Autorid: Märt Masso ja Liina Osila, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütikud
Kuna Sotsiaalministeerium töötab välja uut kollektiivsete läbirääkimiste regulatsiooni, siis järgnevas postitises räägimegi põgusalt kollektiivlepingutest ja nimetatud reformist.
Kollektiivlepingus sätestatakse kollektiivsete läbirääkimiste käigus kokku lepitud töötingimused, teisisõnu töötajate ja tööandjate õigused ja kohustused. Osaliselt on töötingimused määratud juba seadustes, näiteks töölepinguseaduses või töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Individuaalsete töölepingutega ja kollektiivsete töölepingutega saavad töötajad ja tööandjad kokku leppida seadusega võrreldes soodsamates töötingimustes või leppida kokku töötingimustes, mida seadus ei sätesta. Töötajate puhul on skollektiivsetele läbirääkimiste ajendiks ühiste huvide eest seismine, näiteks ettevõtte töötajaid ühiselt töötasu läbirääkides saavad nad paremini mõjutada tööandja töötasustamispoliitikat. Tööandjatel võimaldavad kollektiivsed läbirääkimied standardiseerida töötingimusi kõigile võrreldavatele töötajatele kindlaks perioodiks ning ennetada seeläbi individualseid läbirääkimisi või korduvaid läbirääkimisi.
Siinjuures tekib küsimus, kui olulised on kollektiivsed läbirääkimised ja kollektiivlepingud Euroopas ja Eestis. Statistika näitab, et kui Europpa Liidu riikides keskmisel on kollektiivlepingutega kaetud ligikaudu 66% töötajatest, siis Eestis vaid 25% (Visser 2011; Brechter, Brandl 2013). Võrreldes liidu riikidega on seda tunduvalt vähem, kuid katab siiski veerandi Eesti töötajatest. Samas, kui Eesti puhul arvestada ka töötasu alammäära kokkulepet, mis on sõlmitud Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Ametiühingute Keskliidu vahel ning kohustuslik kõigile tööandjatele ja töötajatele, siis saame öelda, et kollektiivsed läbirääkimised puudutavad kõiki Eesti töötajaid. Arvestamata töötasu alammäära kokkuleppeid sõlmitakse Eestis ligi 50 kollektiivlepingut aastas ning kehtivaid lepinguid on üldse kokku 896 (Põldis, Proos 2011). Kõige sagedamini lepitakse meie kollektiivlepingutes kokku töötasus ning töö- ja puhkeaja tingimustes, harvem aga töötervishoiu ja tööohutuse tingimustes (Ibid.).
2012 aasta algusest on Sotsiaalministeerium töötanud välja uut kollektiivsete läbirääkimiste regulatsiooni, sest senine onsuuremate muutusteta püsinud 90ndate algusest ning on tööturu osapoolte arvates ajale jalgu jäänud ning ei arvesta praeguseid olusid. Kollektiivsete töösuhete reformi võib näha loomuliku jätkuda individuaalsete töösuhete reformile, mis päädis töölepingu seaduse jõustumisega 2009. aasta suvel. Individuaalsete töösuhete reformi ajal argumenteeris riik, et riigi sekkumine töösuhetesse peab võimaldama töötajatel ja tööandjatel kokku leppida töötingimustes, mis sobivad mõlema poole vajadustega kõige paremini. Kollektiivsete töösuhete reformiga soovib riik luua töösuhte osapooltele ja nende esindajatele sobiva raamistiku kollektiivseteks läbirääkimistest ja võimalike kollektiivsete töötülide lahendamiseks.
Eestis sõlmitakse valdav osa kollektiivlepingutest ettevõtte tasandil ning kokku lepitud töötingimused kehtivad tööandja kõigile töötajatele. Harvem sõlmitakse sektori tasandi kollektiivlepinguid, kus majandusharu kindlat osa tööandjaid ja töötajaid esindavad pooled lepivad kokku poolte töötingimused. Euroopas on küllaltki laialt levinud kollektiivlepingute laiendamine, mis tähendab et kokkulepitud töötingimused kehtivad ka nendele tööandjatele ja nende töötajatele, kes ei ole selle kokkuleppe pooleks. Sellised kokkulepped on olnud võimalikud ka Eestis ning praktikas leidnud vähe, kuid siiski kasutust. Üks laiendatud kollektiivlepingutest on sõlmitud tervishoiu valdkonnas ning kaks veonduse ja laonduse sektoris. Laiendatud kollektiivlepingute tulemusena tulemusena ühtlustuvad kogu sektoris töötingimused, näiteks paranevad töötingimused töötajatel, kellel on põhjendamatult halvad töötingimused ja kelle läbirääkimisjõud tööandjaga on madal. Samas, kuna selline töötingimuste laiendamine mõjutab ettevõtlusvabadust, ettevõtjate majandustegevuste ja töösuhte osapoolte võimalus ise läbi rääkida ja kokku leppida töötingimused, siis on laiendamise võimalused seadusega piiratud. Kollektiivlepingute laiendamise võimalused on ka üks reformiplaani olulisemaid punkte.
