Esmalt peame arvestama, et oleme jõudnud kohta, kus „vähemaga rohkem“ ei ole lahendus. Vaja on mõelda, kuidas mitte veelgi rohkem teha, vaid kuidas vabastada oma aega sellele tööle, mis loob tegelikku väärtust. Avalikus sektoris tähendab see näiteks, et arsti ajast kuluks võimalikult palju inimeste tervena hoidmisele ja ravimisele ning politseinike ajast turvalisuse tagamisele.

Peame jõudma kaugemale sellest, et sebimine ja intensiivne lahenduste otsimine algab siis, kui kusagil on pauk käinud, nagu juhtus Eesti idapiiril. Või kui juht ausalt välja ütleb, et tegelikult olemasoleva rahaga kõike ei jõuagi – nagu politsei- ja piirivalveameti juht hiljuti tõdes, et osa kriminaalasju jääbki uurimata.

Kas kriisijuhtimise meetodid sobivad rutiinse ja pideva töö juhtimiseks? Kas tõeline vajadus on see, mis kriisina silma paistab? Sellisel juhul näemegi uudistes piirivõsas patseerivaid ministreid või märkame, et iga erakonna poliitikutes on tärganud äkitselt suur soov kohe politseile raha juurde anda. Idapiir ei kasvanud võssa mõne päeva või kuuga ning PPA on järjepidevalt pidanud leidma sisemisi kärpimisvõimalusi ilma, et oleks avalikult välja öeldud, et kõike ei jõuagi uurida ning järjest enam vaadatakse, millega on mõtet ja jaksu tegeleda.

Tegelikult on vaikselt kätte jõudmas see aeg, kus kärisebki. Valdavalt pingutatakse ja püütakse teha vähemaga rohkem. Politsei- ja piirivalveametile ei saa ette heita, nagu ta poleks midagi teinud. Vastupidi, need juhid, kes tänaseks on juba ära kasutanud võimalusi tööd efektiivsemalt korraldada, on silmitsi olukorraga, kus rebenemise piir juba väga lähedal.

Meil ongi vaja selliseid inimesi, kes suudavad juhtida muutusi, mitte lihtsalt raha või pabereid. Ka valimiskampaania peaks ütlema, kes, kuidas ja milliseid muutusi suunata kavatseb.

Teiseks tuleks erakondade pakkumistes teraselt tähele panna, et meile ei tuldaks kosja rahaga, mida ei ole ega tule või mis on juba suures plaanis paika pandud. Paika pandud raha näide on kõik see, mis on uue Euroopa Liidu finantsperioodil struktuurifondide vahenditest planeeritud. Valimislubadused, mis mõjuvad kui õnnitluskaardid stiilis „meie teeme nüüd teile uued hooldekodud, perearstikeskused või maanteed“ on sedasorti isetäituvad valimislubadused. Sama hästi võiks lubada, et kui rohelise tulega üle tee ei jõudnud, tuleb varsti järgmine roheline – ja seda loomulikult tänu parteile.

Mis siis teha? Tuleb tunnistada, et olemegi väike ja Euroopa Liidu üks vaesemaid riike ning teha põhimõttelisi muutusi selleks, et tulusid kasvatada ja vaesust tekitavaid põhjusi vähendada. Nende vahele jääb veel efektiivsuse parandamine, millega on samuti vaja tegeleda.

Viimasel ajal paljukõlanud riigiaparaadi koomaletõmbamise jutt pole vale, kuid Euroopa Liidus see meid paraku rikkaks ei tee. Parimal juhul tähendab see, et riigiaparaat suudab rahvastiku vähenemisega kohaneda. Vaesust tekitavate põhjuste puhul jõutakse varem või hiljem selleni, kas inimene oskab, suudab või soovib töötada.

Küsimus ei ole selles, et kes suudab kõlavama valimisloosungi välja pakkuda, sest lihtsaid lahendusi pole. Me ei ole ruumis, kus keset põrandat üks suur punane nupp ja sellele vajutades on kõik jälle hästi ja kus valijate asi on lihtsalt „see õige“ nupp ära tunda. Me pole isegi lennuki kabiinis, kus hoobade ja nuppude virrvarr võtab silme eest kirjuks, ja lahenduseks on kogenud piloot. Me oleme olukorras, kus osa nuppe on vaja leiutada ja kus peame ise hakkama nuppude taha juhtmeid ühendama ning jooniseid ette antud pole. See tähendab, et toimivaid lahendusi tuleb pidevalt luua, katsetades uusi ja kombineerides ning kohandades seniseid. E-residentsus kui mõte Eesti tulude suurendamiseks on üks hea näide sellest, nagu ka maailmas unikaalsed tootearendused ja tormiliselt arenev idufirmade maastik.

Valimiseelne aeg ei peaks olema nagu sada päeva kestev miljonimäng, kus võidab see, kes arvab kõige rohkem ära õigeid vastuseid, sõltumata sellest, kas esitatud küsimused on olulised või mitte. Viimased aastad on näidanud, et mõned kõige olulisemad küsimused on sellised, milleks pole keegi teadnud valmistuda.

Tore, kui erakonnad mõtlevad läbi, mida nad igas valdkonnas teha tahaksid. Aga valimisplatvormi kuhjatud sadade niinimetatud „õigete vastuste“ loendamise kõrval ei tohi ära kaduda vastus küsimusele, kuidas Eesti suudaks eristuda äri- ja loomekeskkonnana ning milliseid reforme teha, et vaikse kuhtumise rajalt maha keerata. Edukad on need, kes tegelevad täna lahenduste otsimisega ja katsetamisega selleks, et ülehomme ei oleks vaja pidevalt kriise juhtida.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Tekst on ilmunud ERR portaalis.