Autor: Alari Paulus, Praxise vanemanalüütik

Uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste käigus on kõvasti kirgi kütnud üksikisiku tulumaksu teema. Ühed osapooled soovivad astmelist tulumaksu, mis kitsamalt defineerides tähendab kasvavate maksumääradega maksuastmeid, üldisemalt aga viitab progressiivsele maksusüsteemile, kus keskmine maksukoormus suureneb sissetulekutega. Teised on aga astmelisele tulumaksule vastu, kuid ollakse nõus maksukoormuse jaotust (senisest veelgi) progressiivsemaks muutma.

Nüüd, kus tolm on hajumas, on väljakoorunud ettepanekud oluliselt tõsta praegust ühtlast maksuvaba tulu (€170 kuus) ning suunata seda madala- ja keskmise sissetulekuga inimestele:

• Variant A (EPL 17.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €500-1200.
• Variant B (EPL 18.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €1200-2100.

Graafiliselt näevad need välja järgmiselt (eeldades, et maksuvaba tulu suurus seotakse pigem maksubaasiga, st brutopalk peale sotsiaalkindlustusmaksete maha arvamist – hetkel on see lahtine):

Joonisele on veel lisatud (aastakeskmise) brutopalkade jaotus SKA 2015. andmete põhjal (siinkohal tänusõnad Praxise analüütikule Magnus Piiritsale arvutuste eest!), illustreerimaks kus tulutasemel enamik töötajaid paikneb. See on esitatud tagataustal halli alaga.

Mida need muudatused endast kujutavad? Väljapakutud maksuvaba tulu skeemid meenutavad mõneti klassikalist astmelist tulumaksu, mille maksuastmed on „segamini paisatud“. Ühest küljest madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste netosissetulek suureneks, teisalt aga tõuseks teatud sissetulekurühmades oluliselt ka efektiivne piirmaksumäär – st kui palju igast täiendavast teenitud eurost läheb maksudeks. See võib aga vähendada töötamise stiimuleid. Variant A puhul puudutaks kõrgem efektiivne piirmaksumäär töötajaid, kelle sissetulek on keskmise taseme ümber; variant B puhul aga juba märksa kõrgema sissetulekuga inimesi.

Kes võidaksid, kes kaotaksid? Võtame lähtepunktiks 2016. aasta maksu-toetussüsteemi ja vaatame kõige lihtsamat juhtu ehk siis üksikisikust leibkonda. Sellisel juhul saab kõrvale jätta universaalsed peretoetused, vajaduspõhise peretoetuse, täiendava maksuvaba tulu laste järgi, ühisdeklaratsioonide võimaluse jne. Sellegipoolest tuleb aga lisaks tulumaksumäärale ja maksuvaba tulule arvestada ka sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispensionimakse, töötuskindlustusmakse), madalapalgaliste maksutagastust ja toimetulekutoetust. (Viimane on oluline piirmaksumäärade kontekstis.)

Üksikisiku jaoks muutuks kuine netotulu sõltuvalt töisest brutotulust järgmiselt:

Variant A puhul võidaksid netotulus need, kelle brutotulu jääb alla €1000 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid kuni €34 kuus rohkem makse. Variant B puhul võidaksid need, kelle brutotulu ei ületa €1860 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid jällegi lisaks. See nõuab eraldi arvutusi, kui palju kumbki skeem riigieelarvele maksma läheks, kuid see joonis näitab üheselt, et variant B on tunduvalt kulukam kui variant A.

Sama illustreerib ka keskmise (efektiivse) maksumäära muutus:

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega? Olgu kõigepealt ära mainitud, et juba praegusel süsteemil on madalapalgaliste maksutagastuse tõttu teatud problemaatilised “kõrvalnähud”: kui alla €480 brutotulu on efektiivne piirmaksumäär enamjaolt nullilähedane (endiselt tuleb maksta kogumispensioni- ja töötuskindlustumakset), siis brutotulu vahemikus €480-650 on piirmaksumäär ligi 58% ehk igast täiendavast teenitud eurost jõuab inimeseni vaid 42 senti. Põhjuseks asjaolu, et sellel tulutasemel kaasneb suurema tuluga nii kõrgem tulumaks kui ka madalam maksutagastus (tempos 35 senti iga täiendava euro kohta ehk nn taandumismääraga 35%). €650-st kõrgema sissetuleku juures on piirmaksumäär ca 23%.

