Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmijuht
23.10.2015 Vikerraadio päevakommentaar
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et tänase kommentaari teemat valides olin kimbatuses. Sel nädalal on meedias palju ruumi võtnud alkoholipoliitika arutelu, isegi tuleva aasta riigieelarve arutamine Riigikogus ei suutnud sellele konkurentsi pakkuda. Minu sisemine tõrge oli selles, et mul oli raske sõnastada oma seisukohta alkoholipoliitika karmistamise asjus. Küsimus ei ole informatsiooni puudumises. Probleem on selles, et sõnumid on väga vastuolulised.
Pärast seda, kui tervise- ja tööminister esitas esmaspäeval alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muudatused, on justkui kaks suurt hiiglast – sotsiaalministeerium ja alkoholitootjad – kähmlema läinud. Ja nii, et karvad lendavad! Üks pool heidab teisele ette pehmelt öeldes fataalsete probleemide põhjustamist. Teine pool solvub ja ähvardab esimest kohtuga. Lisaks kuulutatakse kadu meie eratelekanalitele, kaubandus- ja reklaamiettevõtetele, alkoholitööstusest rääkimata. Selline draama muudab tavakodanikul arvamuse kujundamise keeruliseks, seda enam, et mõnuga nüpeldab terviseministrit ka üks valitsuse enda liige.
Teisalt on selline tulevärk arusaadav – minister Ossinovski teeb oma tööd ja seisab rahvatervise edendamise eest. Jõuliselt, nii nagu sellises vastuolulises eluvaldkonnas vaja ongi. Alkoholitöösturid ja nendega seotud ettevõtted aga kaitsevad oma ärihuvisid ja seegi on loomulik. Parim kaitse aga on teatavasti rünnak! Alkoholitootjate relvade arsenal on seejuures vägagi hoolikalt valitud. Näiteks hakkas sellel nädalal silma, et kahe ajalehe ühel päeval ilmunud juhtkirjad on vägagi ühesuguse sisuga. Loodan, et kattuvus on juhuslik. Samas jäi närima kahtlus, et kinnimakstud PR-töötajad on teinud oma tööd sedavõrd hästi, et ajakirjanikud on alkoholitööstuse jutupunktid oma lugude aluseks võtnud.
Mina püüdsin natuke omal käel olukorras selgust luua. Leidsin, et analüüse, tõendeid, meetmeid, poolt ja vastuargumente on ohtralt ja peab olema valdkonna ekspert, et selles kõiges orienteeruda. Sestap katsusin mõista, kuidas alkoholipoliitika protsessina on kulgenud, sest seaduseelnõude menetlemise käik võib teinekord anda häid vihjeid ka poliitika sisulise kvaliteedi kohta. Alkoholipoliitika protsessi vaatamine oli asjakohane ka põhjusel, et mitmed alkoholitöösturid heitsid sotsiaalministeeriumile ette mõjude analüüsi puudumist ja hea seadusloome tava rikkumist.
Avalikud allikad näitasid, et Eestil on juba 2009. aastast olemas riiklik alkoholipoliitika. 2014. aasta veebruaris kiitis valitsus heaks alkoholipoliitika rohelise raamatu, mis on uute piirangute alusdokument. Rohelise raamatu tegemisse olid kaasatud ka alkoholitootjad ja kaupmehed. Dokumendi kokkupanek kestis kolm aastat, koos käis seitse töörühma, nende seas näiteks alkoholi kättesaadavuse piiramise ja turunduse töörühmad. Rohelise raamatu kokkupanemisel on Eesti võtnud eeskuju Maailma Tervishoiuorganisatsiooni loodud globaalsest strateegiast alkoholi liigtarvitamise vähendamiseks. Lühidalt, Ossinovski seaduseelnõu viib elu meetmeid, mida on rohelise raamatu tegemise ajal arutatud ja mis on eri osaliste nõusoleku juba saanud.
Mida sellisest poliitika kiirtestist järeldada? Esiteks, jutt ettevõtete mittekaasamisest on pooltõde. Rohelise raamatu aruteludes lõid kaupmehed ja tootjad kaasa. Tõsi, Ossinovski seaduseelnõu sisu kommenteerimise võimalus avanes neil alles nüüd. Teiseks, meetmete mõjusid on analüüsitud rohelise raamatu koostamise ajal ja värskes eelnõu seletuskirjas. Alati saab muidugi paremini. Kolmandaks, ministeeriumi otsus jätta seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse etapp vahele, oli tõepoolest kehvasti põhjendatud. Väljatöötamiskavatsus on vahend mõjude hindamiseks ja kaasamise korraldamiseks eelnõude loomise varases etapis. Selle ülesande võib tegemata jätta eelnõu kiireloomulisuse tõttu, kuid antud juhul ei ole kiiret kuhugi. Valitsuse tegevuskava tähtaeg ei ole veenev argument.
Sotsiaalministeeriumi otsust, jätta alkoholitootjad eelnõu kokkupanemisest kõrvale, toetab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ja mitmete rahvatervise ekspertide seisukoht, et valitsused üle maailma ei peakski alkoholitööstust alkoholipoliitika kujundamisse kaasama, sest neil on ilmselge huvide konflikt. See mõte on vastuolus seisukohaga, et poliitikad on tulemuslikud, kui neid valmistatakse ette ja rakendatakse partnereid kaasates. Praegu on näha, et mõned osalised ründavad ette pandud piirangute tõenduspõhisust. Võib-olla vajaksime selle asemel hoopis arutelu küsimuses, et mis tingimustel võib ilmselgelt vastuoluliste huvidega osapooled otsustamisest kõrvale jätta, mis tingimustel mitte?
Minul näiteks ei ole sellele küsimustele praegu valmis vastust. Lugesin, et suurte alkoholitootjate lobitegevuse vangistuses on ka arenenud riikide, nt Suurbritannia ja Austraalia poliitikakujundajad. Leedu kavatses 2011. aastal alkoholireklaami keelata. Keeld pidi algama 1. Jaanuarist 2012. Tugeva lobi tõttu plaan detsembris 2011 katkestati. Leedu ühiskonnas tekitas selline asjade käik tugevat vastukaja ja protsess tipnes sellega, et poole aasta pärast algatati ühe alkoholitööstuse lobitegija ja ühe rahvasaadiku korruptiivsete sidemete kriminaaluurimine. Hiljem tuvastati altkäemaksu andmine. Selle näite varal on konfliktsete huvirühmade kaasamise teema igati päevakajaline küsimus.
Seni panen kodanikele südamele, et praeguses infosõjas pooli valides tuleb hoolega mõelda, mis on ühe või teise argumendi esitaja tegelik huvi. Oskus ridade vahel lugeda on jätkuvalt tähtis. Päris põnev on vaadata, kui kaugele Ossinovski eelnõu tegelikult jõuab ning kas ja kui palju selle sisu muutub. Lõpetan ühe mõttega, mis ehk annab kodanikule oma seisukoha kujundamisel ühe pidepunkti – alkoholipoliitika on rahva tervise, mitte majanduspoliitika küsimus. Seega ei tohiks teiste majandusharude konkurentsivõimet siduda alkoholi kättesaadavuse ja reklaamimisega.
