Eksperdid peavad presidendi valimist juba esimeses parlamendivoorus väheusutavaks. Selle nädala sündmused ja väitlused kinnitavad arvamust, et erakonnad ei suuda ühe või kahe kandidaadi taha joonduda. Aga oleks ju kena, kui parteid nn lehmakauplemise asemel ühtsust suudaks näidata. Eelduslikult kasvaks selle tulemusel rahva usk kõrgemasse riigivõimu ja see oleks praegusel keerulisel ajal vajalik.

Ometi ei maksa „oleks“ midagi. Vanasõnagi ütleb, et oleks tädil rattad, oleks ta omnibuss. Sellegipoolest on „mis oleks, kui …?“ -tüüpi küsimuste esitamine mõnikord tarvilik, et tulevikku ennustada. Rohkem või vähem tõenäoliste stsenaariumide kujutlemine aitab mõista eri valikuid ja nende mõju. See omakorda lubab planeerimise vaadet pikendada ja toetab seeläbi nii taktikalist kui ka strateegilist otsustamist. Muu hulgas annab alternatiivide teadvustamine selgema arusaama ka otsuste varjatud tagajärgedest.

Kuid aitab elementaarsest otsustamisteooriast. Presidendivalimiste kontekstis on eelneva jutu mõte selles, et praktikas on meil taas kord käest libisenud võimalus asju paremal moel korraldada.

Loomulikult on see väide sügavalt subjektiivne ja kantud usust, et presidendi valimine on meie poliitilises süsteemis esmajoones parlamendi ülesanne. Ma ei taha põhiseaduse mõtte ja sätte üle siinkohal edasi arutleda. Probleemi tuum on selles, et me oleme nõrga juhtimise tunnistajaks.

Tuleb nõustuda LHV grupi juhi Erkki Raasukese tõdemusega sel nädalal antud intervjuus Eesti Ekspressile, et praegu on just kehv juhtimine meie arengu suurim piiraja. President on sümbol ja tema valimise käik läheb paratamatult inimestele korda. Kuid kodanikel on praeguseks tekkinud mulje, et oluline riigielu küsimus on taas kujunenud poliitikute omavaheliseks vägikaikaveoks.

Filmis „Karge meri“ on üks stseen, kus Matt Ruhve ja Lembit Ulfsaku mängitud külamees pulmas tülli lähevad. Viimane tahab Matt Ruhve kohe kohtusse anda. Vihamehed istuvad paati, kuid ei suuda kokku leppida, kes sõudma hakkab. Üks istub paadi ninas ja teine tagaosas ning omavahel hõigutakse: „Võta aerud! Võta ise!“.

Meenutab kangesti praegust erakondade vahelist kemplemist. Kui parteid tahaksid ennast paremast küljest näidata, siis oleks võinud kokku leppida, et presidendivalimised on ühisosa, mitte erinevuste otsimise protsess.

Kuidas selline idealistlik lähenemine oleks võinud tegelikkuses välja näha? Pakun, et parlamendiparteid (või vähemalt koalitsioonipartnerid) oleks enne oma kandidaadi väljapakkumist võinud tõsimeeli arutada arusaama presidendi ametikoha ülesannetest ja peamistest väljakutsetest.

Mõistagi on presidendi peamised õigused ja kohustused seaduses kirjas. Ent senised laialivalguvad debatid näitavad selgelt, et ruumi paragrahvide tõlgendamisel on enam kui küll. Ühed huvirühmad näevad presidenti valitsuse tegevuse tasakaalustajana, teised peavad oluliseks põhiseaduse kaitsmist, kolmandad välissuhtlust, neljandad hoopis siseriiklikku tegevust. Mõned arvavad, et president peaks olema n-ö moraalne majakas. Teised jälle tahavad, et riigipeal oleks igas administratiivses küsimuses oma seisukoht, mida ta võimalusel aktiivselt kaitseb.

Niisiis – presidendi võimupiiridest ja ülesannetest räägitakse küll, kuid osalised on keskendunud oma käsituse kaitsmisele, mitte ühisosa sõnastamisele. Kokkupuutepunkte on, aga erinevused on veel suuremad. Sestap on presidendi rolli mõtestamisel saanud liiga suure kaalu konkreetsete isikute tugevuste ja nõrkuste arutamine, selmet luua arusaam presidendi ametikoha peamistest proovikividest ning seeläbi hea kandidaadi omadused kindlaks teha.

Piltlikult öeldes oleks erakonnad enne kandidaatide nimede avalikustamist võinud kokku leppida töökuulutuse täpses tekstis. Mõned muutujad valemis oleks siis n-ö lukus olnud ja alus isikute kaalumiseks selgem. Poliitikute asemel on presidendi ametijuhendit Postimehe arvamusloos kirjeldanud eksminister Jüri Raidla. Oodanuks taolisi kirjatükke ka valimistel mandaadi saanud tegevpoliitikutelt ja kandidaatidelt endiltki.

Eelnev võrdlus töökuulutuse läbimõtlemisega ja töötajate värbamisega erasektoris on muidugi lihtsustatud, kuid võtame idee veel kord kokku – nii olulises asjas kui presidendivalimised oleks oodanud rahvaesindajatelt enamat kui tavapäraseid koostööraskusi. Jah, parteideülese kokkuleppe soovitamine on sinisilmne. Teisalt, miks me peame ikka ja jälle keskpärase lahendusega leppima?

