Millalgi eelmise sajandi kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel — täpset hetke ei ole hiljem keegi suutnud taastada — tegi Ameerika futuroloog ja arvutiteadlane Roy Amara tähelepaneku, mida täna tuntakse Amara seadusena ja mis kõlab nii: “Me kaldume ülehindama tehnoloogia mõju lühikeses perspektiivis ja alahindama selle mõju pikas perspektiivis”.

Lahtiseletatuna tähendab see, et iga uue tehnoloogilise läbimurdega käivad kaasas taevakõrgused ootused muutuste suhtes, mida see endaga kaasa toob ning reeglina ei ole need määratud täituma. Sellele järgneva paratamatu pettumuse varjus kogub aga tihtipeale hoogu teistlaadi muutus, mida me esmalt näha ei oska — ega saagi — kuna see eeldab aset leidmiseks fundamentaalseid nihkeid selles, mis üldse on võimalik ja mõeldav. Näiteks kui 19. sajandi teises pooles asendusid auruturbiinid tehastes tasapisi elektrimootoritega, siis läks aega enam kui 30 aastat, enne kui tuldi selle peale, et seniste väga suurte efektiivsuskadudega mehhaaniliste jõuülekannete asemel on võimalik viia töökohtadel asuvate masinateni hoopis elektrijuhtmed ja pistikud ning alles see realiseeris elektrienergia kasutamise tegeliku potentsiaali.

Amara seadus kehtib aga ühtmoodi nii tehnoloogia võimaluste kui ohtude osas. Rääkides viimastest, käib meie tänane diskussioon suuresti ümber selliste teemade, nagu küberkuritegevus ja -rünnakud, privaatsus või töökohtade kadumine automatiseerimise tulemusena. Need kõik on tegelikud probleemid, kuid Amara seaduse valguses on alust kahtlustada, et me ülehindame nende mastaapi ning mõju. Tegelik, suure mastaabiga küsimus ei ole pikemas perspektiivis mitte see, kas ja kui paljud töökohad saavad inimeste asemel robotite poolt täidetud, vaid see, milliseks muutub seeläbi töö olemus ja roll ühiskonnas üldse.

Tuntud Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari püstitas ühes oma hiljutises artiklis väga intrigeeriva küsimuse: kas tehnoloogia areng võib saada saatuslikuks kogu meie tänasele maailmakorraldusele? Harari toob välja, et nii poliitilises kui majanduslikus mõttes põhinevad liberalism ja vabaturukapitalism detsentraliseerimisel. Nii majandus kui poliitika on tänaseni levinud seisukoha järgi liiga komplekssed, et neid oleks võimalik tulemuslikult ennustada. Detsentraliseerimine, suurte ja keerukate probleemide pihustamine tohutu hulga erinevate lahendajate vahel oli tema hinnangul see, mis andis 20. sajandil liberaalsele Läänele eelise autokraatliku ja tsentraliseeritud idabloki ees. Selliselt vaadatuna ei olnud läinud sajandit defineerinud kommunismi-kapitalismi konflikt mitte niivõrd ideoloogiline, kui infotehnoloogiline: vastamisi olid kaks ühiskondlikku süsteemi, mille erinevus seisnes eeskätt selles, kuidas nad lähenesid ressursside jagamise ja planeerimise probleemile.

Tehnoloogia, ja ennekõike tehisintellekti tormiline areng viimastel aastatel annab põhjust küsida, kas eelpool mainitud veendumus ikkagi on päriselt põhjendatud. Mis saab siis, kui peaks osutuma, et majanduse planeerimisprobleem, mis oli lahendamatu inimeste jaoks, ei ole seda tehisintellekti puhul? Siis, vastab Harari, võib väga lihtsalt juhtuda, et tsentraliseeritud süsteemidel ja autokraatlikel ühiskondadel on oluline eelis hajutatute ja liberaalsete ees. Mudelid on teadupärast seda paremad ja täpsemad, mida rohkem on neil informatsiooni ning see on valdkond, kus Hiina liigub väga pikkade sammudega, olemata kammitsetud kõigist neist erinevatest isikuvabadustest, privaatsusest ja omandi- ning autoriõigustest tulenevatest piirangutest, millega läänemaailm tehnoloogiliste arengutega seoses praegu igapäevaselt maadleb. Kui nende piirangute hinnaks on pikas perspektiivis aeglasem majanduskasv, madalam materiaalne heaolu ning suurem ebakindlus, siis kas me oleme ühiskondadena oma tänaste vabaduste eest valmis seda hinda maksma? Ja kui peaks tõesti minema nii, et suurandmete najal otsuseid langetavad tehisintellekti süsteemid võimaldavad saavutada veenvalt paremaid tulemusi, kui poliitikutest koosnevad koalitsioonivalitsused, siis miks on meil üldse vaja demokraatlikke valimisi? See viimane on muide küsimus, mida esitatakse ühtmoodi sagedasti nii Hiinas kui Räniorus — ning viimasel ajal on hakanud ka meil Eestis olema kuulda hääli, mis räägivad sellest, kuidas meie elu võiks juhtida vähem poliitikuid ja rohkem algoritme.

