Üldiselt oldi nõus, et üldpädevused on nõrgad (probleemilahendamisoskus, ettevõtlikkus, õppimisoskus, teadmiste rakendamise oskus), samas leiti, et tegemist pole niivõrd ülikoolide probleemiga, vaid see hakkab pihta üldhariduse tasemel. Kõrgkool ei saa üldpädevuste arendamisel üldhariduse vajakajäämisi tasa teha. Teised leidsid, et need oskused on siiski õpetatavad, mh ka kõrghariduse tasemel. Eestlased on rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu (PIAAC) põhjal teadmiste rakendamise võime ja probleemilahendamise oskuse poolest väga nõrgad ja probleem on seotud mh kasutatavate õppemeetoditega (vähe aktiivõpet) ja nende tulemusliku kasutamisega õppetöös.

Kui üldiselt leitakse, et erialaseid oskusi on veel ettevõttel võimalik ise koolitada, siis üldpädevused peaks ettevõtete hinnangul tulema koolist. Samas väitis üks ettevõte vastupidist leides, et just nt meeskonnatööd ja esinemisoskusi on ettevõttel kerge koolitada. Puudu on aga vastutustundest, algatusvõimest ja tahtest midagi ära teha ja see on seotud isiksuse ning väärtuskasvatusega.  Viimasega peaks tegelema juba eelkooli eas.

Leiti ka, et inimesed ei taha ennast enam arendada ja õppida, kui nad on juba tööl. ITs pole selline seisak aga võimalik, kuna hea spetsialist peab tehnoloogia arengust tulenevalt pidevalt ennast arendama ja uusi teadmisi hankima. Elukestev õpe on valdkonna kiire arengu tõttu sel alal väga oluline ning seega on möödapääsmatu, et inimene saab juba koolist kaasa nö elukestva õppe hoiaku ja pädevused. Õppimisvalmiduse puudumisele vaieldi ka vastu- paljud ettevõtted koolitavad oma töötajaid aktiivselt, sh sisekoolituste vormis ning soodustatakse iseõppimist tasuta kirjanduse jms näol.

Õppe rakenduslikkus puudulik

Ka sel teemal olid mõtted vastuolulised. Ühest küljest leiti ülikoolide poolt, et klassikaline ülikool ei saa kutsehariduse kingadesse astuda ehk erialateadmiste rakendamise oskusele keskenduda. Bakalaureuseõpe on suunatud magistriõppes jätkamise valmidusele ning magistriõppes omandab õppur spetsiifilisi teadmisi oma spetsialiseerumise valdkonnas. Erialateadmiste rakenduslikkuse osakaal  on valdavam rakenduskõrghariduses. Bakalaureuseõppe jooksul on praktika maht väike, kuna ei olegi eeldatud lõpetajate väljundit tööjõuturule, järgnema peaks magistriõpe. Tõstatus küsimus, et võib-olla võiks IKT-alases hariduses bakalaureuseõppe mahud olla väiksemad ja rakenduskõrghariduse mahud suuremad? Samas paindlike õpiteede ja lõpetajate kvaliteedi puudujääkide probleemi valguses on praegusest enam vaja magistritasemega lõpetajaid. Igal juhul peab ka rakenduskõrghariduse lõpetajatele olema tagatud ligipääs magistriõppele, mis ongi üks võimalik ja loogiline õpitee. Konkurentsivõimelisusele tööturul aitavad paindlikud õpiteed samuti kaasa.

Teisalt ei saa vastu vaielda praktika osas eksisteerivatele probleemidele. Ühest küljest võib öelda, et kuna enamus õppureid töötab kooli kõrvalt, ei ole põhjust praktikast rääkimiseks. Teisalt ei taga nende töö, mis on sageli esialgu lihtsamat ja rutiinsemat sorti, praktikaväljundeid. Samas ei saa töölepinguga inimest saata mujale praktikale – sellega ei ole tööandja nõus. Ideaalsel juhul võiks õppekava nõuetele vastava praktika korraldada õppuritele ettevõtte sees, mida on tõenäolisem saavutada ehk suurtes ettevõtetes. Nii sellisel juhul kui ka siis, kui mittetöötav tudeng soovib ettevõttes praktikat teha, on ettevõtjad silmitsi olukorraga, et nad ei tea, mis praktika peaks sisaldama. Puuduvad kõigile praktika osapooltele selgelt mõistetavad ja kommunikeeritud nõuded ja juhendid.

