Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

“Ilmakuulsa investori Warren Buffeti parem käsi Charlie Munger on öelnud, et me peaksime hoopis rumalusi, mitte edu tähistama. Ehk siis – eksimused on paratamatud, küsimus on selles, kas suudame neist õppust võtta. Selle tõdemuse võiksimegi kõrva taha panna, kui mõtleme uue presidendi esmaspäevasele kõnele ja Juhan Partsi väidetavatele vigadele,” leiab Rauno Vinni oma arvamusloos. Taani filosoof Søren Kierkegaard on öelnud, et samad sõnad võivad ühe inimese suust tulnuna näida väga sisukad ja usaldusväärsed, kuid teise suust kuulduna olla kui langevate lehtede kerge sosin. President Kersti Kaljulaid on kindlasti selline isik, keda kuulatakse ja kuulda võetakse. Tema esmaspäevases ametisse nimetamise kõnes oli nii mõndagi meenutamisväärset.

Üks presidendi kõne teemadest oli enesekindlus, mis oli seotud vajadusega teisi inimesi hoida. President ütles, et endasse uskumine on arengu ja edu eeldus. Enesekindlad inimesed ehitavad ettevõtteid, kasvatavad rõõmsaid lapsi vanema või õpetaja rollis, võistlevad teadusgrantide nimel, loovad ja hoiavad kultuuri ja toovad medaleid spordivõistlustelt.

Peaksime poliitikaprobleeme liigsete emotsioonideta lahkama ja otsima õppetunde, mitte eksimusi.

Teisalt küsis president, kas me näeme teisi inimesi kaasteelistena ühise asja ajamisel või konkurentidena erahuvide edendamisel. Kui näeme konkurentidena, siis paratamatult hakkame otsima vigu ja kaotame võime näha head. Sellest ei ole kasu, kui tunneme viimase pisiasjani igaühe nõrku külgi. Niimoodi hävitame enesekindlust.

Näiteid sellisest vigade otsimisest tõi jõuliselt seegi nädal. Valitsus nimetas Juhan Partsi Euroopa Kontrollikojas vabaks jäänud ametikohale ja seoses sellega vallandus eurokontrolöri kandidaadi suunas süüdistuste laviin. Pika majandusministri karjääri jooksul jõudis Juhan Parts teha palju otsuseid, mis toona said ja praegu saavad kõva kriitikat.

Kolmapäevases „Pealtnägija“ intervjuus Parts lausa erutus ja ründas vastu, kui Mihkel Kärmas talle ebamugavaid küsimusi esitas. Eksmajandusminister küll selgitas oma vaateid, kuid eitas vigade tegemist. Ainult jutu lõpus pillas ta moka otsast, et riigil tuleb millegi saavutamiseks ka riske võtta ja elus kõik alati ei õnnestu.

Juhan Partsi otsuseid oskavad majanduseksperdid paremini hinnata. Kuid ühele tema mõttele tahaksin küll kahe käega alla kirjutada – ka poliitikud ja ametnikud peavad saama vigu teha.

„Meil on valida, kuidas suhtume ümbritsevasse ja ümbritsejaisse“, ütles ka president ja selles on tal tuline õigus. Äge süüdistamine tekitab vaid paksu verd ja viib tähelepanu lahendustelt eemale. Peaksime poliitikaprobleeme liigsete emotsioonideta lahkama ja otsima õppetunde, mitte eksimusi. Mõne konkreetse isiku rollist olulisem on plaanipärane ja kvaliteetse analüüsi reeglitele vastav poliitikate mõju hindamine.

Tsiteerin ka Kersti Kaljulaidu: „Usun ja loodan, et viie aasta pärast on Eestis tänasest rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistu. Rohkem abistamist ja vähem häbistamist. Rohkem julgust ja vähem hirme.“

Kui poliitikutel tekib kahtlusi ettepaneku mõttekuses, võiks selle toimivust enne seadustamist katsetada.

