Poliitikakujundamine vajab rohkem eksperimenteerivat mõtteviisi. Selleks, et innovatsioon saaks avalikus sektoris hoo sisse, on tarvis, et katsetuskultuur jõuaks start-up maailmast poliitikasse ning ühiskonnas tekiks suurem tolerantsus ebaõnnestumiste suhtes. Sellisele järeldusele jõuti arvamusfestivali arutelul „Kas poliitikaga tohib eksperimenteerida?“, kus osalesid europarlamendi saadik Kaja Kallas, ettevõtja Margus Uudam, justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand, Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler ning Tarmo Jüristo ja Hille Hinsberg mõttekojast Praxis.

Mis on poliitikaga eksperimenteerimine?
Eksperimenteerimisega saab leida uudseid lahendusi vanadele probleemidele, olgu selleks laste vaesus, HIV levik, õigusrikkujate ohjamine või muutused riigiaparaadi korralduses. Katsetamine poliitikakujundamises ei tähenda ideevälgatusi, mis tulevad ja lähevad, vaid tegemist peab olema teadlikult kavandatud ja juhitud muutusega.

Ebaõnnestumine on väärtuslik
Katsetuskultuuri oluliseks osaks on ebaõnnestumine, sest teada on eesmärk, aga me ei tea, milliste meetodite ja viisidega sinna jõuda. Justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmandi sõnul on eksperimenteerimine teadlik riski võtmine ja selle tulemust ei saa võtta ebaõnnestumisena, vaid testina, kas muutust, mida soovime ellu viia, saab ühel või teisel viisil saavutada. Ebaõnnestumisest saab õppida ja see on väärtuslik kogemus. Ettevõtja Margus Uudam tõi välja, et ebaõnnestumine käib innovatsiooniga alati kaasas. „Ebaõnnestumine on õnnestumise õde või vend. Kui me räägime ebaõnnestumisest negatiivses kontekstis, siis ei saa me innovatsioonist rääkida.“

Katseta väikeses mastaabis
Praxise juhi Tarmo Jüristo hinnangul ei saa poliitikakujundamise kontekstis eksperimenti teha lihtsalt tegemise pärast, vaid selleks, et testida hüpoteesi. „Sageli me võime mingi lahenduse õigsuse osas lõputult vaielda. Lõpuks peab lihtsalt proovima. Suure ja keerulise probleemi lahendamiseks on tark läheneda sellele tükkhaaval. Eksperiment aitab proovida ideid väiksemas keskkonnas – näiteks võime me uskuda, et kodanikupalk on hea lahendus, aga enne kui seda tervele elanikkonnale rakendada, on tark katsetada selle mõju näiteks 1000 inimese peal.“

Miks on katsetamist poliitikakujundamises vaja?
Poliitik Kaja Kallas tõdes, et kuigi üheksal juhul kümnest läheb innovatsioon luhta ja lõppeb ebaõnnestumisega, on seda poliitikas vaja, sest uued ideed viivad edasi ja paigalseis on tagasiminek. „Poliitiku töö lõpeb peaaegu alati ebaõnnestumisega, sest varem või hiljem sind tagasi ei valita. Seega on oluline endalt küsida, mida sa selle ajaga teed? Kui lõpptulemusena nagunii ebaõnnestud, siis parem on midagi ette võtta, proovida midagi ära teha.“

Ettevõtja Margus Uudam leidis, et avalikus sektoris ei ole võimalik teha rohkem katseid kui poliitik on valmis vastutust võtma. „Poliitiku eesmärk on saada võimule ja püsida võimul. Eeldatakse, et valijat kõnetab raha ning see määrab raamistiku, kui palju on võimalik eksperimenteerida. Ametkonna sahtlites on väga palju häid ideid. Minister määrab ära, mida sealt sahtlist välja võetakse. Mis hääli ei too, seda välja ei võeta,“ tõdes Uudam.

