee, sest kõrgemal tasemel edasi õppimiseks (kas siis näiteks kutseõppe kõige kõrgemal, 5.tasemel või kõrghariduses) on eelduseks keskhariduse olemasolu. See tähendab, et kui noor 9. klassi lõppedes omandab kutsekvalifikatsiooni, tuleks tal haridustee jätkamiseks siiski asuda uuesti õppesse, et omandada keskhariduse diplom ja alles seejärel saab ta õpinguid kõrgemal tasemel jätkata. See ei tundu mõistlik aja ja ressursi kasutamine. See ahel läheb pikaks ja noorel võib kaduda huvi ja motivatsioon kõrgema haridustaseme poole püüelda, sest esmalt on vaja mitte-erialases õppes pikalt osaleda.
- Eestis on paraku just noorte seas kasvamas trend, et koolitee lõppeb põhihariduse omandamisega. Just noortemates vanuserühmades on suurem nende osakaal, kes ei ole jõudnud keskhariduse omandamiseni. Aastatel 2005-2009 lõpetas Eestis põhikooli kokku 88 000 inimest, neist 20% ehk 18 000 noort ei olnud 2013.aasta lõpuks põhiharidusest kõrgemat haridustaset omandanud. Kui kasvav hulk noori valib selle tee, et omandada vaid põhiharidus koos kutseõppega tähendaks see meie ühiskonnale tervikuna veelgi suuremat puudust kvalifitseeritud tööjõust.
- Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puuduse tingimustes on oluline tagada inimeste võimalused jõuda kõrgemate haridustasemeteni. Eelpool kirjeldatud tupiktee seda aga ei võimalda.
- Pikas perspektiivis tundub mõistlik investeerida need ressursid, mis läheksid noorte suunamisele põhiharidusest kutse omandamise juurde pigem noorte suunamiseks keskhariduse omandamise juurde, olgu see siis üldhariduse või kutseõppe suunal. Selleks, et suurendada kutseõppe suunal õppivate noorte osakaalu võiks pigem mõelda atraktiivse kutsekeskhariduse õppe peale. Näiteks pakutakse kutsekeskharidust praegu üksnes päevases õppevormis, mis ei ole aga realistlik valik nende inimestele, kes peavad või soovivad oma õpingute kõrvalt juba töötada.
- OSKA tööjõu ja -oskuste vajaduse prognoosi senised raportid viitavad vajadusele selliste universaalsete tulevikuoskuste järele, nagu mõtestamine, sotsiaalne intelligentsus, loovus ja kohanemine, kultuuridevaheline kompetents, programmeeriv mõtlemine, disain-mõtlemine, transdistsiplinaarsus, virtuaalne koostöö. Need on oskused, mida meie hinnangul ei ole võimalik omandada vaid põhihariduse ja kutse baasil, ilma keskharidust omandamata. Et anda võimalus meie areneval tööjõul omandada vajalikud oskused tuleviku tööturul edukalt hakkama saamiseks, on vajalik võimaldada neile ka selliste haridusvalikute tegemine.
Lisaks eelnevalt kirjeldatule tuleb ka ausalt tõele näkku vaadata selles osas, missugune on kutsehariduse roll ja väärtus meie tööturul ja ühiskonnas. Kuigi Eestis on aastaid olnud eesmärgiks kutseharidust populariseerida ja motiveerida enam noori valima põhihariduse järel mitte gümnaasiumi ja ülikooli, vaid kutsehariduse rada, ei ole see seni olnud edukas. Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsi kohaselt oli aastatel 2005-2013 kõrgharidustaseme lõpetanute sissetulek aastal 2014 ca 50% kõrgem kutsehariduse lõpetanute sissetulekust.
Seejuures selgus, et kutsekeskharidus annab küll tööturule sisenemisel sissetulekueelise üldkeskhariduse ees, kuid aastate möödudes sissetulekud võrdsustuvad ja üldkeskhariduse omandanud on isegi edukamad. Tööandjad küll räägivad, et heast tööjõust on puudus ja soovivad rohkem kutsehariduse lõpetajaid, kuid palgas, mida nad on valmis kutseharidusega inimestele maksma, see ei väljendu. See ei tähenda muidugi, et kutseharidust üldse vaja ei ole – kindlasti on, aga oluline on ennekõike arendada neid tasemeid ja suundi kutsehariduses, mis ka tööturu vajadustele vastavad, mis tööturul annavad ühes või teises valdkonnas selge eelise ja mis samas on piisavalt paindlikud, et võimaldada hariduse omandamist järgmistel haridustasemetel.
Teksti on koostanud Praxise analüütikud Hanna-Stella Haaristo ja Kirsti Nurmela.
Samal teemal pressiteatega saab tutvuda siin!
Allikad:
