Magnus Piirits, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik

Viimastel päevadel on palju segadust ja küsimusi tekitanud valitsuse kavandatav pensionireform, mis võtab tulevikus esimese samba väljamaksete puhul arvesse lisaks makstud sotsiaalmaksule ka inimese tööstaaži.

Täna kajastas Postimees Taavi Rõivase paberi ja pliiatsiga visandatud arvutusi, mis näitavad, et keskmisest kõrgema palgaga inimesed kaotavad pensionisüsteemi reformi tõttu tulevikus osa esimese samba pensionist. Rõivas kasutas näitena kahte inimest, kes mõlemad lähevad pensionile aastal 2050. Üks näiteinimene teenib kogu elu jooksul 1,2-kordset keskmist palka ja teine kahekordset keskmist palka. Ta leidis, et 1,2 keskmist palka teeniv inimene kaotab 2016. aasta baasosa ja aastahinde väärtuses 44 eurot ja kahekordse keskmise palga saaja juba 220 eurot kuus. Kui võtta see arvutus aluseks, kaotaks kahekordse keskmise palga saaja seega tervelt 37% (!) oma esimese samba pensionist. Vaatame aga sügavamalt arvudele otsa, kas see nii on ja milline on seis 2050. aastal.

Et arvutustest aru saada, peaks kõigepealt vaatama, kuidas on praegune pensionisüsteem üles ehitatud ja kuidas see muutub tulevikus. Valitsuskabinetis otsustati 19. jaanuaril toetada pensionisüsteemi mitmeid muudatusi. Kõige enam on avalikku debatti tekitanud staažiosaku tagasitoomine aastal 2037 ja aastateks 2020–2036 üleminekuperioodi loomine. Eelnevalt kehtis tööstaaži arvestamine aastani 1998 ja aastast 1999 teeniti kindlustusosakuid, mis oleneb isikustatud sotsiaalmaksust. Veel otsustati siduda pensioniiga aastast 2027 oodatava elueaga ning tuua pensionile minekul paindlikkus sisse aastaks 2021. Praegu kehtivas süsteemis jõuab pensioniiga samm-sammult 2026. aastaks 65. eluaastani. Samuti on praegu võimalik minna ennetähtaegselt pensionile, kuid sel ajal töötades ei saa pensionit.

Pensionisüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse aspektist muudetakse pensionide indekseerimist. Pensioniindeksist oleneb  baasosa ja aastahinde väärtuse kasv. Aastal 2023 hakkab indeks sõltuma ainult sotsiaalmaksu laekumisest, mis omakorda oleneb palkadest ja töötavate inimeste hulgast (praegu oleneb 80% sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% hindade kasvust). Lisaks sõltub alates 2021. aastast pensioniindeks pensionäride arvust. Seega sõltub pensioniindeks sissemaksetest (sotsiaalmaks) ja väljamaksetest (pensionäride arv).

Kuna pensionisüsteemi reformid on pikaajalise mõjuga, siis tuleb muudatused hoolikalt läbi kaaluda. See tähendab ka seda, et muudatuste võimalikku mõju peaks hindama tuleviku tingimusi arvesse võttes ehk ei ole kohane kasutada tänaseid numbreid ja tingimusi tuleviku muudatuste mõju hindamiseks. Nagu Taavi Rõivas ka oma arvutuses on kirja pannud, siis baasosa kasvab kiiremini kui aastahinne, ja seda peab ka arvesse võtma. Kui inimene on liitunud teise sambaga, siis peaks tähelepanu pöörama ka teise samba osale. Kuna esimese samba arvelt läheb 4% teise sambasse, siis kindlustusosaku arvutamisel võetakse arvesse esimesse sambasse minev sotsiaalmaks ehk 16%[1] (20% – 4% = 16%).

Võtame näiteks ühe inimese, nimetame teda Mardiks. Mart on sündinud 1983. aastal, ta on kohustuslikus korras liitunud teise sambaga ja läinud  tööle 22-aastaselt ehk aastal 2005. Prognooside järgi peaks ta minema pensionile aastal 2050[2]. Seega töötaks Mart järjest 45 aastat. Oletame, et Mart saab terve elu 1,2-kordset keskmist palka ja seega saab aastas 0,96 kindlustusosakut, sest 16%/20% = 0,8 ja 1,2 * 0,8 = 0,96. Seega saaks Mart aastal 2050 esimesest sambast reformi tulemusena 15 eurot rohkem pensionit ehk protsendi rohkem kui praeguse süsteemiga.

Kahekordse keskmise palga saaja saaks pärast pensionireformi 1,6 kindlustusosakut aastas ja tema kaotab uue süsteemiga. Erinevus tuleb 2050. aastal prognooside järgi küll 222 eurot, kuid protsentuaalselt on see erinevus 12% ehk esimesest sambast saaks kahekordset keskmist palka teeniv inimene tulevikus 12% vähem pensionit kui praeguse süsteemiga. Kui võtta arvesse ka teise samba pension, on protsentuaalne erinevus veelgi väiksem, sest praegu pakutud reformiga pikeneb oodatava eluea pikenedes teise sambasse kogumise periood.

