Hille Hinsberg, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Kas kodanikuühiskonna arendamine on poliitika?
Jah, on.
Samuti nagu tervishoid või ettevõtluskeskkond ei saa läbi ilma riigi rollita, et seada reegleid, maksustada, toetada strateegiliselt olulisi suundi, nii on ka kodanikuühiskonnaga. Millised need riigile olulised suunad on – saab iga huviline vaadata äsja valitsuses kinnitatud KODARast ehk kodanikuühiskonna arengukavast. Näiteks huvigruppide osalemine otsustamisel, avalike teenuste osutamine vabaühenduste poolt, sotsiaalne ettevõtlus, kodanikuharidus ja kogukondade tegevus.

Kas kodanikuühiskonna poliitikal on ideoloogia?
Paistab, et on. Siiani pole see kuigivõrd selgelt avaldunud. Poliitikute suhtumine kodanikualgatusse ja vabakonna tegevusse on olnud individuaalne, mitte erakondlik ja ühine. Nüüdses kampaanias on kodanike ja riigi vaheline dialoog oluline teema ja ka konkurentsieelis. See selgus üsna hästi debatil, mis eelmisel nädalal peeti kodanikujulgusest laetud No99 teatri saalis ning ka netis üle kanti.

Kohal olid esindajad kõikidest nendest parteidest, kes täisnimekirjadega Riigikogu poole pürgivad. Osalesid Reformierakonnast linnaruumi spetsialist Yoko Alender, IRList Siim Kiisler, kes ministrina vastutas kodanikuühiskonna arengu eest, sotsiaaldemokraatide poolt elukutseline kodanikuaktivist Siim Tuisk, Vabaerakonna üks juhte Artur Talvik, EKREst noorem Helme, see Martin, ning Keskerakonna värske veri Oudekki Loone.

Debati korraldajad püüdsid teada saada, millised tegevused on kodanikuühiskonna arendamisel kõige olulisemad?
Teemasid oli kolm: esiteks, kuidas paremini dialoogi pidada?; teiseks, kuidas vabakonnaga ühise eesmärgi nimel koostööd teha? Ning kolmandaks, kuidas kogukondi tugevdada ja inimesi kaasa haarata?

Kas poliitikud tunnevad teemat? Eks korraldajad olid lootnud kandidaatidelt enamat kodutööd. Sai ju neilt palutud, et nad töötaksid oma konkurentide programmid läbi ning leiaksid sealt üles plaanid, mis pälvivad kiitust ning tooksid argumente nende lubaduste kohta, millele tahavad vastu vaielda. Vaidlus küll toimus, aga oma väidete tõestamist jäi väheks.

Aga alustame sellest, milles siis erakonnad ühel meelel on?
Võtame esiteks küsimused valitsemise läbipaistvusest ja kaasavast poliitikakujundamisest. Kuidas saaksid kodanikud teada, mismoodi otsustamine toimub? Ainuke, kes ei toeta Riigikogu komisjonide istungite avaldamist, oli Oudekki Loone, kes põhjendas seda ammukuuldud müüdiga, et see kammitseks ausat mõttevahetust ning riigikogulased hakkaksid sel juhul salvestuse mahtu täitma pigem enesekiitmisega.

Millised võiksid olla kodanike võimalused oma arvamust avaldada? Debatis toetasid pea kõik erakonnad otsedemokraatiat, seega rahvahääletuste ehk referendumite enamat kasutamist. Vastu oli tegelikult ainult Reform, põhjendades kuna selline vorm ei sobi siis, kui tegu on inimõiguste või vähemusgruppide kaitsega. Hoopis huvitavam pilt samas küsimuses aga avaneb erakondade programmidest. Lisaks täisnimekirjadele toetavad siduva tulemusega referendumeid ka Rohelised.

IRL lubab kaotada rahvahääletuse seotuse parlamendi usalduse avaldamisega ja võtta kasutusele nõuandvad rahvahääletused. SDE on valmis välja töötama õiguslikud alused rahvahääletuse laiemaks kasutuselevõtuks.

EKRE ja KE on sarnased nagu kaks tilka vett, pakkudes programmides välja rahvaalgatuse seadusliku kehtestamise. Mõlemad toetavad ka tühistamisreferendumit. Kuid see tooks kaasa rohkem küsimusi kui lahendusi. Eeldades, et seadused on täitmiseks kohustuslikud, siis kuidas tagada seadusest kinnipidamine olukorras, kui samal ajal käib arutelu selle tühistamiseks? Paljud reformid tekitavad vastuseisu ja osava kampaaniaga võib seda vastuseisu õhutada.

Seega kõige radikaalsemate ettepanekutega esinevad erakonnad, kes on oma ideoloogia poolest peaksid paiknema skaala eri otstes. EKRE ja KE on teistest selgelt eristuva, kui omavahel sarnase vaatega kodanike rolli suhtes. See roll on üsna kitsas ja jäikades raamides.