Erialaste teadmiste rakendusoskuse teema seostub ka juba eelnevalt käsitletud üldpädevuste teemaga. Õppeprotsess on pigem õppejõu- kui üliõpilaskeskne, mis väljendub näiteks kasutatavas metoodikas (eelkõige loeng). Õppejõukeskse vaatenurga puhul pühendub õppejõud peamiselt õpetamisele ja info edastamisele, mistõttu üliõpilase õppimiskogemus saab vähem tähelepanu. Sellest tulenev probleem ei seisne mitte ebakompetentsuses töövõtete, vaid töötamise oskuste osas. Kõrgkoolides motiveeritakse peamiselt vaid läbi teadustöö tulemuste (nt artiklite kirjutamise), siis jääb õpetamistegevus prioriteedina tagaplaanile. Mõttehommikul kõlas arvamus, et muutus õppejõudude  motiveerimissüsteemis ja õppejõudude didaktikaalane täiendkoolitus aitaks kaasa õppurite üldpädevuste arengule ja seeläbi ka omandatud erialaoskuste edukamale rakendamisoskusele.

Võõrtööjõu vähene kasutamine

Leiti, et teema seostub sektori ekspordivõimekusega – eksportivad ettevõtted saaks kaasata enam ka võõrtööjõudu ning teisalt see panustab omakorda sellistele ettevõtetele vajalikku rahvusvahelistumise protsessi. Riigi tellimusi täitvad ettevõtted ei saa keeleprobleemide tõttu võõrtööjõudu kasutada. Teisalt on võõrtööjõu kasutamine ka harjumuse ja kultuuridevaheliste erinevuste taga. Seega leiti kokkuvõttes, et probleem pigem ei takista sektori arengut, vaid kajastab selle arengustaadiumit. Teema on oluline mitte niivõrd tööjõupuuduse võtmes, vaid edasise sektori rahvusvahelistumise mõttes, mis on möödapääsmatu arengutee. Teema seostub ka kõrghariduse rahvusvahelistumisega – välistudengite kaasamise mõttes on oluline, et nad hiljem siin tööd leiavad.

Võõrtööjõud on lahendus spetsiifilise oskusteabe korral. Selliste tippspetsialistide Eestisse värbamist ei takista sageli mitte aga ettevõttesisesed tegurid, vaid sotsiaalse keskkonnaga seonduv (vähene tolerantsus, vähene valmisolek integreerida pere liikmeid, lastele võõrkeelse hariduse nappus).

Kokkuvõttes võib öelda, et mõttehommikul osalenute hinnangul on puudujäägid lõpetajate üldpädevuste ja erialaste teadmiste rakendusoskuse osas vaieldamatult suured. Samuti on vajaka tarkvara arendusega seotud spetsialistidest, sh just interdistsiplinaarse taustaga inimestest, uute arenduste käivitajatest. Poolehoid õppurite üldarvu kasvule oli tagasihoidlikum, kuna peljatakse sellega kaasnevat kvaliteedilangust. Kindlasti peaks tegelema veel kaasamata niššidega – populariseerima IKT erialasid noorte ja eelkõige tüdrukute hulgas. Vähendada tuleb katkestajate arvu, teha vastavat selgitustööd pikaajaliste mõjude osas ja toetada õppejõude läbi motiveerimise kui didaktikapädevuste arendamise. Võõrtööjõu kasutamise teema on oluline, kuid pigem ettevõtete rahvusvahelistumise ja vähem tööjõupuuduse leevendamise võtmes.

Peamised poolt ja vastu argumendid on probleemide lõikes kokkuvõtlikult kajastatud tabelis 1.

Lahendusteed

Olulisemateks probleemideks peeti mõttehommikul osalejate poolt üldpädevuste ja erialateadmiste rakendusoskusega seotud puudujääke ja ka tööjõu puudust mõningate ametite ja kompetentside osas. Seetõttu keskenduti edasi konkreetsete lahenduste leidmisel just neile teemadele. Enne lahenduste väljapakkumist täpsustati ka alaprobleemi või täpsema probleemi põhjus, millele lahendus on suunatud.

Probleem: Puudu on uut tüüpi pädevustest, vajalik on suurem interdistsiplinaarsus ja multifunktsionaalsus

Puuduliku interdistsiplinaarsuse alaprobleemi leevendamiseks pakuti välja:

1. Tudengid ei tunne ülemäära suurt huvi interdistsiplinaarse õppe järgi, sageli eelistatakse ikkagi keskenduda puhtalt tarkvara arendusele. See kajastab hetkel veel domineerivat sektori olukorda – tehakse palju allhanget, vähesed tegelevad oma toodete arendamisega. Samas võiks interdistsiplinaarset õpet pakkuda veel enne, kui nõudlus piisavalt suureks kasvab. See oleks visiooniga õpe – need inimesed aitaksid omakorda sektoril ümber fokusseerida.
2. Selleks tuleb tõhustada õppekavade ülest koostööd, tekitada ühisprojekte teiste valdkondadega nii üliõpilaste kui õppejõudude osas. IT-tudengitele tuleb anda võimalus proovida erinevaid asju, katsetada erinevaid alavaldkondi, et saada ülevaade sellest, mis neile sobib ja mis neid rohkem huvitab ning mille põhjal teha valik hilisema spetsialiseerumise osas. Õppekavade koostöö osas võiks kaasata õppejõude erinevatest valdkondadest (nt majandus, psühholoogia) erinevates õppetöö etappides ja võimalusel hoida kontakti ettevõtjatega.
3. Luua võimalused erialade kombineerimiseks, pakkuda nt IT moodulit teistele magistriõppe erialade õppuritele.

