Ma ei hakka rääkima enesestmõistetavast. Igaüks saab aru, et kui poleks iseseisvust taastatud, ei valiks me mingit presidenti ja Vormsi kuuluks piiritsooni, kuhu pääseks ainult erilubadega. Tähtis on hoopis muu: iseseisvuse taastamine oli ühisosa leidmise meistriklass ja suur õppetund praegustele presidendivalijatele.

25 aastat tagasi oli väga palju sellist, mida tahtsime teha ja saavutada. Ammuoodatud vabadus tekitas tunde, et kõik on võimalik. Riigina Läände, inimestena vabaks, ühiskonnana avatuks. Kõige selle juures võtsime üksmeelel ja õnnelik olemist konstandina, mis peaks kanduma laulvast revolutsioonist refräänina kogu Eesti Vabariigi tegemistesse.

Siis oli sõnadetagi selge see võimas tunne, et koos tegutsemine, rahva ühine tahe ja püüdlused aitavadki Eestit uuesti üles ehitada. Vabaduse taastamisest saadud eduelamus ja emotsioonid aitasid iga päev üle elada selliseid raskusi, mille pärast täna oleks vaat et üleriigiline kriis.

Kui 25 aastat tagasi oli tunne, et nüüd on võimalik kõike koos paremaks teha, siis kuidagi on juhtunud nii, et praegu on sihik sellel, mida võiks ära hoida või maha teha. Kuna vabadust ja võimalusi end kuuldavaks teha on täna rohkem kui kunagi varem, jääbki mulje, et keegi kusagil ikka midagi valesti teeb.

Emotsioone on ikka inimesele vaja – need sütitavad, tekitavad argiellu põnevust ja vürtsitavad tülpinud kulgemist. Mulle tundub, et praegu kütame end üles tühja-tähjaga ja pigem reaktsioonina millegi vastu. Iga pillatud lause, väiksegi veakesega lahendus või raskem otsus on materjal, millega saab hõlpsalt pauku teha.

Meie avalik ruum on seetõttu justkui püromaani unistus, pidev saluut, kus iga järgmine rakett peab üle trumpama eelmise. Ikka kangemate sõnade, vängemate siltide ja reljeefsemate seisukohavõttudega. Nii see emotsionaalne „kütus“ kulubki. Võib-olla aitab see igavalt kulgevasse argipäeva korraks elevust tuua või hetkeks paugutajale heameelt teha. Aga rahvana eduelamuse saamisest on asi galaktikate kaugusel.

Seda vajadust ja tahtmist end üles kütta võiks hoopis kasutada millegi heaks. Millegi positiivse jaoks, mis paneb tuhanded inimesed tahtma pühenduda ja oma panus anda, isegi kui see on tilluke. Sest meie – 1,3 miljonit siin Eestis ja üle maailma laiali olevat eestlast – hoolime.

Me hoolime sellest, et Eesti ei jääks keskpäraseks Ida-Euroopa riigiks. Sest me mäletame seda tunnet 1990ndatel ja ka 2000ndatel, et me suudame enamat kui keskpärasus. Ärme lepi sellega, mille kohta saame pärast nukralt öelda, et rohkemas ei õnnestunud kokku leppida, ja tõdeda, et asi seegi. Nagu näiteks asjatundjate poolt eelmisesse sajandisse kuuluvaks hinnatud Reidi tee lahendus või üheprotsendine sotsiaalmaksulangetus, mille peamine efekt on see, et inimeste ravimiseks jääb vähem raha.

Me suudame enamat, sest meie isetegemise, iseenesesse uskumise ja ise saavutamise alusmüür on nii tugev. Laulva revolutsiooni energia ei kao, vaid avaldub üha uuesti ja uuesti väiksemates asjades, kuid seda rohkemates kohtades.

Üks nendest kohtades võiks olla presidendivalimised. Aeg ei ole Eesti jaoks praegu nii pinev ja nii pöördeline kui 25 aastat tagasi. Aga see ei ole ka kaugeltki rahulik, mis lubaks õigustada õndsat eneseimetlust riigipea valimistel. Toompeal tuleks veidi minevikku meenutada, segada seda olevikuga ja tulemusena professionaalselt ära valida Eestile parim president, mitte õhinal omasid upitada ja teisi uputada.

Lõppude lõpuks on see meie oma riik, meie oma kodanikkond ja meie oma presidendivalimised.