Kuna tööstaaži tagasitoomine suurendab pensionisüsteemi solidaarsust, siis on paslik vaadata sama inimese pensioni suurenemist esimesest sambast pensionisüsteemi reformi mõjul, kui inimene teenib terve elu 0,5-kordset keskmist palka. Eurodes võidaks see inimene täpselt sama palju kui kaotab kahekordse keskmise palga saaja ehk 222 eurot, mis teeb protsentuaalseks erinevuseks 0,5-kordse keskmise palga saajal 24%.

Solidaarsuse suurendamisest võidavad madalamat palka saavad inimesed. 2015. aasta andmete põhjal aitaks solidaarsuse suurendamine umbes 70% inimestel esimese samba pensionit suurendada. Umbes 22% inimestele toob seaduse muudatus kaasa esimese samba osa vähenemise. Solidaarsuse suurenemine võib kõige negatiivsemalt mõjutada inimesi, kes pole teise sambaga liitunud, aga teenivad keskmisest kõrgemat palka ja töötavad pikalt perioodil, mil esimese samba pension sõltub eelkõige tööstaažist. Kui sama inimene[3] ei oleks pidanud liituma teise sambaga, siis kaotaks ta oma 2050. aasta esimese samba pensionist 74 eurot ehk 4,8% mitte peaaegu 12% nagu Taavi Rõivase arvutustest võib järeldada. Selle probleemi lahendamiseks on võimalus liituda 1970–1982 sündinutel teise sambaga, et koguda sinna lisaks täielikult palgaga seotud vara.

Kolm olulist asja, mida võiks pensionireformi kohta teada:

1. Pensionireformi muudatused mõjutavad ainult esimest sammast ehk palgaga seotus jääb teises sambas kehtima. Esimese samba baasosa hakkab moodustama praeguse süsteemiga 40%, kindlustusosak 30% ja II sammas 30% kogu pensionist.

2. Täielikult tööstaažiga seotud põlvkond läheb pensionile alles aastal 2090.

3. Pensionisüsteemi reformid on pikaajalised ja seega peab nende tegelikku mõju hinnates analüüsima mitte ainult tänaseid tingimusi, vaid ka tulevikus toimuvaid muutusi.

* Arvutustes ei ole arvestatud pensioniindeksi muutmisega seotud mõju. Pensioniindeksi muutmine ei mõjuta artikli üldist tähelepanekut, aga muudab protsentuaalseid erinevusi. Kui pensioniindeks kasvab muudatuste tõttu kiiremini, siis protsentuaalsed erinevused oleksid väiksemad, aga kui kasvab aeglasemalt, siis suuremad.

[1] Neil, kes aastatel 2014-2017 suurendasid teise samba sissemakseid 6% + 3% peale, on I sambasse minev osa sellel perioodil 14% (20% – 6% = 14%)
[2] Kui 2026. aastal on keskmine oodatav eluiga 65-aastastel 19,4 aastat, siis 1983. aastal sündinutel on aastal 2048 selleks 21,9 aastat ehk 2,5 aastat enam. Seega oleks selle kohordi pensionile minemise vanuseks  67 aastast ja 6 kuud ehk pensionile minnakse aastal 2050.
[3] 1982. aastal sündinud ei pidanud liituma teise sambaga.

Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

Üks kõige populaarsemaid eneseabiõpikuid, mis Eesti kodude riiulites seisab, on tõenäoliselt Dale Carnegie kirjutatud „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?“. Raamat annab lihtsaid soovitusi, kuidas olla meeldiv inimene ja teha end teistele mõistetavaks. Teos on aktuaalne, sest kaaskodanike mõjutamine ja nendega läbisaamine on ühiskonnas kogu aeg päevakorral.

Eelmisel nädalal oli Eestis hulgaliselt juhtumeid, kus mingid rühmad sarvipidi koos olid. Tugevaid emotsioone oli küllaldaselt. Näiteks pidasid Reformierakonnas meedia vahendusel tundeküllast sõnasõda uue juhi Hanno Pevkuri leer ja sisevalimised kaotanud Kristen Michali toetajad.

Teine üldrahvalikku erutust tekitav teema on Eesti märk. Identiteediga mingilgi moel seotud küsimused tekitavad alati elavat diskussiooni. Neid inimesi on palju, kes sümbolite teemal ärevusse satuvad. Vähem on neid, kes süvenevad ja kainelt kaalutledes olukorda hindavad.

Kolmandaks süüdistas peatselt ametist lahkuv majandusministeeriumi side ja infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka uut võimuliitu innovatsiooni pidurdamises. See uudis oli torm veeklaasis. Emotsionaalsest sotsiaalmeedia sissekandest oli ajakirjanik koostanud veelgi emotsionaalsema artikli. Arvamuste tulevärgi kõrval oli uudises faktilist materjali napilt. Lugu sobinuks majandusrubriigi asemel ajalehe arvamuskülgedele.