Need on küsimused, millele me peaks juba praegu vastust otsima. Sest kui me ise neile ei vasta, teeb seda meie eest üsna pea keegi teine.

Arvamus on ilmunud ERR portaalis 29.10.2018.

Kui Eestis on 48 varianti ravikindlustust saada, siis miks on inimesi, kes süsteemist välja kukuvad? Sest ravikindlustussüsteem ei arvesta piisavalt mitmekesiste töövormidega, kirjutab Praxise analüütik Kaupo Koppel.

Majanduses on levinud kujundlik ütlus, et tõusuvesi kergitab kõiki laevu. Kui sul juhtub olema paat ja ligipääs merele, on see igati meeldiv teadmine. Mõneti väiksem võlu on seista üksinda kaldal, näha kümmet kaaslast ühiselt merd seilamas ning kuulata pärast seletusi, kuidas ka sinul oli õigupoolest 48 võimalust merele pääseda.

Just nii palju erinevaid kindlustusliike on haigekassas ravikindlustuse saamiseks ning just iga 11. inimene püsivat ravikindlustust Eestis eelmisel aastal tegelikult ei omanud. Mis sisuliselt tähendab, et Eestis on kuni 120 000 inimest, kelle ravikindlustuses on pikema- või lühemaajalisi katkestusi või puudub see üldse. Ometigi – kui on 48 varianti ravikindlustust saada, siis miks on inimesi, kes süsteemist välja kukuvad?

Eesti ravikindlustuse süsteem disainiti algselt tööealisele elanikkonnale mõeldes, tuginedes inimeste korrapärasele ning piisavalt tasustatud töötamisele. Teisisõnu eeldab ravikindlustussüsteem vaikimisi täisajaga hõivet ühe tööandja juures. See korraldus ei toimi praegu enam niinimetatud mittetraditsiooniliste tööde korral, millest paljusid on 2018. aastal tegelikult keeruline ebatavaliseks nimetada. Olgu selline töötamisvorm näiteks hooajatöö, platvormtöö või mitu vähetasustatud osalise koormusega töökohta. Töövõtulepinguga töötav inimene enne sotsiaalmaksu tasumist ravikindlustust ei oma. Talvel suure tasu eest metsatööd tegev inimene suvel ravikindlusega kaetud ei ole. Mitme tööandja juures osalise koormusega ja miinimumilähedase palgaga töötaja ravikindlustust ei oma.

Tänane ravikindlustuse süsteem ei arvesta piisavalt mitmekesiste töövormidega ja nii jäävad kindlustuseta inimesed, kes tegelikult küll töötavad, kuid kelle töötamise regulaarsus ja maht (ühe tööandja juures) ei ole süsteemi praeguse korralduse jaoks piisav.

Tööturul osalejate kõrval kuuluvad 2018. aastal umbes pooled ravikindlustatutest “kindlustatud inimestega võrdustatute” rühma. Siia alla käivad peamiselt lapsed ja pensionärid, ent ka õpilased, rasedad jt. Näiteks õppuritel on koguni seitse erinevat kindlustusliiki. Nende seas eristatakse kutseõpet keskhariduse baasil kutseõppest põhihariduse baasil, nagu eristatakse ka üliõpilast välismaa üliõpilasest ja neid mõlemaid omakorda doktorandist. Kui aga mõni mainitu peaks soovima akadeemilist puhkust mittetervislikel põhjustel, siis tema ravikindlustus peatub. Kui esimest aastat ülikoolis olev tudeng soovib õppekava vahetada, siis katkeb ka tema ravikindlustus. Kui doktorant ei saa doktoranditoetust, siis tema ravikindlustus  katkeb. Ühesõnaga, kui elu süsteemi loogikast kõrvale kaldub, nõrgeneb ka sotsiaalne kaitse.

