Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.
Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.
Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.
*Vt märkust andmete kohta lõpust
Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.
Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:
Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.
Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.
Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.
Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.
Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.
Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.
P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.
*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.