Tagatipuks tahab rahandusministeerium ametisõidukite numbrid äratuntavalt värviliseks teha. See peaks aitama erasõitude tarbeks kasutatavate firmaautode maksustamist paremini kontrollida. Mõnes sõnavõtus nimetati seda plaani klassiviha õhutamiseks, mõnes otse lausrumaluseks.

Nendel näidetel on kaks ühist joont. Esiteks, heal tasemel suhtlus aitab probleeme ennetada ja halb võimendab. Õppetund on selles, et kaasaegse poliitikategemise ja kommunikatsiooni vahele võib võrdusmärgi tõmmata. See ongi sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine.

Teiseks, emotsioonid on iga otsuse langetamisel väga olulisel kohal. Psühholoogidele ei ole see mingi uudis. Ka poliitikas on see teadmine kogu aeg kuskil eksisteerinud. Teisalt on riigivalitsemist ja majandust ikka pigem ratsionaalseks ja statistikale rajatud valdkonnaks peetud.

Kuid Brexit, Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja isegi Pevkuri üllatuslik võit Reformierakonna juhi valimistel näitavad, et tunnetel on otsustamisel suurem roll kui me oleme harjunud. Tõenditepõhise poliitika kõrvale on trüginud tunnete poliitika, mida mõnede tegelaste sõnavõtte vaadates isegi ulmepoliitikaks võiks nimetada. Saabunud on tõejärgne ühiskond.

Edasi tekib küsimus, kuidas avalikkuses levivate tugevate tundmustega toime tulla. Tavainimesi saadetakse tänapäeval teisi inimesi häirivate emotsioonide kontrolli all hoidmise eesmärgil viharavi kursustele. Mida riigi tasandil ette võtta?

Vastus on tegelikult lihtne. Nii poliitikud kui ka ametnikud peavad omandama kommunikatsiooni põhimõtted ja tööriistad edasijõudnute tasemel. Parem sõnumiseadmise oskus aitab probleeme ja eesmärke selgemalt sõnadesse panna ning kaasata huvigruppe tõhusamalt. Ka Dale Carnegie soovituste meeldetuletamine ei teeks paha.

Teiseks peaks iga poliitikategija teadmiste ja oskuste hulka kuuluma emotsioonidega toimetulek. Praktikas tähendab see tahet mõista erinevate osaliste eelistusi ja oskust lisaks kõvadele faktidele ka pehmeid tundeid arvesse võtta. Eelneva võib teiste sõnadega kokku võtta kui avatud valitsemise.

Koostööoskused ei ole meile emapiimaga kaasa antud, need omandatakse elu jooksul. Kui ametnikke saab vajadusel käsu korras koolitustele saata, siis rahvaesindajatega on lugu keerulisem. Kuidas saada poliitikud avatud poliitikategemist õppima? Pakun ühe uitmõtte.

Poliitikud teatavasti armastavad end avaliku tähelepanu all soojendada nagu ussid kevadpäikese käes. ETV võiks ristata saated „Foorum“, „Rakett 69“ ja „Ajujaht“ ning teha uue poliitikasaate. Selle formaat näeks ette, et moodustatakse tiimid, kuhu kuulub poliitikuid, ametnikke ja huvigruppide esindajaid. Need saaksid lahendamiseks konkreetse probleemi ja tiimiliikmed peaks koostööd tegema, kui tahavad saatest saatesse liikuda. Edasi pääsevad need, kes suudavad meeskonnavaimu näidata ja demonstreerida probleemide lahendamise oskust. Võistkondadel oleks ka mentorid ehk tegevusjuhendajad, kes meeskondi tööriistadega aitavad. Tulemusi hindaks ja kommenteeriks eksperdid.

Saate tööpealkiri oleks „Kuidas karjatada kasse?“ Mõte on selles, et tegeliku elu probleemi lahendades õpivad erinevate huvidega osalised koos tegutsema. Olles avaliku tähelepanu all, on nad sunnitud tulemuse nimel vaeva nägema.

Aga nali naljaks. Kui eelnevast jutust võib jääda mulje, et riigi juhtimises on tunded midagi halba, siis risti vastupidi – emotsioonid muudavadki poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ja valedel ei tohiks lasta võimust võtta. Vihakõne ei ole lubatud.

Poliitiliste valikute üle otsustamisel tuleks vaadata tunnete kardina taha, et leida üles inimesi käivitavad hirmud või rõõmud. Kaasajal tegelevad nende küsimustega käitumispsühholoogid käsikäes ametnikega. Võib-olla peaksime ka meie oma ministeeriumides ametnikele psühholoogid appi palkama? (See ettepanek ei ole enam nali.)

Et kõik selge oleks – vaja ei ole ametnike endi tundemaailma korrastajaid või poliitikute läbisaamist siluvaid suhtenõustajaid. Tarvis on sotsiaal- või mõjutamispsühholooge, kes konsulteeriks poliitikakujundajaid inimeste käitumise alal. Arenenud riikide valitsustes on sellised nõustamise üksused olemas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.