Alljärgneval joonisel on näidatud 2016. a. süsteemi puhul piirmaksumäärad nii madalapalgaliste maksuvabastusega kui ka ilma selleta (siis näeme ainult 3% ja 23% piirmaksumäära). Lisaks tasub meenutada, et tänu toimetulekutoetuse ülesehitusele (iga täiendav teenitud euro vähendab toetust ühe euro võrra) on efektiivne maksumäär kogunisti 100% tulujaotuse kõige madalamas otsas, mis võib näiteks pärssida vähese osaajaga töötamist. Madalapalgaliste maksutagastus aga nii madalale ei „ulatu“, sest selle saamine eeldab vähemalt 6 kuud täisajaga töötamist kalendriaasta jooksul ning selle suurus on proportsionaalne töötatud kuudega. Siinsete kuiste arvutuste juures on seetõttu arvestatud, et madalapalgalise maksutagastuse saamise eelduseks on vähemalt €215 brutotulu (= 50% kehtivast palga alammäärast) ning brutotulu vahemikus €215-430 on see proportsionaalne palga alammääraga.

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega kui rakenduks eelpool nimetatud maksuvaba tulu skeemid? Kui oletada, et madalapalgaliste maksutagastus säilib (hetkel jällegi lahtine), siis variant A korral oleks efektiivne piirmaksumäär nullilähedane kuni €585 brutotulu puhul (va toimetulekutoetust saades). Vahemikus €585-650 kasvaks piirmaksumäär isegi 72%ni. Edasi oleks piirmaksumäär aga 37%, langedes alles €1245 juures tagasi 23%le. Kui samaaegselt loobuda madalapalgaliste maksutagastusest ei ületaks piirmaksumäär 37% piiri, kuid see kõrgendatud määr kehtiks veelgi laiemas tuluvahemikus.

Variant B korral tekib samuti kõrgema piirmaksumääraga (34%) „aste“, kuigi oluliselt kõrgemas ja laiemas brutotulu vahemikus (€1245-2175). Erinevalt variandist A ei suureneks aga piirmaksumäär üle 58%, sest madalapalgaliste maksutagastus ja maksuvaba tulu ei väheneks üheskoos ühelgi tulutasemel.

Kokkuvõttes panevad seega mõlemad skeemid mõtlema, kas ei oleks klassikaline astmeline tulumaks selle (ja madalapalgaliste maksutagastuse) asemel juba lihtsam ja läbipaistvam?

Koalitsioonikõnelustelt on välja hõisatud mõte, et koolikohustust tuleb pikendada. Kuigi uut võimalikku süsteemi pole täpsemalt lahti seletatud, on põhiideena välja käidud, et pärast 9. klassi lõpetamist tuleks noortel siirduda kas gümnaasiumisse omandama üldkeskharidust või kutseõppeasutusse omandama kutse ilma keskhariduseta või siis kutsekeskhariduse. See tähendaks, et pikas perspektiivis peaksid vaid põhihariduse omandanud inimesed olema omandanud ka mingi eriala kutsekoolis. Kaalusime Praxises sellele mõtte eeliseid ja puudusi.

Koolikohustuse pikendamine keskhariduse omandamiseni on väärt mõte:

• 2015. aastal omas iga kümnes Eesti inimene vanuses 25-64 ainult põhiharidust või puudub neil seegi. See on umbes 65 000 inimest. Paraku on see kasvav trend ja ilmneb rohkem just nooremates vanuserühmades – 2013.aastal näiteks oli 16% 20-24 aastastest noortest põhihariduse või madalama haridustasemega, 25-29 aastaste seas ligi 12%.
• Tööturul on keskhariduseta inimesed kõige haavatavam rühm, olgu see siis kutsega või ilma: nad on sagedamini töötud või tööturult eemal ja nende sissetulekud on madalamad. Näiteks 2014.aastal oli viis aastat varem põhihariduse omandanud noorte keskmine sissetulek pea 25% väiksem, kui samal ajal üld- või kutsekeskhariduse omandanud noortel.
• Eesti on eesmärgiks seatud eri- ja kutsealase hariduseta inimeste arvu vähendamine, samuti on suureks väljakutseks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus – sellises olukorras on koolikohustuse pikendamine keskhariduse omandamiseni väga oluline samm, sest keskharidus on eelduseks nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse kõrgema taseme (5. taseme) omandamisel. Samas üksnes põhiharidusega omandatud kutse soodustamine kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu pakkumist oluliselt ei suurenda.
• Huvitav on ka see, et rahvusvahelises võrdluses on Eesti üks lühema koolikohustusega riikidest – kui meil on kohustuslik õppeaeg 9 aastat, siis näiteks Ungaris ja Hollandis 13 aastat, Belgias, Saksamaal ja Portugalis 12 aastat, Lätis, Bulgaarias ja Rumeenias 11 aastat ja Taanis, Prantsusmaal, Itaalias, Leedus, Austrias jt riikides 10 aastat.

