Viimastel aastatel on riiklike peretoetuste summade proportsioonid ja ka paljulapselistele peredele makstavate toetuste viis paljuski muutunud. Tekib küsimus, kas praegune perepoliitika ja riiklik toetamissüsteem on eesmärgipärane ning kas kulutused on efektiivselt sihitatud?
Praxise analüütikute Andres Võrgu ja Marre Karu poliitikaanalüüsis vaadeldakse perioodil 1998-2008 toimunud muutusi lastega peredele suunatud rahalistes toetustes ning nende mõjus ebavõrdsusele, sündimusele ning tööturukäitumisele.
Vaata Andres Võrgu ettekannet analüüsi tulemustest Praxise mõttehommikul!
Praxise analüüs annab peredele suunatud rahalistest toetustest järgmise pildi:
- Eestis toetatakse lastega peresid ennekõike rahaliselt
- Toetuste suurus on varasemast enam seotud vanemate palgaga
- Toetused on seotud eeskätt lapse sünniga
- Ebavõrdsus toetustes on suurenenud
- Kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama
- Vanemahüvitis motiveerib naisi enne lapse sündi töötama, samas aeglustab emade naasmist tööturule
- Laste vaesust vähendavad kõige efektiivsemalt paljulapselistele peredele suunatud toetused
Sellisest hetkeolukorrast tulenevalt näevad Praxise analüütikud peretoetuste süsteemil kolme võimalikku arengusuunda:
I Jätkame sünnile suunatud toetustega, suurendame universaalsete toetuste (asemel) sihitust, kuid väldime vaesuslõkse (nn stiimulitekeskne)
II Suurendame universaalsete toetuste rolli ja kärbime kulusid vanema-hüvitisele ning tulumaksuvabastusele (nn võrdsusekeskne)
III Tõstame täiendavalt makse, mille arvelt rahastame vanemahüvitist ja hoiame universaalsete peretoetuste reaalväärtust (kallim hetkeolukord)