Lühidalt kirjeldades on nende meelest kodanikel võim eelkõige siis, kui nad käivad valimas. Oudekki Loone sõnul on vaid riigil ja kohalikel omavalitsustel õigus teha otsuseid, mis kõik on poliitilised. Näiteks on poliitiline ka valik, milliseid avalikke teenuseid elanikud saavad. Kui juhtub nii, et mõne aja pärast ei ole rahvas enam rahul mandaadi saanud võimulolijate tegudega, siis saavad nad referendumi kaudu protestida ja tehtud otsuseid ümber lükata. EKRE esindaja ütles lausa, et üksikisikut on vaja kaitsta riigivõimu eest, ning nad pooldavad saadiku tagasikutsumist.

Niisiis on inimesel võimalus hääl anda, samas hääl ka tagasi võtta või kasutada seda valjuks signaaliandmiseks. Samas kumbki partei ei paku kodanikega partnerlust ehk pidevat koostööd kas siis otsuste kaalumisel või ka teenuste kujundamisel.

Mis on sellise lähenemise oht? See kutsub esile vastandumist, mitte koostööd. Kodanikule ei pakuta aktiivset ja vastutavat rolli ühiskonna arengu kujundamisel, vaid kõrvalseisva kriitiku positsiooni. Eesti vabaühendused on aga piisavalt pädevad, et pakkuda ekspertiisi ning esindada oma sihtrühmade huve.

Osalusdemokraatia on selline demokraatia liik, kus aruteludes saavad osaleda kõik, keda arutluse all olev otsus puudutab. Eesmärk on läbipaistvuse ja usalduse suurendamine nii kodanike vahel kui kodanike ja riigivõimu vahel, ning dialoogi kaudu saavutatud paremad otsused. Sellist üldist ideaali püüdlevad nii Reform, IRL kui SDE. Vabaerakond ei räägi mitte kaasamisest, vaid kodanikest ja kogukondadest kui otsuste vastuvõtjatest.

Kuidas peaks vabaühenduste ja huvigruppide roll otsustamisel praktikas toimuma, ei täpsustanud debatis aga ükski erakonna esindaja.

Vabaühendused kui ressurss väärtuse loomiseks ühiskonnas?
Järgmine oluline teema on see, kas vabaühendusi vaadatakse kui ressurssi, kui võimalust luua ühiskonnas väärtust? Poliitiku poolt ootame taipamist, et avalik võim üksi ei suuda saavutada suuri tulemusi. Koostöö teiste sektoritega on väikese riigi puhul kriitilise tähtsusega.

Sel teemal paistis silma sotsiaaldemokraat Siim Tuisk, kes pooldas kahe käega kaasavat eelarvestamist omavalitsustes ning asumiseltside võimekuse toetamist. Ta pakkus välja ka riikliku riskifondi, mille kaudu tuleks toetada uuenduslikke ja mõjusaid katseprojekte.

Kui erakondade kohta teha kokkuvõte, siis IRL-i programmis on kodanikuühiskonna arendamise teema kõige terviklikumalt ning põhjalikumalt lahti kirjutatud ning see toetub vabakonna esitatud manifestile.

Kummalisel kombel ei esita Vabaerakonna programm eriti konkreetseid ettepanekuid, peale üldsõnalise lubaduse rahvahääletuse kasutamise kohta, ehkki kogu nende erakonna olemus põhineb suuresti kodanikuühiskonna ideestikul. Vabaerakond on oma programmi koostamisel põhirõhu pannud sellele, et lihtsustada uute poliitiliste jõudude Riigikokku pääsemist.

Suhteliselt tagasihoidlik on kodanikuühiskonna valdkonnas Reformi programm, kus tuuakse sisse küll üksikuid teemasid nagu sotsiaalne ettevõtlus ja erakapitali kaasamine, kuid muus osas on tegu pigem üldiste põhimõtetega, ehk pole aimata, kuhu kogu selle parandamise ja tõhustamisega tegelikult jõutakse. Keskerakond tahab otsuste juurde tuua rohkem noori ja luua Sotsiaalpartnerluse nõukoja.

Peamine probleem erakondade lubadusi vaadates on, et sõnades toetavad kõik erakonnad innukalt avatud valitsemist. Loosungeid ja pakutud lahendusi koos vaadates ei teki aga kindlust, et kaasav valitsemine jõudsalt praktikasse leviks.

Erakondade programmides on üsna vähesel määral käsitletud vabaühenduste võimekuse teemat, Praktiliselt käsitlemata on võimalused avalike teenuste ühiseks osutamiseks riigi, vabakonna ja eraettevõtete koostöös. Kui SDE erandina välja avata, pole esile toodud tehnoloogilisi võimalusi ühiskonna avatumaks muutmisel (e-lahendused, avaandmed). Nendes teemades lahenduste pakkumine arendaks nii kodanikuühiskonda kui riigielu üldist korraldust.

Vaata ka Praxise teemapaberit riigivalitsemise reformist, sh otsedemokraatia käsitluste analüüsi