Koolikohustuse pikendamine ainult kutse omandamiseni ilma keskhariduseta ei ole hea mõte:

Eestis on võimalik peale põhihariduse omandamist (või ka ilma selleta) minna kutsekooli ja omandada kutse ilma keskhariduseta. Kuigi on oluline, et haridusteed oleksid paindlikud ja vastaksid erinevate sihtrühmade vajadustele, ei pea me õigeks suunata noori peale 9. klassi lõpetamist teele, mis lõpeb ikkagi ilma keskhariduseta.

• Kutseharidus ilma keskhariduseta on teatud mõttes tupiktee, sest kõrgemal tasemel edasi õppimiseks (kas siis näiteks kutseõppe kõige kõrgemal, 5.tasemel või kõrghariduses) on eelduseks keskhariduse olemasolu. See tähendab, et kui noor 9. klassi lõppedes omandab kutsekvalifikatsiooni, tuleks tal haridustee jätkamiseks siiski asuda uuesti õppesse, et omandada keskhariduse diplom ja alles seejärel saab ta õpinguid kõrgemal tasemel jätkata. See ei tundu mõistlik aja ja ressursi kasutamine. See ahel läheb pikaks ja noorel võib kaduda huvi ja motivatsioon kõrgema haridustaseme poole püüelda, sest esmalt on vaja mitte-erialases õppes pikalt osaleda.
• Eestis on paraku just noorte seas kasvamas trend, et koolitee lõppeb põhihariduse omandamisega. Just noortemates vanuserühmades on suurem nende osakaal, kes ei ole jõudnud keskhariduse omandamiseni. Aastatel 2005-2009 lõpetas Eestis põhikooli kokku 88 000 inimest, neist 20% ehk 18 000 noort ei olnud 2013.aasta lõpuks põhiharidusest kõrgemat haridustaset omandanud. Kui kasvav hulk noori valib selle tee, et omandada vaid põhiharidus koos kutseõppega tähendaks see meie ühiskonnale tervikuna veelgi suuremat puudust kvalifitseeritud tööjõust.
• Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puuduse tingimustes on oluline tagada inimeste võimalused jõuda kõrgemate haridustasemeteni. Eelpool kirjeldatud tupiktee seda aga ei võimalda.
• Pikas perspektiivis tundub mõistlik investeerida need ressursid, mis läheksid noorte suunamisele põhiharidusest kutse omandamise juurde pigem noorte suunamiseks keskhariduse omandamise juurde, olgu see siis üldhariduse või kutseõppe suunal. Selleks, et suurendada kutseõppe suunal õppivate noorte osakaalu võiks pigem mõelda atraktiivse kutsekeskhariduse õppe peale. Näiteks pakutakse kutsekeskharidust praegu üksnes päevases õppevormis, mis ei ole aga realistlik valik nende inimestele, kes peavad või soovivad oma õpingute kõrvalt juba töötada.
• OSKA tööjõu ja -oskuste vajaduse prognoosi senised raportid viitavad vajadusele selliste universaalsete tulevikuoskuste järele, nagu mõtestamine, sotsiaalne intelligentsus, loovus ja kohanemine, kultuuridevaheline kompetents, programmeeriv mõtlemine, disain-mõtlemine, transdistsiplinaarsus, virtuaalne koostöö. Need on oskused, mida meie hinnangul ei ole võimalik omandada vaid põhihariduse ja kutse baasil, ilma keskharidust omandamata. Et anda võimalus meie areneval tööjõul omandada vajalikud oskused tuleviku tööturul edukalt hakkama saamiseks, on vajalik võimaldada neile ka selliste haridusvalikute tegemine.

