4. detsembril toimus Tallinnas Praxise korraldatud seminar „Eakate pikaajalise hoolduse olukorrast Eestis“. Seminarile sai kutse enam kui 500 teemaga seotud inimest, kellest registreerus ligi 70. Seminari peamine eesmärk oli eelkõige püüda ühiselt sõnastada valdkonna põletavaimad probleemid ja pakkuda välja neile lahendusteid.  

Pikaajalise hoolduse all peame silmas eakale pikema aja jooksul kodus või tervishoiuasutuses osutatavaid tervise- ja hoolekandeteenuseid (näiteks koduõendus, statsionaarne õendusabi, hooldusteenus jne).

Iga aastaga vajab pikaajalist hooldust aina enam inimesi ning seetõttu on oluline, et pakutavad teenused oleksid kvaliteetsed ja kättesaadavad. Seega on oluline, et kõik pikaajalise hoolduse teenuste väljatöötamise ning pakkumisega seotud organisatsioonid ja inimesed oleksid samas inforuumis ning omaksid ülevaadet valdkonnast tervikuna. Praegu puudub valdkonnas tugev eestvedaja ja kuigi erinevad osapooled teevad head tööd, siis see ei jõua parimate praktikate jagamisele ja ühisele poliitikakujundamisele.

Kuna pikaajaline hooldus on väga detsentraalne ning sellega on seotud erinevad spetsialistid erinevatelt tasanditelt, siis valdkonna arendamisele aitaks tublisti kaasa spetsialistidest koosnev võrgustik, kes oleks nii ühises inforuumis kui ka teaks, mis antud valdkonnas toimub ja toimuma hakkab. Seetõttu kutsuti inimesed seminarile, et alus panna võimalikule võrgustikule.

Antud tegevust toetab ka Praxise osalemine rahvusvahelises pikaajalise hooldusega seotud projektis SUSTAIN, mille üks eesmärk on arendada ja parendada pikaajalise hooldusega seotud teenuseid.

Seminari ülesehitus
Kõigepealt rääkis lühidalt pikaajalise hoolduse olukorrast ja SUSTAINi projektist Praxise analüütik Gerli Paat-Ahi. Ettekande slaidid on nähtavad SIIT. Seejärel toimus kuues laudkonnas probleemide kaardistamine ning hiljem leitud probleemidele lahenduste väljapakkumine. Laudkondade töö seminaris on graafiliselt ära kirjeldatud ka joonisel 1.

 

Pikaajalise hooldusega seotud olulisemad probleemid

Kuna algselt said kõik osalejad individuaalselt probleemid kirja panna, siis erinevaid probleeme tekkis väga palju. Pärast laudkondades probleemide rühmitamist sai ülevaade selline:

Rahastamine

• Hooldamisega seotud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste rahastamine ei ole integreeritud
  • finantseeritakse erinevatest allikatest ja väga erinevas mahus (tervishoiuteenuste rahastamine oluliselt suurem sotsiaalhoolekande teenuste rahastusest).
• Vajadus teenuste järele ja nende rahastamine ei ole omavahel vastavuses (klient ei saa alati seda teenust, mida tal on vaja)
• Hoolduskindlustussüsteemi loomise ideed ei ole edasi arendatud.

Teenuste (juhtumi) korraldus

• Puuduvad ühised arusaamad (sh mõisted) riigi tasandil, millest valdkonna arendamisel lähtuda
• Puudub integreeritud infosüsteem ja valdkonnas kasutatavad andmebaasid (nt E-tervis ja STAR) ei ühildu
• Puudub ühtne teenuste kirjeldamise mudel
• Puudulik patsiendikeskne lähenemine
• Puudub pikaajalise integreeritud hoolduse osutamise võimalus
• Kvalifitseeritud tööjõu puudus (õed, hooldajad, sotsiaaltöötajaid, tugispetsialistid jt)
• Puudub tervishoiu- ja sotsiaalteenusteülene juhtumikorralduslik töö
• Süsteemis töötavad inimesed ei ole alati teadlikud, milliseid tervishoiu- ja sotsiaalteenused ning abi saamise võimalused on patisentidele ja nende lähedastele Eestis olemas
• Koduse õendusabi kättesaadavus on regiooniti väga erinev, kuna teenusepakkujate arv on regiooniti väga erinev ning kohalike omavalitsuste motivatsioon ja võimalused teenuste arenduseks on erinev
• Patsiente hoitakse hooldushaiglates planeeritust oluliselt kauem (30 päeva asemel 2-3 aastat), sest raskes seisus patsiente ei ole kuhugi mujale saata.
• Juhtumikorraldus teenusteüleselt puudub
• Geriaatriline komisjon ja selle töö puudulik
• Patsient/klient on suunatud valele teenusele, vajadused valesti hinnatud.

