Paratamatult peab esmalt pilgu heitma Arengufondi loomisaegsetele ootustele. Aasta oli siis 2006 ja poliitikute suust kõlasid repliigid nagu „SoomeSitra eeskuju, Eesti eduloo arengumootor, meid kännu tagant välja sikutav vedur“, lühidalt – Eesti NOKIA!

Meenutan, et tollal oli Eesti majanduskasv üle 10% ja oldi mures, et meie arengueelised on ammendumas ja majandusele on vaja uut tõuget. Praeguses kontekstis on see väga mõtlemapanev hinnang.

Siis otsustati, et Arengufondi pannakse kokku kaks erinevat ülesannet – riiklikud riskiinvesteeringud, millega soodustada innovatiivsete ettevõtete teket, ning arenguseire, mille toel teha tarku majandusotsuseid. Vastu võeti eraldi Arengufondi seadus, kus kokkuvõtlikult öeldes sõnastatigi ülesandena heade muutuste ärgitamine Eesti majanduses.

Ajaloo iroonia on selles, et Arengufondi seaduse vastuvõtmisel avaldasid paar saadikut murelikult lootust, et seda asutust mõne aja pärast kinni ei pandaks. Nüüd, mõnevõrra vähem kui kümme aastat hiljem just seda tehaksegi.

Põhjuseks pole see, et majandus enam ärgitamist ei vajaks, vaid seda tehakse nüüd teiste asutuste abil. Riskiinvesteeringud viiakse dubleerimise vähendamiseks riiklikku sihtasutusse Kredex. Tavainimesele on ehk kõige tuttavamad Kredexi poolt käendatud laenud noortele peredele ja korteriühistutele.

Teine suund – kogu arenguseirega seonduv – on aga märksa vastuolulisem olnud. Riigikogu majanduskomisjon väljendas sulgemisotsust kommenteerides, et riigikogu polnud viimasel ajal seiretegevusega rahul. Samas on Arengufondi poolt kosta olnud, et riigikogu pole ka sisuliselt suunda seadnud, mida fond peaks arenguseire osas tegema.

Meenutuseks, Arengufondi juhib nõukogu, mille üheksast liikmest viis nimetab riigikogu majanduskomisjon, kaks valitsus ja kaks on ülikoolide rektorid.

Nii võib küsida, et miks siis riigikogu oma ootusi nõukogu kaudu pole suutnud maksma panna, kui üle poole liikmetest on nende määratud?

Nüüd, kus arenguseire tahetakse tuua riigikogu kantselei koosseisu, pole parlamendil enam nii lihtne suunanäitamisest loobuda. Praegu on ülioluline süveneda ja selgelt välja öelda vastused kolmele küsimusele.

Esiteks – mida sisuliselt peab riigikogu silmas arenguseirena? Kas see on üldist majandusarengut jälgiv analüüsitöö, kus hoitakse silma peal, kuidas Eestil läheb, teatud valdkondades süvitsiminev arenguanalüüs või pigem tulevikuseire?

Viimast, muide, peetakse üheks ärksa riigivalitsemise oluliseks tunnuseks ja mitmed riigid on rõhku pannud just tulevikuseirele. Selle põhifookus on tärkavate trendide ja oluliste muutuste signaalide tuvastamine ning selle info tõlkimine oma riigijuhtide jaoks nii, et riigid suudaksid kokkuvõttes paremini olla valmis muutustega kohanema. Olgu selleks siis uued julgeolekuohud, tehnoloogia arengust tulenevad muutused või massiline inimränne.

Teiseks – mida riigikogu uuelt seireüksuselt konkreetselt ootab? Kas see on stiilis „tegelemine, ettekannete pidamine, analüüside koostamine“ ehk kokkuvõttes üldhariv taustatöö, mille abil näiteks riigikogu liikmed saaksid huvi korral targemaks? Või võiks seal olla selgesõnalisi soovitusi, mida riigikogu saab ise oma otsustega jõustada?

Või võiks see töö aidata seadusandjal teostada kontrolli ka täitevvõimu üle – näiteks andes sisukaid hinnangud senisele strateegilisele juhtimisele ja arendustööle? Ehk mis tarkust riigikogu tegelikult tahab ja kasutada suudab?

Kolmandaks – mida riigikogu ise teeb selleks, et arenguseirest tekkiv teadmine ei jääks pelgalt pressiteadetesse, vaid et sellel tööl oleks reaalne mõju tehtavatele otsustele? Ehk mille järgi tulevikus aru saada, kas arenguseirest on olnud kasu või mitte? Millised üleüldse oleksid need uued otsustuskohad, kus riigikogu saaks arenguseire tulemusi rakendada?

Arenguseire on sedavõrd abstratksem ja kõrgema üldistustasandi teadmine, mida vahetult õigusloomes on küsitav kasutada. Pigem peaks seda teadmist rakendama strateegiliseks juhtimiseks, pikaajalisteks rahastamisotsusteks ja arendustööks. Mis täna on sisuliselt ikka valitsuse teha.

Siianigi pole miski takistanud riigikogul ja valitsusel kasutada Arengufondi loodud teadmist otsustamisel. Aga miskipärast pole tohutut kirge ja huvi olnud kummalgi.

Pigem võib iseloomustada senist arenguseiret, kui rikkalikult kaetud rootsi lauda, millest võid ise noppida, mida hing hetkel ihaldab, aga samahästi ka tuimalt mööda jalutada. Ja kas üldse on realistlik oodata, et riigikogu huvi arenguseire kasutamise vastu hüppeliselt kasvab?

Kokkuvõtteks – majandusromantiline mõte tekitada päevapoliitikast sõltumatu innovatsioonikeskus, mis annab meie majandusele tõhutu arengutõuke, on osaliselt jõudnud tagasi sinna, kust see pärit oli – riigikogusse.

Kui eelnevalt sõnastatud kolme küsimust selgeks ei räägita ja arenguseirele reaalset sisu ning kohta otsustusprotsessis ei anta, võime ilmselt mõne aasta pärast märgata lühikest kiretut uudisnuppu, et riigikogu kantselei struktuurimuutuste käigus on arenguseire üksus kaotatud.

Ja siis on juba hilja. Nüüd on riigikogu ees see otsusekoht, et kas anda arenguseirele uus hoog või lasta tal oma kõhu all vaikselt hääbuda.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja ilmunud ERRi portaalis.