Katsetamine vajab kokkulepet
Tarmo Jüristo sõnul aitaks katsetuskultuuri poliitikakujundajatele lähendada ühiksondlik laiapõhjaline kokkulepe, et katsetamine on lubatud. „Kui katsetuskultuuris on näiteks koalitsioonilepingus kokku lepitud, siis on nii poliitikutel kui ka ametnikel rahulikum, sest kõik osapooled, ka meedia, võtavad omaks, et see on aktsepteeritud viis asjade korraldamiseks.  See on kokkulepe, et me tolereerime eksperimendi tagajärgi ja ka ebaõnnestumisi. Julgustaksin riigikogu valimiste eel erakondi seda teemat lauale tõstma. Eeskuju võib võtta näiteks soomlastest.“

Eksperiment ajakirjanduse peeglis
Eksperimenteerimise soodustamisel on oluline roll meedial, kes avaliku sektori ressursside kasutust, uusi lahendusi ja katsetusi luubi all hoiab. Arutelus tõdeti, et meediakeskkond, mis on üles ehitatud klikkide saamisele, pöörab tähelepanu negatiivsele ja nii ei julge ametkond ja poliitikud uute lahendustega riske võtta.  Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler tõdes, et see, kuidas eksperimenteerimine meedias vastu võetakse, sõltub suuresti sellest, kes ja kuidas ideed esitab. „Kui tahad positiivset meediatähelepanu, siis pead ise uskuma seda, millest räägid, ja lubama avalike suhete kaadervärgi asemel rääkima need inimesed, kes asja päriselt teevad. Kui idee väljatöötajad ja spetsialistid räägivad oma ettevõtmisest ise ja veenvalt, väheneb ka oht meedias läbi kukkuda.“

10 nõuannet eksperimenteerijale:

1. Sõnasta soovitud eesmärgid, mitte konkreetsed viisid, kuidas seda saavutada. Lahendusel on mitu võimalikku teed.
2. Usu oma ettevõtmisse, isegi kui sa ei tea, kuidas see lõppeb. Ühiskonnale olulist teemat saab tõstatada ka teisiti kui traditsioonilisi poliitikakujundamise viise kasutades, näiteks   kodaniku-või rahvaalgatuse korras.
3. Eksimine on väärtuslik, sest see pakub õppetunde. Ole tolerantne enda ja teiste ebaõnnestumiste suhtes.
4. Julged ideed saavad avalikkuselt alati ambivalentset tagasisidet. Nopi sellest välja „terad“ ja pane need enda kasuks tööle. Ajakirjandus võib kritiseerida, kuid see on ka hea võimalus saada ideele asjalikku tagasisidet.
5. Jaga probleem tükkideks ja katseta väikeses mastaabis. Uut rohtu ei ole kunagi mõistlik proovida kõigi peal.
6. Loobu eeldusest et kõigile probleemidele on üks ja ainus suur ja õige lahendus, mis teeb kõik korda. Lahendusi on palju. Proovi erinevaid viise ning anna võimalus ka nendele ideedele, mis esmapilgul kõige rohkem ei meeldigi.
7. Ole paindlik. Kuigi avalikkuse radari all on pingeline eksperimenteerida, ole valmis muutusteks, mis võivad sinu esialgset suunda muuta ja põhjenda oma valikuid.
8. Eksperimenteerimises on palju ebakindlat ja nii on normaalne, et kõigile küsimustele vastuseid ei tea. Ausat ja läbipaistvat vastust aktsepteerib ka meedia palju paremini kui ümmargusi seletusi.
9. Katsetuskultuuriga peab kaasas käima usalduskultuur. Usalduskultuuri aitab luua laiapõhjaline kokkulepe – näiteks koalitsioonilepingus – et eksperimenteerimine ja ka ebaõnnestumine on lubatud.
10. Võta katsetused ette missioonitundega. Kui võrrelda start-up maailma poliitikaga, siis võib sealt eeskujuks võtta just selle. Piiratud aja ja ressurssidega peab saavutama suuri tulemusi suure riskiga läbi kukkuda. Seega on kõige olulisem oma ettevõtmisse uskuda.