30. märtsil kogunesid Praxise mõttehommikule lastekaitsetöötajad, valdkonna kodanikeühendused, sotsiaalministeeriumi ja asenduskodude esindajad, et ühiselt arutleda, kuidas tagada asenduskodude noorte edukas iseseisvumine. Mõttehommikul tutvustas Praxise analüütik Pirjo Turk äsja valminud uuringut, mille eesmärk oli kirjeldada asenduskodudest iseseisvuvate noorte olukorda ning asenduskoduteenuse võimalusi ja praktikat seoses iseseisvuvate noortega.
Heateo Sihtasutusest Jaan Aps aitas sisse juhatada teemat: “Kuidas luua selge seos asenduskodude töötulemuste ja eraalgatuslike toetajate panuse vahel?” Järgnevalt saame tutvuda Jaani mõtetega.
Vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsi ja noori aitavate organisatsioonide käsutuses on tegelikult palju rohkem ressursse, kui riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvereale kirja pandud. Rahalised annetused! Mitterahalised toetused! Vabatahtlik töö! Tänu üksikisikute ja ettevõtete heale tahtele lisandub valdkonna ametlikule eelarvele aasta jooksul väärtust miljonites eurodes. Ja jõuluajal on asenduskodud heategijate poolt saadetud maitsvalt krõmpsuvate piparkookide lõhna keldrist pööninguni täis.
Tegutsen Heateo Sihtasutuses just valdkonna toetaja positsioonil. Praxise mõttehommik oli minu jaoks väga mõtlemapanev kogemus. Ühelt poolt süstis minusse entusiasmi osalejate tegutsemistahe ja nende usk senisest paremate lahenduste võimalikkusse. Teisalt muutis mind väga murelikuks aga see, et keegi ruumis istujatest ei haakunud õhku visatud küsimusega: „Kuidas me teame, et valdkonna ressursid üldse lähevad õigesse kohta?“
Mis saab asenduskodust iseseisvasse ellu astunud noortest edasi? Selle kohta puudub ametlik statistika nii üksikute asenduskodude lõikes kui ka üleriigiliselt. Kui suurel hulgal nendest on kahe aasta pärast elu tasakaalus (näiteks olemas töökoht ja kindel eluase)? Milline protsent nendest on sattunud elu hammasrataste vahele (näiteks sõltuvusse sotsiaalabist või probleemidesse õigusrikkumistega)? Seda me ei tea.
Aga mis siis, kui teaksime?
Kui me teaksime, millises olukorras on näiteks kahekümne kahe aastased endised asenduskodu hoolealused, saaksime analüüsida ja katsetada, millist arengukeskkonda on vaja soovitud positiivse tulemuseni jõudmiseks hoolealustele tarvis pakkuda kaheksateistaastaselt, kuueteistaastatelt, kümneaastaselt… igal asenduskodus veedetud päeval.
Ilma nimetatud infot omamata pole ühelgi muul arutlusel vanemliku hoolitsuseta laste hoolekande teemal tegelikult mõtet. Süsteemi saab edukalt juhtida juhul, kui süsteemi olemasolu eesmärk on selgelt sõnastatud ja eesmärgi poole liikumist on võimalik mõõta.
Täpne statistika tulemuste kohta aitab ühelt poolt näha, millistelt asenduskodudelt saavad teised asenduskodud õppida noortele hea arengukeskkonna loomist ja koostööd partneritega. Teisalt aitab statistika anda seada eesmärke riiklikule süsteemile tervikuna, et vältida ühiskondlike probleemide taastootmist, mis riigi tasandil lihtsalt liiga kulukad ja isiklikul tasandil lihtsalt kohutavalt traagilised.
Kokkuvõttes – nii maksumaksja rahale kui hea südamega inimeste küpsetatud piparkookidele peaks olema õigus ainult järgmistel asenduskodudel.
1) Kes julgevad mõõta oma tulemusi (s.t kuidas saavad nende kasvandikud hilisemas elus hakkama) ja nendest tulemustest rääkida.
2) Kes on valmis oma tulemuste eest vastutust võtma (s.t tegema korrektiive asutuse tegutsemisviisides ja partneritega koostöös, et tulemusi võrreldes praegusega veelgi parandada).
Jaan Aps, Heateo Sihtasutus
