Tänavusel vabariigi juubeliaastal on saanud kombeks heita pilk 100 aasta tagusesse aega. Üks põhjustest, miks me seda tehes võime õigustatult uhkust tunda, on tõsiasi, et Eesti oli esimeste riikide seas, kus naised juba sajand tagasi said õiguse nii valimistel osaleda kui ka neil valitud saada. 

Täpsemalt said naised Eesti territooriumil valimisõiguse juba 1917. aastal tollase Ajutise Valitsuse määrusega. See õigus kandus edasi ka 1918. aastal Ajutise Maanõukogu poolt vastu võetud Eesti Asutava Kogu valimisseadusse, mis ütles sõnaselgelt, et „… valimistest osavõtmise õigus on mõlemast soost Eesti Vabariigi kodanikkudel“.

1920. aasta põhiseaduse 6. paragrahv sätestas Eesti kodanike ühetaolisuse seaduse ees ning mainis eraldi: „Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“ Huvitava remargina võib ära märkida, et see usu, soo ja rahvuse otsene äramärkimine tekitas toona Asutavas Kogus ka põgusa vaidluse, kuid kogu otsustas August Rei parandusettepaneku (need sõnad 6. paragrahvist välja jätta) siiski tagasi lükata.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et võrreldes mitmete muude Euroopa riikidega, kus naiste poliitiliste õiguste üle käis kohati päris tõsine madin, lahenes Eestis küsimus suhteliselt lihtsalt. Sellel oli küll mitmeid arvestatavaid ja prominentseid vastaseid – ilmselt kõige kuulsamana võib ära mainida Jaan Tõnissoni –, kuid Eestis ei jõudnud asi kunagi nii kaugele nagu Inglismaal, kus sufražetid haamrid käes tänavatel marssisid ja aknaklaase purustasid.

Poliitilised õigused – kui olulised need ka ei oleks – on aga vaid üks osa laiemast poliitilisest osalusest. Kui esimesega olid lood head, jäi naiste poliitiline esindatus aga kehvaks läbi kogu „esimese vabariigi“ aja. Asutava Kogu 120st kohast olid vaid seitse naiste käes ning riigikogu esimeses viies koosseisus oli saja rahvasaadiku hulgas naisi vastavalt kolm esimeses, üks teises, kolmandas ja neljandas ning kaks viiendas koosseisus.

Selle ajaga võrreldes on olukord muidugi märgatavalt paranenud. Tänases, riigikogu 13. koosseisus on naisi 101 liikme hulgas 28 ehk 27,7 protsenti. Samas – kui sada aastat tagasi oli Eesti naiste poliitiliste õiguste osas maailmas selgelt esirinnas, siis täna annab see arv meile esindatuse osas tulemuseks tagasihoidliku koha alles kusagil viiendas kümnes, koos selliste riikidega nagu Kasakhstan, Turkmenistan, Vietnam ja Alžeeria.

Tõsi, Kesk- ja Ida-Euroopa võrdluses ei ole see positsioon sugugi halb ning niisamuti oleme me kaugel ees ka näiteks Ameerika Ühendriikidest, kus naisi on Kongressis alla 20 protsendi. Skandinaavia maadega võrreldes ei ole aga rõõmustamiseks paraku põhjust: nii Rootsis, Soomes kui Norras on naiste osakaal parlamentides üle 40 protsendi.

Kui vaadata selle edetabeli tippu, võib sealt meie Skandinaavia naabrite kõrvalt leida mitu riiki, kelle kõrge koht on ilmselt üllatav – näiteks Ruanda, Nikaraagua, Boliivia, Mehhiko, Senegal ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Kõigi nende puhul on tegu maadega, kus naiste positsioon ühiskonnas ei ole üldiselt kindlasti parem kui Eestis.

Vastus küsimusele, kuidas nad sellegipoolest naiste poliitilise esindatuse osas meist nii palju ette on jõudnud, on lihtne: need riigid on tunnistanud, et naiste kehvem ühiskondlik positsioon ning poliitiline alaesindatus on üksteisega tihedalt seotud probleemid, mis moodustavad omamoodi nõiaringi: kui naisi peetakse üldiselt avalikus sfääris vähem kompetentseteks, siis mõjutab see otseselt nende võimalusi valituks osutuda, mis aga omakorda vähendab võimalusi näidata, et see eelarvamus paika ei pea.

Üks võimalus sellest ringist välja pääseda on muidugi oodata, kuni naiste ühiskondlik positsioon tasapisi paraneb ning sedamööda tõuseb ka nende poliitiline esindatus. See on põhimõtteliselt see, kuidas meie oleme oma tänase 27 protsendini oleme jõudnud. Varem mainitud riigid (nii Aafrika ja Ladina-Ameerika kui Skandinaavia) on aga valinud teise tee ja võtnud ette erinevaid seadusandlikke samme, et soodustada ning suurendada naiste osalust poliitikas. See mitte ainult ei paranda naiste positsiooni avalikkuses, vaid aitab kaasa ka konkreetsete poliitikate kujundamisel, mis erinevaid soolise ebavõrdsuse probleeme tulevikus leevendada aitaksid.