Eeldame korraks, et soovime siiski nimetatud olukordades inimestele pakkuda laiemat kindlustuskaitse katvust. Senine viis eesmärgi saavutamiseks ei ole kahtlemata lõpuni vale. Avastades reaktiivselt, et järjekordset kildu tegelikkusest ei ole võimalik ühe aeguva normaalsuse alla reeglistada, võib jätkata üha uute kindlustusliikide ja eristuste loomisega. 2018. aasta näide on vähem kui sadat inimest puudutav “registreeritud usulise ühenduse liikmed”. Samalaadselt võiksime luua ka “isiklikel põhjustel akadeemilisel puhkusel olija” ning “õppekava vahetav üliõpilane”, mis aitaks samuti sadu inimesi.

Teisisõnu on kindlustuskaitse aluseid palju, need on kohati ebaselged ning neid on riigil keeruline hallata ja elanikel teada. Praegust korraldust ei ole mõistlik teha veelgi spetsiifilisemaks, vaid vaadata tuleks põhimõtteliste muudatuste poole, mis teeksid süsteemi lihtsamini hallatavaks ja mõistetavaks. Tänase süsteemi jätkuv peenhäälestamine võimaldaks suurendada kindlustatute arvu marginaalselt.

Selle asemel, et kaasata inimesi süsteemi 100 inimese haaval, on võimalik ravikindlustussüsteemi ulatuslikult reformida ning kaaluda universaalsele ravikaitsele üleminekut, andes kindlustuse kõigile residentidele. Ehk viia ellu WHO ja OECD soovitused ning jõuda mitmekümne universaalse kaitsega Euroopa Liidu ja OECD riikide sekka. Ka uuringud näitavad, et universaalsema katvusega tervisesüsteemid vähendavad terviseprobleemide mõju sissetulekutele1 ja on seotud paremate rahvastiku tervisenäitajatega2.

Kirjapandult lihtne, ent mis oleks selle lahenduse tagajärjed? Kui kõik praegu kindlustuskaitseta inimesed alustaksid järgmisel aastal raviteenuste kasutamist samas mahus neile sarnaste püsivalt kindlustatutega, suureneksid Haigekassa kulud esimestel aastatel kuni 80 miljonit eurot. See on veidi enam kui 5 protsenti asutuse aastastest väljaminekutest. Kui esimestel aastatel võib eeldada suuremat teenusevajadust, siis hiljem tähendaks universaalne ravikindlustus kuni 4 protsenti suuremaid iga-aastaseid väljaminekuid.

Selline suurusjärk on riigile – põhimõttelise ja kaalutletud otsuse korral – potentsiaalselt jõukohane. Tegelik probleemkoht peitub mujal. Kui palju on ravikindlustatul kasu teadmisest, et silmaarsti külastamine on sulle küll rahastatud, ent pead arstikabinetti jõudmiseks läbima neli kuud aega võtva koridori? Kasu on muidugi palju, enne ei olnud visiit inimesele võimalik, ent nüüd on. Lihtsalt ooteajaga neli kuud. Aga kui koridori läbimiseks kuluks hoopis kuus kuud ja samal ajal oleks vaja ka teise eriarsti koridore läbida? Või kümme kuud? Ja kas arstil üldse on teenuse pakkumiseks pikaajalist rahastust?

Riiklik universaalne ravikaitse on tegelik ja mõistlik võimalus raviteenuste korralduseks, ent valik peab käima koos teadmisega, et see on ka kättesaadav ja jätkusuutlik. Ravikaitse ei suuda täita oma eesmärki, kui ta võimendab juba pikki järjekordi ega laiene tervishoiu rahastus. Viimasega on algust tehtud, järjekorrad nõuavad jätkuvat pingutust. Toimiv universaalne ravikaitse nõuab mõlemat. Tõusuvesi kergitab kõiki laevu. Nüüd tuleb leida, milline kai viib turvaliselt vee äärde. •

Kaupo Koppel on Mõttekoja Praxis analüütik ja uuringuaruande “Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustussüsteemis?” üks autoritest.

Tsiteeritud teosed

1. Gelormino, et al. “The Effects of Health Care Reforms on Health Inequalities: A Review and Analysis of the European Evidence Base.”. s.l. : International Journal of Health Services 41 (2): 209, 2011.

2. Pearson, Mark, Colombo, Francesca ja James, Chris. Universal Health Coverage and Health Outcomes. Paris : s.n., 2016.