Korbi ja Sarapuu personaalküsimustes langetatud Keskerakonna väledate otsuste näol on olnud tegu rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega. Kuid opositsiooni nõudmised, et peaminister tagasi astuks, on praeguses olukorras siiski liialdus, leiab Rauno Vinni Vikerraadio päevakommentaaris.

Poliitika on mitmetahuline termin. Ühe levinud määratluse kohaselt on see võistlevate isikute ja huvigruppide heitlus võimu nimel. Viimastel päevadel on taas kõva poliitmürgel olnud. Eesti parteipoliitikas oli ametist tagasiastumise ja tagasikutsumise nädal.

Mihhail Korbi NATO skandaal ei jõudnud veel tuure üleski võtta, kui see ministri kiire tagasiastumise tõttu lahenduse sai. Keskerakonna lootus hinge tõmmata ja haavu lakkuda kustus juba järgmisel hommikul, kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu korruptsioonikahtluste tõttu kinni peeti. Tegevlinnapea Taavi Aas ja peaminister Jüri Ratas tegid ühisavalduse, milles kinnitasid, et Sarapuu abilinnapeana ei jätka.

Esmapilgul on Keskerakonna juhtkond probleemide ilmnemisel valusaid, kuid väledaid otsuseid langetanud. Mõned keskerakondlased on endale juba õlale patsutanud ja öelnud, et peaministripartei on resoluutsete sammudega Eesti poliitilist kultuuri edasi viinud. Aga kui sirmi taha piiluda ja peensustesse süveneda, siis on selge, et tegu on olnud rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega.
Keskerakonna liidrite otsused on lähtunud päevapoliitikast. Peaminister ja tema lähikondlased on pesuehtsad oportunistid. Et Keskerakond on viimastes skandaalides ennekõike olupoliitilisi valikuid teinud, näitab abilinnapea Arvo Sarapuu ametishoidmine mitme kuu vältel. Kahtlused olid üleval alates märtsist. Üllastel poliitikarüütlitel oleks ainuüksi kahtluste faktist võinud piisata, et Arvo Sarapuu volitused peatada või talle süüdistuste uurimise ajaks teine vastutusvaldkond anda. Seda ei tehtud, sest perekond Sarapuud on praeguse parteiladviku tugevad toetajad olnud.

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi väljaütlemine, et tema hinnangul Eesti ei peaks NATOsse kuuluma, läks selgesse vastuollu Eesti senise julgeolekupoliitikaga. Küllap püüdis riigihalduse minister oma kitsamale valijate rühmale meelepärane olla. Hiljem sõnumitega hämamine jätkus, et partei tervikuna hääli ei kaotaks. Taas näide oportunismist.

Kui vaadata teisest nurgast, siis ei ole arvamuses, et Eesti peaks arendama iseseisvat kaitsevõimet ega pea kuuluma NATOsse, midagi katastroofilist. See on poliitiline seisukohavõtt ja sellisena üsna sarnane mõttele, et Eesti ei peaks kuuluma Euroopa Liitu. Jah, Euroopa Liidu idee on pelgast kaitsealasest koostööst oluliselt laiem. Kuid nii NATO kui ka Euroopa Liit on mõlemad rahvusvahelised organisatsioonid, millega kaasneb ka hulgaliselt ebameeldivaid kohustusi.

Paljude Eesti kodanike jaoks on Euroopa Liidus olek üks Eesti julgeoleku garantiidest. Samas on parlamendierakondadest näiteks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond deklareerinud, et Euroopa Liidust tuleb lahku lüüa. Kiuslik olles võib küsida – mille poolest EKRE ja Mihhail Korbi tõekspidamised erinevad? Mõlemad seisukohad rõhuvad uhkele iseolemisele.

Aga mina näiteks olen veendunud, et Eestil on vaid kaks valikut – kas integreeruda läände või saada taas Venemaa osaks. Keskteed pole ja Euroopa Liidust lahkumine ohustaks Eesti vabadust.

Näeme, et see mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale: opositsioonis olles võib vabamalt igasugu ideid välja käia, kuid võimumeestele kehtivad teised reeglid. Koalitsioonipartei minister ei saa töökohta kaotamata ühiskonnale elulistes küsimustes peavoolu vastu astuda.

Püüdsin NATOst ja Euroopa Liidust lahkumise näite toomisega demonstreerida kahte asja. Esiteks seda, et oportunism on omane ka opositsioonile. Teiseks, et poliitilise turunduse vaatest oleks Keskerakond võinud „tuima panna“. Ainestikku põhikonfliktist kõrvalehiilimiseks ning valijate eksitamiseks oleks olnud küll ja küll.