Reformiplaani järgi laieneb töötingimuste loetelu, mida saab laiendada. Praegu on pooltel võimalik laiendada töötasu ning töö- ja puhkeaega. Reformi jõustumise järel aga ka puhkusetingimusi. Siinjuures on Eesti Ametiühingute Keskliit avaldanud arvamust, et laiendatavate töötingimuste loetelu võiks olla veel laiem või võiks kasutada ka avatud loetelu, mis ei piira laiendatavaid tingimusi. Näiteks töötajate oskuste ja teadmiste arendamise kokkulepped võiksid parandada töötajate ja majanduse kui terviku konkurentsivõimet ning tööohutust puudutavad küsimused elanikkonna tervist ja töövõimet. Seega peab riik töötajate ja tööandjate esindusorganisatsioonidega veel arutama, kas tööandjate ettevõtlusvabaduse kaitseks peaks riik välistama laiema ringi töötingimuste laiendamise või usaldama, et kollektiivlepingu läbirääkimiste pooled hindavad adekvaatselt, kas kokkulepe võib piirata teiste tööandjate ettevõtlusvabadust, selhulgas töötingimuste kujundamise vabadust, või kas sellised kokkulepped võivad mõjutada avalike huve, näiteks majanduskasvu.
Siinjuures tasub meenutamist, et hetkel ei ole pooltele seatud laiendatud kollektiivlepingu sõlmimiseks esinduslikkuse või informeerimise ja konsulteerimise eeltingimust, mis teistes riikides on küllaltki tavapärane. Reformi plaani järgi muutub kollektiivlepingu laiendamise vältimatuks eeltingimuseks see, et lepingut sõlmivatekspoolteks peavad olema ametiühingute liit/üleriigiline ametiühing ja tööandjate liit, kes esindab vähemalt pooli kollektiivlepinguga hõlmatud tegevusalal tegutsevaid tööandjaid. Kui pooleks on tööandjate liit, kes esinduslikkus on väiksem, on laiendamiseks vaja tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu heakskiitu. Laiendamise vältimatuks eeltingimuseks saab ka see, et kollektiivlepingu läbirääkimise pooled peavad informeerima laiendamise kavatsusest ka tööandjaid, kellele töötingimused laienevad. Tööandjad, kellele kokku lepitavad töötingimused laienevad, ja nende töötajad saavad seeläbi avaldada planeeritud muudatuste kohta arvamust.. Ka need eeltingimused peaksid aitama tagada, et vähemus ei kehtestaks töötingimusi, mis on enamusele liialt koormavad või enamus ei kehtestaks vähemusele töötingimusi, mis on nende eripära arvestades sobimatud. Usutavasti Sotsiaalministeerium kaasates töötajate ja tööandjate esindajaid kujundavad siin kollektiivsete läbirääkimiste tingimused, mis arvestavad poolte huvidega.
Kasutatud kirjandus:
Barbara, B., Brandl, B. (2011). Overview of European, national and public sector industrial relations. Industrial Relations in Europe 2010. (2011). European Commission, Directorate-General for Employment, Social Affairs and Inclusion. Luxembourg: Publications Office of the European Union
Visser, J. (2011). ICTWSS: Database on Institutional Characteristics of Trade Unions, Wage Setting, State Intervention and Social Pacts in 34 countries between 1960 and 2007, Ver. 3 – May 2011. Amsterdam Institute for Advanced Labour Studies, University of Amsterdam.
Põldis, E., Proos, M. (2013). Kollektiivlepingud Eestis. Teemaleht. Sotsiaalministeeriumi Toimetised nr 1/2013