Lisaks eelnevalt kirjeldatule tuleb ka ausalt tõele näkku vaadata selles osas, missugune on kutsehariduse roll ja väärtus meie tööturul ja ühiskonnas. Kuigi Eestis on aastaid olnud eesmärgiks kutseharidust populariseerida ja motiveerida enam noori valima põhihariduse järel mitte gümnaasiumi ja ülikooli, vaid kutsehariduse rada, ei ole see seni olnud edukas. Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsi kohaselt oli aastatel 2005-2013 kõrgharidustaseme lõpetanute sissetulek aastal 2014 ca 50% kõrgem kutsehariduse lõpetanute sissetulekust.

Seejuures selgus, et kutsekeskharidus annab küll tööturule sisenemisel sissetulekueelise üldkeskhariduse ees, kuid aastate möödudes sissetulekud võrdsustuvad ja üldkeskhariduse omandanud on isegi edukamad. Tööandjad küll räägivad, et heast tööjõust on puudus ja soovivad rohkem kutsehariduse lõpetajaid, kuid palgas, mida nad on valmis kutseharidusega inimestele maksma, see ei väljendu. See ei tähenda muidugi, et kutseharidust üldse vaja ei ole – kindlasti on, aga oluline on ennekõike arendada neid tasemeid ja suundi kutsehariduses, mis ka tööturu vajadustele vastavad, mis tööturul annavad ühes või teises valdkonnas selge eelise ja mis samas on piisavalt paindlikud, et võimaldada hariduse omandamist järgmistel haridustasemetel.

Teksti on koostanud Praxise analüütikud Hanna-Stella Haaristo ja Kirsti Nurmela.

Samal teemal pressiteatega saab tutvuda siin!

Allikad:

• Kutse- ja kõrghariduse lõpetanute edukus tööturul
• Täiskasvanuhariduse valdkonna statistika ülevaade
• Töö ja oskused 2025
• Compulsory Education in Europe 2016/2017

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Esseist Nassim Nicholas Taleb kirjeldas oma bestselleris „Mustad luiged“ ülimalt ebatõenäoliste juhtumuste olemust ja mõju. Taleb defineerib musti luiki sündmustena, millel on kolm tunnust. Esiteks, mustad luiged asuvad väljaspool inimeste ootusi, sest varasem kogemus ei näita nende võimalikkust. Teiseks, nende mõju on väga suur. Kolmandaks, mustade luikede esinemist suudetakse ammendavalt seletada alles pärast nende ilmnemist. Kõigile tuntud sündmustest vastavad musta luige olemusele 2001. aasta 9. septembri terrorirünnakud. Lennukiga kaksiktornide ründamist ei osatud ette näha. Selle sündmuse mõju turvalisusele kogu maailmas on olnud üüratu. Alles hiljem on avaldatud rohkelt materjali selle kohta, et miks ja kuidas see kõik võimalikuks osutus.

Donald Trumpi võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on veel üks must luik. Trumpi saamine presidendiks oli peavoolu meediale ja analüütikutele üllatuslik. Presidendivalimiste mõju on suur: sajad miljonid ameeriklased on jagunenud kahte leeri. Meie siin Eestis, Ameerikast kaugel maalapil, kardame oma julgeoleku pärast.

Valimistejärgselt on meedia täis lugusid, mis seletavad ära, kui loogiline Trumpi võit tegelikult oli. Lühidalt, Trumpi edu on sedasorti must luik, mille täit efekti me praegu veel ei oska kirjeldada ja see tekitab ärevust.

USA presidendivalimiste ja teise nädala tippsündmuse – Reformierakonna juhitud valitsuse kukkumise – ühine nimetaja on teadmatus selle ees, mida tulevik toob. Uue koalitsiooni moodustamine on olnud nii tempokas, et keskpartei ei ole jõudnud pärast uue esimehe valimist isegi oma sisevägesid ümber rivistada ja kaotatud sisemist tasakaalu taastada. Ajakirjanikud on pidanud Keskerakonna programmi välja otsima, et järgi vaadata, mida partei veel on valijatele lubanud peale astmelise tulumaksu.