Ajaloos ja poliitikas „oleksid“ kummatigi ei tööta. Loeb see, mis on nüüd ja praegu. Veel üks poliitika definitsioon ütleb, et poliitika on mäng. Peaminister ongi mänginud nende kaartidega, mille olud talle kätte on jaganud. Häda on selles, et Jüri Ratase laveerimisruum on eelmiste skandaalikeste tõttu üsna ahtaks jäänud. Opositsiooni esindajad on kõik Keskerakonna probleemid ritta asetanud ja nõuavad juba peaministri enda tagasiastumist.

Küsimus, kas Jüri Ratas suudab Keskerakonda kontrollida ja valitsust piisavalt tõhusalt juhtida, püsib juba eelmise aasta novembrist. Erakondlike kriiside juhtimine röövib palju energiat, mida võiks suunata edasiviivatesse tegevustesse valitsuses. Teisest küljest olukorda hinnates näeme aga, et peaminister õpib kriitikast ja on üha enam otsusekindlust ilmutanud. Olud on nii nõudnud.

Vigadest õppimine võinuks olla kiirem, kuid Keskerakonna juhtidel on ikka väga suur töö teha partei Augeiase tallide puhtaksrookimisega. Poliitikas kipub nii olema, et muutused koosnevad tavaliselt väga suurest arvust väikestest nihetest. Suuri raputusi tuleb väga harva ette. Praegused probleemid olid ennustatavad, pigem oleks kannapöörded üllatusi pakkunud. Seega on opositsiooni nõudmine, et peaminister tagasi astuks, praeguse seisuga siiski liialdus. Peaministri tagasikutsumisavaldused on samuti oportunism, mis on poliitilise mängu tavaline osa.

Kusjuures oportunism on kah mitme varjundiga mõiste. Oportunist võib positiivses mõttes olla isik, kes otsib kompromisse ja pooldab kokkuleplust. Negatiivsemas tähenduses on oportunist kaasajooksik ehk isik, kes põhimõttelagedalt igas olukorras vaid omakasu püüab lõigata.

Hea ja halva oportunismi erinevus on õhkõrn. Vahetegemine sõltub muuhulgas isiklikest sümpaatiatest ja maailmavaatest. Pakun siiski ühe näpunäite, kuidas poliitiliste avalduste sisu mõtestada: kui teil on vaja aru saada, kas partei või poliitiku jutt on siiras või mitte, siis vaadake ta varasemat käitumist sarnastes olukordades. Tõe kriteerium on praktika.

Võtame olukorra kokku – Eestis ei ole praegu erakordset poliitilist kriisi, ennemini on juhtpartei plindris avalike suhete alal. Elu küll näitab, et ministrite langemiseks piisab ka PR-probleemidest. Aga kodanikel pole praeguses olukorras vaja ärevusse sattuda.

Vaatame järgmisel nädalal rahulikumalt, kuidas peaministril sujub uue riigihalduse ministri valimine ja kas tal jätkub meelekindlust Keskerakonna siseküsimuste edaspidisel lahendamisel.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Kui tihti te tunnete, et ei saa lõpuni aru, mis ühiskonnas toimub? Mis on tõde, mis on vale? Keda uskuda, keda mitte? Viimasel ajal on rohkelt selliseid teemasid, mille lahendamise suhtes on erinevad huvigrupid täiesti eri meelt. Ühed laulavad muutustele hosiannat ja teised ennustavad ikaldust. Isegi asjatundjatel on poole valimine keerukas.

Näiteks esmaspäeval avalikustati Rail Balticu tasuvusanalüüs. Poolehoidjad hingasid kergendatult, sest analüüs pidas uut raudteeliini tasuvaks. Vastased seadsid uuringu järeldused kahtluse alla ja vihjasid sellele, et positiivsed tulemused olid justkui ettemääratud, sest analüüsi küsimused olid kallutatud. Sõna sõna vastu ja hammas hamba vastu!

Teine juhtum, mida eri leerid vastakalt tõlgendavad, on eile valitsuses vastu võetud järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia. Koalitsioon on uhke selle üle, et suutis oma lubadused eelarve raamidesse paigutada ja hoidis ära meedikute streigi. Uus eelarve olevat tulevase majanduskasu vundament. Opositsioon on aga väga kriitiline, sest praegune võimuliit elavat üle võimete, raisates kogutud ressursse ja kahjustades tulevaste valitsuste rahalisi väljavaateid. Eesti Panga juures tegutsev ja ekspertidest koosnev eelarvenõukogu pidas eelarvestrateegiat koguni seadusega vastuolus olevaks, sest defitsiit ähvardab kujuneda lubatust suuremaks.