Siia ritta sobiks veel suurepäraselt mõte, et peaksime leidma endis julgust purustada mingeid ühiskondlikke müüte. Näiteks seda, et seadusandlus on peamine poliitika tegemise instrument ja raha ainuke selle elluviimise tagatis. Seaduste ületootmine ei aita probleeme ära klaarida. Enne täiemahulise poliitikamuudatuse seadustamist on suisa soovitav inimkatseid teha, et teada saada mis töötab ja mis mitte. Uuenduslik poliitikakujundamine seisneb justnimelt katsetamises ja õppimises.

Näiteks tegi rahandusministeerium hiljuti ettepaneku viia sisse nn ettevõtluskonto. Selle kaudu saaksid füüsilised isikud ilma bürokraatiata seadustada oma teenuste osutamisest saadud raha ja maksta selle pealt tavapärasest väiksemat maksu. See ettepanek puudutab üsna väikest osa elanikkonnast. Ka suurt riigieelarve kasvu ei ole loota. Kuid idee on meie maksusüsteemi vaatest uuenduslik.

Kui poliitikutel tekib kahtlusi ettepaneku mõttekuses, võiks selle toimivust enne seadustamist katsetada. Siinkohal on paslik mainida, et poliitikainstrumentide testimine peab asjakohaste järelduste tuvastamiseks olema selge plaaniga ja süsteemne ettevõtmine, nagu iga väärt uuring või analüüs.

Ilmakuulsa investori Warren Buffeti parem käsi Charlie Munger on öelnud, et me peaksime hoopis rumalusi, mitte edu tähistama. Ehk siis – eksimused on paratamatud, küsimus on selles, kas suudame neist õppust võtta. Selle tõdemuse võiksimegi kõrva taha panna, kui mõtleme uue presidendi esmaspäevasele kõnele ja Juhan Partsi väidetavatele vigadele.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Eestlastel on vanasõna: tarkus, tarviline vara. See ütlus on kenasti ajaproovile vastu pidanud, sest teadmised olid olulised eile ja on seda ka homme ning ülehomme. Kuid lisaks tarkusele on ühiskonna arenguks tarvis ka muid varasid – kui ennevanasti olid kesksel kohal maavarad, siis tänapäevases ja tulevikku vaatavas retoorikas tähtsustakse inimesi ning koostööd.

Nii lihtsalt öelduna ei ole viimases tõdemuses ju midagi uut. Ometi on tulevikuühiskonna aruteludes inimvara jätkuvalt keskne teema. Puritaanid lähevad isegi nii kaugele, et vastustavad sõnaosa „vara“ kasutamist, sest inimesed ei ole asjad. Olgu sõnakasutusega kuidas on, loo iva on selles, et kogu tehnoloogilise arengu juures ja sees on nn pehmed väärtused edu võtmeks. Ühiskondlik areng ei seisne vaid uudsetes IT-lahendustes, sotsiaalne innovatsioon tähendab ka uusi koostöövorme ja -viise eri ühiskonnarühmade vahel kas konkreetsete avalike teenuste pakkumisel või poliitikas laiemalt.

Eesti (ja ka teiste riikide, EL liidrite) poliitikute kesisest koostöövaimust on juba gigabaitide jagu teksti, heli ja pilti toodetud. Kuid elus on hetki, kus mingi nö selgrooajus olev varasem tunne või teadmine muutub mingi infokillu või sündmuse ajendil ühtäkki selgeks ning inimene teadvustab endale probleemi konkreetselt. Eelmise laupäeva pärastlõunal oli selline selgusehetk laiemal avalikkusel – üldsuse reageeringuid vaadates tundus, et nö masside jaoks oli presidendi valimata jätmine teatavaks teetulbaks rahva ja erakondade kaugenemisel. Poliitiline katel on juba pikalt kõva surve all olnud ja rõhu näitajad normi viimase piiri lähedal. Nüüd läks manomeetri osuti punase ala peale. Isegi paljud poliitikud tajusid, et seekord läksid võimumängud ja koostöösuutmatus üle mingi taluvuse piiri.