Keskerakond on nii kaua opositsioonis olnud, et poliitika täidesaatmise kogemus on napp ja tegijate pink lühike. Tekib küsimus, mis poliitikat tulevane peaministripartei ikkagi ajama hakkab?

Võtame taas appi Nicholas Talebi musta luige idee, et praegust valitsuskriisi analüüsida. See väike mõtteharjutus on kainestav, valitsuse vahetumises pole midagi hullu.

Esiteks, Keskerakonna valitsusse siirdumine oli ennustatav. Teiseks, valitsusvahetuse mõju on küll suur, kuid muutused ongi kogu asja mõte. Kolmandaks, valitsuskriisi põhjused on selged. Usaldust ei olnud ja valitsus ei toiminud. Selles olukorras on raske reforme teha. Teisest küljest, elu ei jää sellest seisma, et rekordiliselt kaua võimul püsinud Reformierakond valitsusest välja kukub.

Edasi on küsimus selles, et kas uus koalitsioon suudab vajalikke reforme jätkata ja seni katmata valdkondades uusi asju ette võtta. Kas suudetakse sõnastada selged prioriteedid ja vältida laskumist pisiasjadesse, mis võivad tüli tekitada ja asjatult energiat röövida? Kas peaministrikandidaat Jüri Ratas suudab kogu oma diplomaatia juures valitsuse ka tõelise meeskonnana tööle panna?

Neile küsimustele vaatamata ei anna vana valitsuse kukkumine ja uue moodustamine musta luige mõõtu erakordse sündmuse kaalu välja. Kodanikel ei ole vaja valitsuse vahetumise pärast üleliia muretseda ja õhku maalitud vasakpoolsuse tonti tõsiselt võtta. Ka eelmised valitsused on laeva pigem keskmisel kursil hoidnud. Rooliratta paar rumbi võrra vasakule korrigeerimine laeva stabiilsust elumere lainetel märkimisväärselt ei mõjuta.

Tulevane koalitsioon on juba teatanud, et julgeolekupoliitikas jätkatakse vana rada. Ka teistes poliitikates pole kannapöördeid senise info kohaselt oodata. Isegi astmeline tulumaks jääb vist ära. Plaanitav maksupoliitika revisjon on küll uudne ettevõtmine, kuid seda on mitmed eksperdid kaua vajalikuks pidanud. Samuti ei ole tõenäoline, et suuremad reformid peatataks või täiesti ümber tehtaks. Näiteks pensionireformi ja tööhõivereformi vedanud poliitikud jäävad tõenäoliselt valitsusse.

Üks küsitavus on riigi ja veel täpsemalt kohaliku tasandi reformimisega jätkamine. Praegu on hoogsalt käimas omavalitsuste vabatahtlik ühinemine, mis peaks lõppema selle aastanumbri sees. Teisest küljest, üsna paljud omavalitsused on ikka veel äraootavas olekus. Kehtiva seaduse kohaselt on valitsusel järgmise aasta algusest mai kuuni õigus teha nö ülalt-alla stiilis liitmisi. Kui valitsuse moodustajatelt tuleb sõnum, et nn sundliitmist ei tule, siis võib kergesti tekkida olukord, kus osades kohtades tekivad suured vallad ja sealsamas võivad alles jääda senised väikesed omavalitsusüksused.

Nii võib tekkida senisest veel suurem ebaühtlus, sest eri suurusega omavalitsuste puhul on raske head avalike teenuste pakkujate ja nende rahastamise valemit luua. Seega vajavad omavalitsused võimulepürgijate kiiret ja selget sõnumit – mis saab omavalitsuste liitmise plaanidest? Novembrivalitsuse moodustajad lubavad haldusreformi jätkumist, kuid mil moel?

Pikemas vaates on vaja mõelda, kuidas riik tulevikus maailma raputavate muutustega ehk eelviidatud mustade luikedega paremini toime tuleks. Kasuks oleks riigiaparaadi ümberorganiseerimine ja ettevaatamisvõime arendamine. Veel olulisem on riigiasutuste koostöö- ja kohanemisvõime parandamine. Riigireformiga tuleb edasi minna ja selleks tuleb uute võimuerakondade valimisprogramme hakata tegelikkuses ellu viima. Kolme partei peale kokku on programmides olemas päris head ideed!

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.