Teenuste kvaliteet

• Patsientide vajaduste hindamissüsteem on puudulik.
• Patsiente suunatakse valele teenusele, sest vajadused ei ole õigesti hinnatud.
• Tervishoiusüsteem on märksa rohkem reguleeritud ja standardiseeritud kui sotsiaalhoolekandesüsteem.
• Koduhoolduse teenused on kohalikes omavalitsustes väga erineval tasemel – vaja on koduhoolduse ühtset standardit.
• Uute teenuste rakendamine toimub väga aeglaselt (nt päevakeskused).
• Hooldusabi osutamise kvaliteet pigem madal – patsientide seisund haiglates sageli hoopis halveneb, mitte ei parane.
• Hooldajad ei oska patsienti õigesti tõsta, pöörata jne – teevad endale ja patsiendile liiga.
• Hooldajad ei kasuta praktikas oskusi, mida koolitustel õpivad.
• Hooldustöötajad on väikese palga tõttu ka ise vaesusriskis ning ei tule oma eluga toime – nii ei suuda nad alati ka teiste eest hoolitseda.

Omaste hooldamine

• Omastehooldajate koormus on liiga suur
• Hooldamisega tegeleb sagedamini lähedane kui spetsialist, sest spetsialistidest on suur puudus või teenuste hinnad on liialt kõrged
• Lähedastele on hooldamisega seotud kulude kandmine majanduslikult väga koormav – kõrgemad pensionid võimaldaksid eakatel endil teenuste eest maksta ja lähedastel oleks väiksem koormus
• Lähedased ei pruugi alati olla motiveeritud laskma kellelgi teisel oma lähedase eest hoolitseda („Keegi teine ei oska nii nagu vaja ja ainult mina tean, mis tal on vaja“)
• Spetsialistid ja tugiteenused jõuavad vaid nende lähedaste hooldajateni, kes endast märku annavad ja kellest spetsialistid teadlikud on
• Lähedased ei oma alati piisavaid hooldamisoskusi, näiteks lamatisi hooldada või inimest pöörata/tõsta nii, et endale liiga ei tee
• Koolituste pakkumine ei ole alati lahendus, sest lähedased ei ole alati ise aktiivsed info ja toe otsijad, kuna on psühholoogilise pinge tõttu kriisi seisundis.
• Lähedastel puuduvad abivahendid (nt millega tõsta rasket patsienti), mis lihtsustaks hooldamist
• Pereliikmete juhtumipõhine (kodus) koolitus puudub.

Hoolealuste spetsiifika

• Kaardistamata on spetsiifilise abivajadusega isikud (dementsus, Alzheimeri tõbi) ja nende spetsiifilised hooldusvajadused.
• Dementsetele eakatele on puudu spetsiifilised teenused.
• Hoolekandeasutuses viibival hoolealusel puuduvad fikseeritud ja kontrollitavad raviplaanid.

Olulisemate probleemide väljaselgitamine

Pärast laudkondade individuaalset grupeerimist luges iga laud oma kaks kõige olulisemat probleemi ette ning kattuvuste korral tõsteti need kokku ja moodustusid uued probleemi grupid (kokku 10 probleemi). Seejärel sai iga osaleja asetada talle antud kaks kleebist enda jaoks olulise probleemi juurde, misjärel tekkis probleemidest pingerida (vt joonis 2).

 

Eakate pikaajalise hoolduse väljakutsete lahendusvõimalused Eestis

Pärast probleemide pingereastamist formuleeriti kolm kõige olulisemat probleemi, millele hakati lahendust otsima. Kõige olulisemad probleemid olid:

• Sotsiaal- ja tervishoiu süsteemi ebaühtlus
• Rahastamine
• Koordineerimine
• Arusaam
• Tervishoiu süsteem vs hoolekandesüsteem
• Info liikumine ja koostöö
• Puudub integreeritud infosüsteem
• Koostöö omavahel hõre
• Omastehooldajate koormus

Järgnevalt on toodud lahendusteed, mis pakuti erinevate laudkondade poolt välja, kuid mis ei pruugi olla koos rakendatavad vaid on valikute kohad. Kuna tegemist oli nn esmakordse võimalike lahenduste ideekorjega, siis annab see võimaluse edasi minna probleemide ja lahenduste prioriteetide seadmisega.