Pärast seda, kui Saudi Araabia 2015. aastal naiste valimisõiguse seadustas, on Vatikan jäänud viimaseks riigiks, kus naistel seda õigust ei ole. Sajakonna aastaga oleme seega kogu maailmas jõudnud sinnamaani, et poliitiliste õiguste osas on meeste ja naiste võrdsus saanud kõikjal enesestmõistetavaks. Jääb üle loota, et ei pea ootama teist sajandit, et me kõik ka poliitilise osaluse osas sama kaugele jõuaksime.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Võimuliidu juhid on oma reitingu järsku kukkumist põhjendanud sellega, et valitsus ei ole suutnud muutusi rahvale piisavalt selgitada ja edaspidi tuleb kommunikatsiooni parandada. See on poolik tõde, kirjutab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni.

Eesti poliitilises teatris on viimastel nädalatel silmapaistvaid tükke välja tulnud. Lavale on toodud näiteks ministrite umbusaldamine mitmes vaatuses, kus poliitikutest näitlejad teevad mitmeplaanilisi rollisooritusi, kehastades eri sihtrühmadele kas positiivseid või negatiivseid kangelasi. Kriitikud analüüsivad seejuures hoolega, kas näitlejate mäng on veenev ja lugu jookseb. Näitejuhte on mitu ja saalis on erinevate kunstiliste eelistustega vaatajad. Enamgi veel, osa publikust lööb etenduses kaasa ja mõjutab mängu. See on avatud poliitikas normaalne.

2019. aasta parlamendivalimiste hooaeg on vara alanud ja ühismeediat täitev poliitiline ilukõne on kaunikesti ründav. Pealtvaatajatel on toimuvat raske mõtestada, sest laval hõigeldakse läbisegi ja näidendi faabula on keeruline. Vaidlusi läbivaks süžeeks on küsimus, kas võimuliit saab riigi juhtimisega hakkama või mitte?

Vastus sõltub loomulikult vastajast, sest nii nagu hea teater, on ka poliitika mitmekihiline. Eri ilmavaadete kooseksistents ongi üks toimiva demokraatia tunnustest. Ent peale ideoloogia tuleks riigi juhtimisele hinnangu andmisel arvestada ka seda, kuivõrd vastab praegune riigijuhtimine avatud valitsemise põhimõtetele, milleks on läbipaistvus, kodanike kaasatus ja vastutus. Sageli on esmaklassilise riigijuhtimise kriteeriumide nimekirjas veel niisugused printsiibid, nagu uue tehnoloogia kasutamine, ausus, korruptsiooni ennetamine, faktidest lähtuv otsustamine jms. Praeguse valitsusliidu alusleppest leiamegi avalduse, et seisaku murdmiseks vajab Eesti koostöövõimelist, seesmisele usaldusele toetuvat, laiapõhjalist ja ideedele avatud valitsust, mis kuulab ettevõtjaid, eksperte, vabakonda ja opositsioonierakondi.

Ükski vaba maailma valitsus ei saagi midagi muud kui avatud valitsemist deklareerida. Opositsioon on küll üsna edukalt maalinud Eesti tuleviku mustadesse toonidesse ja esitab justkui Titanicu põhjamineku viimast vaatust. Kas on aga mõni vähem dramaatiline, erapooletum poliitika kvaliteedi näitaja kui opositsiooni hinnang?

Hea õigusloome kriteeriumid on Eestis kirja pandud riigikogu dokumendis «Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018». Meil on mitmeid kohustuslikke poliitikategemist reguleerivaid norme, eeskirju ja juhiseid, mis aitavad kaasata, mõjusid hinnata ja otsuste kvaliteeti analüüsida. Probleem on selles, et hea õigusloome kriteeriume järgitakse valikuliselt.

Eelmise aasta lõpus tegi justiitsminister Urmas Reinsalu ülevaate Eesti õigusloomest 2017. aastal. Väga hea analüüs! Seadusloome küsitavused on ilusasti välja toodud. Selgub, et 2017. aasta esimese seitsme kuu jooksul on seaduste eelhindamise ehk väljatöötamiskavatsuste arv vähenenud. Kiireloomulisuse tõttu loobuti mitme olulist mõju ja suuri muutusi kaasa toova eelnõu eelanalüüsist, mis on kvaliteetsete poliitiliste otsuste vundament. Eelanalüüsi puudumine viitab sellele, et poliitikaprobleem ei ole selgelt sõnastatud, eesmärgid on ähmased, alternatiive ei kaaluta ja mõjuanalüüsid on puudulikud. Lühidalt, poliitikate ettevalmistamise nõrk tase toob kaasa kehvad otsused!