Ülikoolil pole võimalik liialt spetsialiseeruda, mistõttu erialasid, mille järgi nõudlus ei ole suur, ei pakuta. Lahendus:

1. Eesti väiksust arvestades ei saa ülikoolid väga kitsastele valdkondadele spetsialiseeruda. Üks lahendus on tõhusam koostöö teiste riikide ülikoolidega. Suurettevõtted suudavad seda ka ise teha, aga väiksemate ettevõtete huvides oleks selgete koostöömudelite väljatöötamine. See eeldab, et ettevõtted defineerivad oma huvid. Edasi tuleks ülikoolidel läbi mõelda, kuidas jõuab nt viie sarnase ettevõtte ühine mure ülikoolideni ja kuidas tagatakse, et see päädiks vajaliku arvu inimeste esimesel võimalusel õppima asumisega sobivale erialale välismaa ülikooli.

Kohati viibivad lahendused kommunikatsiooniprobleemide tõttu. Lahendused:

1. Ettevõtted/huvigrupid peaks oma vajadused uute kompetentside, ametite osas defineerima (nt ITLi abiga), et saaks otsida partnerülikooli ja et ülikool saaks aru vajaduse sisust ja suurusest kogu sektoris.
2. Kommunikatsiooniprobleemid on ka ministeeriumide ja kõrgkoolide vahel. Nt IT Akadeemia eelarvet saaks mainitud alaprobleemide lahendamiseks tõhusamalt ära kasutada, kuid praegused reeglid on kohati selleks liiga paindumatud. Ministeerium oleks valmis reegleid muutma, vastavad muudatused tuleb osapoolte koostöös välja töötada.

Probleem: Õppe vähene rakenduslikkus ja üldpädevuste nõrkus

Esimese alaprobleemina sõnastati erinevad ootused. Lahendustena nähti selgemat erialade sisu piiritlemist, eriala lõpetajate oskuste sõnastamist kõrgkoolide ja tööandjate koostöös, aga ka täpsema ülevaate loomist turu vajaduste osas.

Teiseks alaprobleemiks on liiga ühekülgne õppemeetodite valik (peamiselt loengud). Lahendused:

1. Kõik seda teemat käsitlenud grupid tõid lahendusena välja kaasuspõhise õppe (ettevõtlusõppe või juura eeskujul) juurutamise ning interdistsiplinaarsete gruppide loomise selleks. Näiteks tegelevad tudengid terve semestri ühe (võiks olla ettevõtte poolt välja pakutud) praktilise probleemi või juhtumiga. Terve grupp osaleb kogu arendustöö kõigis etappides ning töö tulemuseks on konkreetne teenus või toimiv IT lahendus. Sealjuures hinnatakse protsessis lisaks valminud tootele/teenusele ka üldiseid oskusi: meeskonnatööoskus, esitlusoskus, projektijuhtimise oskus jms. Eelduseks on pidev juhendamine nii õppejõudude kui võimalusel ettevõtja poolt. Selline õpe aitaks IT tudengid nö „kastist“ (koodikirjutamise kastist) välja, paneks nad koostööd tegema teiste valdkondadega, tagades muu hulgas ka interdistsiplinaarsuse. Antud lahendus tähendaks liikumist ainepõhiselt õppelt probleemipõhise õppe suunas.
2. Teiste valdkondade kogemust saab IT-õppesse tuua ka teiste erialade õppejõudude kaudu, nt psühholoogid, majandusteadlased, kes osalevad eeltoodud näite puhul probleemipõhises õppes oma valdkondliku teadmisega.
3. Õppekavad tuleb selle pilguga üle vaadata, et loengute kõrval oleks välja toodud ka see, kuidas on tagatud õppe praktilisem pool.
4. Kuna õppejõududel puuduvad vastavad teadmised, tuleb neile tagada meetodite alane enesetäiendamise võimalus. Lisaks peaks õppejõududel olema ka teatud praktiline kogemus. Kuna valitseb õppejõudude nappus, pole neil võimalik asendajate puudumise tõttu minna pikemaks ajaks nt ettevõttesse praktiseerima, aga abi oleks ka lühemaajalistest praktikast, nt suvel.
5. Punktide arvestusse võiks minna ka välisülikoolide veebipõhiste kursuste läbimine.