Nende kaasuste ühine nimetaja on, et võimukandjad kinnitavad poliitikate tõenduspõhisust, kuid vastasrind süüdistab otsustajaid poliitikatel põhinevate tõendite loomises. Tavalisel kodanikul on raske mõista, mis on tõde ja kummal osapoolel on õigus. Sellel on väga hea põhjus – riigieelarve mõju hindamiseks ja Rail Balticu kui nn sajandi investeeringu otstarbekuse hindamiseks on vaja läbi töötada tohutul hulgal infot. Vaja on ka eelteadmisi, kuid võhikutel on isegi faktide ja vale eristamine keeruline.

Nii pole midagi imestada, et avalikke debatte iseloomustab tugev annus emotsionaalsust. Usk on pahatihti analüütikute argumentidest tugevam. Kui mingi teema – näiteks suhkrumaks – inimest veel ka isiklikult puudutab, siis ongi kohe emotsioonid platsis. Selles pole midagi halba, sest tundmused ja teadvus on see, mis inimesest inimese teeb. Aga teada on ka see, et sisehäälte küüsis olevad isikud kalduvad otsustamisel vigu tegema.

Üks levinud mõtlemisviga on see, et omaenda või oma lähedaste kogemust võetakse universaalse tõena. Lugude jutustamine on võimas teiste inimeste mõjutamise vahend. Kuid seejuures ei tohi unustada, et me sugulased ja sõbrad on sageli meiega samas ühiskonnarühmas. Seetõttu ei kõlba personaalsed juhtumised alati kogu sootsiumi käitumise seletamiseks. Kui te mõnes raadio- või telesaates kuulete kedagi kirglikult isiklikke näiteid toomas, siis tasub olla valvas. Üksiknäidete piiratud seletusjõudu tuleb teadvustada.

Teine sama sage mõtlemisviga on subjektiivsete vaadete ja tõendite segiajamine. Tundeid kiputakse faktide pähe esitama ja emotsioone argumentidena kasutama. Näiteks kui te oma naine ei näe palgalõhes probleemi, siis ei maksa sellegipoolest arvata, et kogu naissugu samamoodi mõtleb. Taolisest kallutatud mõtlemisest ei ole vaba ükski inimene. Sellepärast on ka üdini ratsionaalne poliitikakujundamine vaid unelm. Tänapäevane riigiteadus tunnistabki psühholoogia kaalukat rolli otsuste langetamisel. Teisest küljest on inimeste käitumist võimalik uurida ja mõjutada. Inimhingete insenerid löövad sageli õigusloomes kaasa.

See omakorda tähendab, et poliitikategemine ise peab olema nutikam kui enne. Ava- ja suurandmete kasutamine otsuste ettevalmistamisel, masinõpe ja tehisintellekt on vaid mõned märksõnad, mis tulevase poliitikakujundamise tänasega võrreldes sootuks teiseks teevad.

Võib-olla juba paari aasta pärast suudab tehisintellekt teha paremaid otsuseid kui tänased rahvajuhid, sest nutikad masinad suudavad analüüsida tohutut hulka infot ja teha emotsioonidest vabasid valikuid. Pahatahtliku peremehe käes võib tehisintellekt olla hirmutav rahvamassidega manipuleerimise vahend! Asjata ei kardeta, et Venemaa sekkub demokratlike riikide siseasjadesse, mõjutades tarkade masinate abil valijate eelistusi. Viimase väljavaate vastu aitab see, et valitsemine on läbinähtav. Ka andmete analüüsimise ja otsustamise algoritmid peaksid olema üldsuse poolt kontrollitavad. Targad masinad on võimalik demokraatia teenistusse panna, kui asju ajada avatud viisil.

Huvitaval kombel oleks läbipaistev ja inimkeskne poliitikategemine ning selgem kommunikatsioon rohuks ka ebakindluse vastu praegusel Eesti poliitikamaastikul. Võib tõdeda, et mida enam ajad muutuvad, seda enam jäävad nad samaks! Avatus kui esmatähtis valitsemise põhimõte peaks olema au sees nii olevikus kui ka tulevikus.

J.M.K.E laulab, et tulevik on tunni aja pärast. See tähendab, et murrangulised pöörded on käega katsuda. Peame juba praegu mõtlema sellele, kuidas muudatustega kohaneda ja astuda tõejärgsest ühiskonnast kogukondade ja otsustajate koostööle rajatud ning arutlevasse demokraatiasse. Küsimus on selles, kas poliitiline tehnoloogia kontrollib tulevikus meid või kontrollime meie kodanikena poliittehnoloogiat.

Kui me täna jääme ükskõikseks ja praeguse „analoog-poliittehnoloogia“ vastu ei astu, siis homme on digitaalse manipuleerimisega lood veel hullemad. Hea uudis on see, et õhtumaa viimased tunnid pole loodetavasti veel käes. Eesti arenev kodanikuühiskond näitab, et liigume üle kivide ja kändude ikka poliitika avatuse, mitte suletuse suunas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.