Õiguspoliitika arengusuundade elluviimise analüüs ütleb üsna selgelt, et valitsuse poliitikate kvaliteet teeb vähikäiku. Kuidas sai näiteks juhtuda see, et pool elanikkonnast on õigluse suurendamise nimel ette võetud tulumaksureformi suhtes kriitiline ja see meeldib vaid kolmandikule? Ootuspärane reformi toetuse ja vastustamise proportsioon oleks ju vastupidine. Või miks on alkoholiaktsiisi alalaekumine ikkagi sedavõrd suur?

Võimuliidu juhid on oma reitingu järsku kukkumist põhjendanud sellega, et valitsus ei ole suutnud muutusi rahvale piisavalt selgitada ja edaspidi tuleb kommunikatsiooni parandada. See on poolik tõde. Jooksu pealt ette valmistatud otsuseid ongi raske põhjendada. Tahe oma ideid nobedasti ellu viia on igas uues koalitsioonis mõistetav, kuid ruttamisel ja rapsimisel on vahe. Liigne agarus ei tohiks kahjustada otsuste legitiimsust.

Üks võimuliidu õppetund võikski olla see, et poliitiliste otsuste elluviimise edukus ei sõltu ainult headest kavatsustest ja lihtsakoelisest retoorikast. Esiteks, kavatsus võib olla õilis, kuid kõrvalmõjude mittearvestamine võib saada saatuslikuks. Üks valitsuse populaarsuse languse põhjustest detsembris ja jaanuaris on see, et varasemate otsuste – nt aktsiiside tõus, tulumaksureform jne – negatiivseid kaasmõjusid tunnevad inimesed nüüd oma nahal ja küllap mõistetakse, et kõik mis särab, ei ole kuld.

Teiseks, tulemuse legitiimsuse kõrval on oluline ka see, et otsusteni jõudmine oleks õigesti ja õiglaselt korraldatud. Ühiskondlikult aktiivsed ja häälekad valijad tahavad, et ka n-ö vorsti tegemise protsess oleks aus, kaasav ja läbipaistev. See on inimestele järjest olulisem. Avatud valitsemise põhimõtete valikuline rakendamine ja poliitiliselt ebamugavate küsimuste tõrjumine lõhuvad kõvasti kodaniku usaldust riigi vastu.

Vajakajäämised poliitikate kvaliteedis iseloomustasid muidugi ka varasemaid valitsusi. Praeguse valitsuse toetuse languse taga ei ole aga ainult valitsuse kesine ja opositsiooni hea lugude jutustamise oskus. Tõejärgne poliitika on küll moes, aga sellele vaatamata on Eestis kindlasti vaja rohkem tõendipõhist poliitikat ja vähem poliitikale rajatud tõendamist.

Valitsuse poliitikat võib hinnata nii, et liiga palju on poliitilist initsiatiivi, mille probleemid ja eesmärgid ei ole selged, alternatiivid ei ole teada ja kvaliteetne mõjuanalüüs puudub. Meil on palju lahendusi, millel ei ole selget probleemi. Tasuta transport maakonnaliinidel on vaid üks näide. Mis küsimust me sellega lahendame? Kas me teeme sotsiaalpoliitikat või transpordipoliitikat või regionaalpoliitikat? Millised on probleemi lahendamise alternatiivid? Mis juhtub kommertsliinidega? Kuhu lõppude lõpuks välja tahame jõuda?

Jah, põhjalikule analüüsile ja kaasamisele rajatud poliitiline protsess on ideaal, sest päris elus on otsustamisel isiklikel või parteilistel eelistustel määrav roll. Ka heas teatris on sisse harjutatud rollijoonise ja autori teksti kõrval tähtis improviseerimise võime, ent toorest näidendit ei peaks sellegipoolest valmis šedöövri pähe rahvale müüma.

Inimesed saavad lõpuks aru, kui näitlejad lati alt läbi jooksevad. Digilahendused lubavad kodanikel valitsuse tegevust senisest paremini kontrollida. Teisest küljest aitab e-valitsemine riigimasina suhtlemist kodanikuga lihtsustada. Avatud poliitika džinni on raske pudelisse tagasi toppida, et bütsantslikku valitsemist edasi harrastada. Oleks mõistlik, kui nii praeguse kui ka tulevaste koalitsioonide jutt avatud valitsemisest ja nende tegelik otsustamise stiil edaspidi paremini kokku klapiksid. See oleks tõeliselt tore kingitus vabariigi juubeliks.

Arvamus on ilmunud Postimehes 6. veebruaril 2018.