Üldisemalt õppe rakenduslikkuse ja üldpädevuste arendamise osas (ilma konkreetseid alaprobleeme välja toomata) pakuti välja veel järgmisi lahendusi:

1. Parandada praktikasüsteemi. Hetkel on praktika formaalne ega taga vajalike kogemuste omandamist. Süsteemi saab parandada kõrgkoolide ja ettevõtjate koostöös, kuna lisaks selgemate nõuete paikapanemisele on vaja tõsta ettevõtjate valmisolekut võimaldada töötavatel tudengitel läbida vajalik praktika.
2. Ülikoolide rahvusvahelistumine aitab kaasa ka üldpädevuste arengule (üks kaheksast üldpädevusest on kultuuriteadlikkus ja –pädevus). Eestis pole sageli ei õppejõud ega ka magistrandid ja doktorandid valmis välismaale minema. Õppejõudude probleemiks on pere, aga ka asendaja puudumine vaba semestri kasutamiseks välisriigis enesetäiendamiseks. Probleemi aitab teatud määral leevendada välisõppejõudude kaasamine.

Vastavaid uuendusi on aga raske juurutada, kuni pole lahendatud õppejõudude defitsiidi ja oskuste (sh didaktilise pädevuse) teema ning üle vaadatud  õppejõudude motivatsioonisüsteem nende teemadega tegelemiseks.

Ideed õppejõudude nappuse leevendamiseks ja enesetäiendamiseks:

• kaasata kõrgkooli rohkem teiste valdkondade inimesi õpetama,
• populariseerida õppejõuks olemist,
• tagada õppejõudude stažeerimine ettevõttes,
• tagada õppejõududele koolitused kaasaegsete metoodikate tulemuslikumaks kasutamiseks,
• kasutada rühmasiseseid tuutoreid õppejõudude abistamiseks,
• lihtsustada erasektorite tippspetsialistidel tööle asumist ülikooli (nt pakkudes neile koolitamise alast väljaõpet), mis võiks neile olla enese arengu mõttes huvipakkuv karjääritee.

Õppejõudude motivatsiooni tagamise probleemiga seostub õppekavade arenduse süsteem, mis hetkel mitmete mõttehommikul osalenute hinnangul ei tööta. Kõrgkoolide ja ettevõtjate koostöös õppekavasid sisuliselt läbi ei vaadata, kuigi põhimõtteliselt peaks see süsteem toimima (õppekava nõukogude kaudu). Ettevõtjad on ükshaaval esitanud arvamusi, kuid need ei pruugi kajastada suurema grupi ettevõtjate huve. Teisalt ei ole taganud need süsteemseid muudatusi ja ilmselt ei hakka ka tagama enne, kui õppejõude muutusteks ei motiveerita ehk kui ei loobuta õppejõudude töö  tulemuslikkuse hindamisest vaid teadustulemuste põhiselt. Kui õppe sisu ja väljund oleks enam tähtsustatud (eeldab selgest eesmärgistamist, tulemuste hindamist), paremad tulemused selles osas paremini tasustatud, oleks põhjust loota ka muutusi. Ühe ideena käidi välja õppekavasid kureerivad ettevõtjad, kes mitte vaid ühekordselt ei esita arvamusi, vaid võtavad ühe õppekava nö südameasjaks.

Ka selle teema puhul leiti, et IT Akadeemia võiks ja saaks olla rahastamise osas enam abiks. Lahenduste juurutamine on eelkõige inimeste taga.

Informatsioon õppekavade arendamiseks peaks tulema tööjõuturult ja seda ei saagi tagada ettevõtjad ükshaaval. Riigil on kavas luua Kompetentsikogud, mille kaudu peaks tekkima tööturu koolitustellimused. Sinna kaasatakse eksperdid, koolide esindajad, ettevõtete esindajad (suured, väikesed,  erinevatest valdkondadest jms), et oleks esindatud võimalikult lai spekter osapooli.

Lisaks tõdeti, et koolide ja tööandjate mõttemall ja lähenemine on kogu probleemistikule väga erinev. Vaja oleks veelgi enam mõtteid vahetada, et tekiks arusaam teise poole seisukohtade tagamaadest ning probleemide olemusest.

Kokkuvõtte koostasid Praxise majanduspoliitika programmi analüütikud Anne Jürgenson ja Mari Rell. Mõttehommiku korraldamist toetas Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse riiklik programm 2011-2015 (IKTP) ja Eesti IKT klastri kaudu Euroopa Regionaalarengu Fond.