Lahendused sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi tasandamiseks

Riigi tasandil:

• Tuleks kehtestada hoolekandekindlustus, mille tulemusel koguneks riigile raha, mida saaks siis jagada ja kasutada teenuste tagamiseks (sarnaselt ravikindlustusega);
• Riigi tasandil on oluline mõelda erinevatele erakindlustuse võimalustele ja nende pakkumisele;
• Tagamaks teenuste head kvaliteeti, tuleb hoolekandeteenustele kehtestada kõrgemad nõuded ja ühtlased standardid;
• Vajalik on ühendav organ (organisatsioon), mis ühendaks hoolekande ja tervishoiusüsteemi ning regulatsioonid;
• Riiklikul tasandil võiks olla interaktiivne kaardistus, kus ja kui palju hooldekodudes kohti ja kui pikad on järjekorrad;
• Hoolekande teenuseid ja tervishoiuteenuseid peaks rahastama ühtsetel alustel, sh võiks tervishoiuteenuse komponente tuua sotsiaalhoolekandesse või vastupidi;
• Ühtse infoportaali loomine teenuste, hooldekodu kohtade, järjekordade jms jaoks;
• Haldusreform aitaks kaasa kvaliteetsemate teenuste kättesaadavusele.

KOV tasandil:

• KOVid võiksid rohkem kasutada võimalust osta teenuseid eraettevõtjatelt, kui neil on raha selleks olemas;
• Õenduskodude loomine;
• Igas KOVis peaks olema juhtumikorraldajad, kes aitavad abivajajal laveerida kahe süsteemi vahel;
• Väiksemates KOVides puudub inimene, kellel oleks olemas nii tervishoiu- kui sotsiaalhoolekande kohta kõikne info. Seetõttu on vajalik integreeritud infosüsteemi loomist (eeldab ka riigi poolset panust).

Teenuseosutaja ja patsiendi tasandil:

• Hooldekodudes peaks olema tervishoiu komponent (nt õde);
• Teadlikkuse tõstmine ja info vahetus spetsialistide vahel erinevate seminaride, võrgustike jms näol;
• Teenused peavad olema isiku vajadustest lähtuvad;

Lahendused info liikumise ja koostöö parendamiseks

Riigi ka KOVi tasandil:

• Üle riigi toimiv info pikaajalise hoolduse kohta (mis teenused, hooldekodud, hinnad, piirkond)
  • Kasutajakeskne lähenemine
• Ühtne süsteem E-tervise ja hoolekande vahel
  • Perearstid peaksid täitma E-tervist
  • Sotsiaaltöötaja peaks saama ka omapoolse info lisada
  • Perearstid peaksid nägema ka psüühilisi probleeme
  • Hoolekandeteenuse pakkuja peaks e-tervise andmeid nägema
  • Sotsiaaltöötaja/juhtumikorraldaja peaks saama ka vajadusel andmetele ligi.
• Kõik inimese tervisega seonduv võiks olla lisaks ühtsele andmebaasile ka ID-kaardil.

Lahendused omastehooldusega seotud probleemide vähendamiseks

Riigi tasandil:

• Tuleks muuta perekonna seadust nii, et ülalpidamise kohustuse regulatsioon vähendaks omastehooldajate kohustust ja hooldamine oleks võrdsustatud tööga;
• Abivajaja jaoks omaosaluse lagi kindlaks määratud suuruses (kehtestatud riiklikul tasandil).

KOV tasandil:

• Vabatahtlike tugirühmade kaasamine pikaajalises hoolduses;
• Intervallhoolduse tagamine;
• Omastele info kättesaadavuse tagamine (nt info portaal, infotelefon vms).

Kokkuvõte

Kuigi seminaril osalesid erineva tausta ja kogemustega inimesed, siis joonistusid selgelt välja probleemid, mis olid kõigi jaoks olulised. Kõige enam „hääli“ saanud probleem puudutas sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi suurt erinevust ning sellele probleemile tuli ka kõige enam lahendusettepanekuid. Kõige suurem roll olukorra paremaks muutmisel on siiski riigil, kuid selle nimel peavad kõik erinevad tasandid ja osapooled omavahel tihedat koostööd tegema.

Kuna Eestis pikaajalise hoolduse valdkonnas tugev eestvedaja puudub, siis andis toimunud seminar korraldajatele kindluse, et sellised üritused on väga oodatud ning sarnaseid kohtumisi võib ka edaspidi korraldada. Edaspidiste ürituste ja infomaterjalide kohta hakkab info olema SIIN. Lisainformatsiooni saab e-maililt gerli.paat@praxis.ee