Poliitilikute omavaheline kauplemine on mitmeparteisüsteemis nn vaikesättena sees. Teisalt on rahvajuhtidel ka teatav vastutus demokraatia kvaliteedi hoidmise ja arendamise eest. Poliitikutel on iga otsuse tegemisel tarvis valida erihuvide ja üldiste huvide vahel. Poliitika sisuks on tasakaalu otsimine. Sealjuures on tavaline, et mõne kitsa rühma vaade kaaluvadki üldised huvid üles. Probleem tekib aga siis, kui tasakaal kaob ära pikemas vaates ja rahva jaoks olulistes küsimustes. Sellisel juhul erodeerub inimeste usaldus poliitikute ja poliitilise süsteemi vastu.

Kaitseministeeriumi tellitud juunikuine avaliku arvamuse uuring näitabki, et Eesti elanikud usaldavad riigi institutsioonidest kõige enam päästeametit, politseid ja kaitseväge. Poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus on aga oluliselt langenud. Presidendivalimiste protsessis oleme jõudnud punkti, kus läbikukkumine valimiskogus võib usalduse langusele hoogu veelgi juurde anda. Kui aga parlament suudab ennast kokku võtta ja viimastel päevadel taasleitud koostöövaimu veidigi aega ülal hoida, siis võivad valimised poliitiliste institutsiooonide usalduse näitajad ehk taas tõusule pöörata. Seda enam, et praegune presidendidkaat Kersti Kaljulaid just rõhutabki, et üks me peamisi probleeme on madal koostöövõime ja hetkel on sündimas näide, et ühistegevus on siiski võimalik.

Miks see nii oluline on? Inimestevahelised suhted on tulevikuühiskonna vundamendiks. Kui poliitikud suudaks korraks tekkinud postiivset emotsiooni säilitada, siis annaks see lootust, et vähemalt rasketel hetketel ei vea rahvajuhid meid alt. Küsimus ei ole selles, et riik ühe ametikoha täitmatuse pärast seisma jääks, sellest olulisem on tunne, mis kodanikel presidendivalimiste ralli lõpuks sisse jääb. Kas rahvas saab oma juhte usaldada või mitte?

Usaldus on vara, mis on kogu ühiskondliku arengu eelduseks. Sotsiaalmeedias levis hiljuti kutse norrakate korraldatavale sotsiaalse innovatsiooni konverentsile. Ürituse hüüdlause on „Usaldus on uus nafta“. Norra riigi ja ühiskonna eduloos on sel maavaral teatavasti olnud oluline koht, kuid norrakad ei liialda grammigi, kui pakuvad otsalõppeva fossiilse maavara asemel uueks ühiskondlikuks kapitaliks usaldust. Usaldus viib koostööni, mis viib innovatsioonini. Järjest kiiremini muutuvas maailmas ongi usaldus see „õli“, mis ühitegevuse masinavärgi nii toimima paneb, et sellest sünnivad uudsed ja „päästvad“ lahendused.

Presidendi üheks ülesandeks olekski aidata kaasa usalduse taastootmisele, selleks soodsa(ma) keskkonna loomisele. Värske presidendikaadi sõnavõtud toetavad sellise rolli võtmist. Nii, et tekkinud poliitiline konktekst ja eri tegurid justkui toetavad presidendi äravalimist järgmisel nädalal. Konsensuse otsimise ja otsustamisega kaasnev vastutuse võtmine ongi see, mis nappi usaldust aitaks ehitada. Ehk on tekkivat usaldusvara võimalik isegi veidi ladestada, et seda oleks raskematel hetkedel taas võimalik „kaevandada“?