Tõdegem, et kas või arutelude kvaliteet võinuks olla parem. Keskendumine presidendi kui institutsiooni funktsioonidele, mitte kandideerijate ja nende abikaasade ning elukaaslaste isikuomadustele, oleks olnud etem tee.

Kas võimalused poliitilise juhtimise võimekust näidata on tõesti käest lastud või suudavad partokraadid ikkagi ühisosa leida, seda näeme juba lähiajal. Kõik arengud on tegelikult ju veel võimalikud. Ehk suudavad poliitikud viimasel hetkel kokku leppida, kes sõudma hakkab ja kes tüüri hoiab.

Mis oleks, kui seekord teeks teisiti, kui politoloogid ennustavad?

Ma ei hakka rääkima enesestmõistetavast. Igaüks saab aru, et kui poleks iseseisvust taastatud, ei valiks me mingit presidenti ja Vormsi kuuluks piiritsooni, kuhu pääseks ainult erilubadega. Tähtis on hoopis muu: iseseisvuse taastamine oli ühisosa leidmise meistriklass ja suur õppetund praegustele presidendivalijatele.

25 aastat tagasi oli väga palju sellist, mida tahtsime teha ja saavutada. Ammuoodatud vabadus tekitas tunde, et kõik on võimalik. Riigina Läände, inimestena vabaks, ühiskonnana avatuks. Kõige selle juures võtsime üksmeelel ja õnnelik olemist konstandina, mis peaks kanduma laulvast revolutsioonist refräänina kogu Eesti Vabariigi tegemistesse.

Siis oli sõnadetagi selge see võimas tunne, et koos tegutsemine, rahva ühine tahe ja püüdlused aitavadki Eestit uuesti üles ehitada. Vabaduse taastamisest saadud eduelamus ja emotsioonid aitasid iga päev üle elada selliseid raskusi, mille pärast täna oleks vaat et üleriigiline kriis.

Kui 25 aastat tagasi oli tunne, et nüüd on võimalik kõike koos paremaks teha, siis kuidagi on juhtunud nii, et praegu on sihik sellel, mida võiks ära hoida või maha teha. Kuna vabadust ja võimalusi end kuuldavaks teha on täna rohkem kui kunagi varem, jääbki mulje, et keegi kusagil ikka midagi valesti teeb.

Emotsioone on ikka inimesele vaja – need sütitavad, tekitavad argiellu põnevust ja vürtsitavad tülpinud kulgemist. Mulle tundub, et praegu kütame end üles tühja-tähjaga ja pigem reaktsioonina millegi vastu. Iga pillatud lause, väiksegi veakesega lahendus või raskem otsus on materjal, millega saab hõlpsalt pauku teha.

Meie avalik ruum on seetõttu justkui püromaani unistus, pidev saluut, kus iga järgmine rakett peab üle trumpama eelmise. Ikka kangemate sõnade, vängemate siltide ja reljeefsemate seisukohavõttudega. Nii see emotsionaalne „kütus“ kulubki. Võib-olla aitab see igavalt kulgevasse argipäeva korraks elevust tuua või hetkeks paugutajale heameelt teha. Aga rahvana eduelamuse saamisest on asi galaktikate kaugusel.

Seda vajadust ja tahtmist end üles kütta võiks hoopis kasutada millegi heaks. Millegi positiivse jaoks, mis paneb tuhanded inimesed tahtma pühenduda ja oma panus anda, isegi kui see on tilluke. Sest meie – 1,3 miljonit siin Eestis ja üle maailma laiali olevat eestlast – hoolime.

Me hoolime sellest, et Eesti ei jääks keskpäraseks Ida-Euroopa riigiks. Sest me mäletame seda tunnet 1990ndatel ja ka 2000ndatel, et me suudame enamat kui keskpärasus. Ärme lepi sellega, mille kohta saame pärast nukralt öelda, et rohkemas ei õnnestunud kokku leppida, ja tõdeda, et asi seegi. Nagu näiteks asjatundjate poolt eelmisesse sajandisse kuuluvaks hinnatud Reidi tee lahendus või üheprotsendine sotsiaalmaksulangetus, mille peamine efekt on see, et inimeste ravimiseks jääb vähem raha.

Me suudame enamat, sest meie isetegemise, iseenesesse uskumise ja ise saavutamise alusmüür on nii tugev. Laulva revolutsiooni energia ei kao, vaid avaldub üha uuesti ja uuesti väiksemates asjades, kuid seda rohkemates kohtades.

Üks nendest kohtades võiks olla presidendivalimised. Aeg ei ole Eesti jaoks praegu nii pinev ja nii pöördeline kui 25 aastat tagasi. Aga see ei ole ka kaugeltki rahulik, mis lubaks õigustada õndsat eneseimetlust riigipea valimistel. Toompeal tuleks veidi minevikku meenutada, segada seda olevikuga ja tulemusena professionaalselt ära valida Eestile parim president, mitte õhinal omasid upitada ja teisi uputada.

Lõppude lõpuks on see meie oma riik, meie oma kodanikkond ja meie oma presidendivalimised.

Häid uudiseid oleks hädasti tarvis ja läinud nädal midagi turgutavat pakkuski.

Nimelt avaldati mõttekoja Freedom House iga-aastane siirderiikide demokraatia seisundit hindav raport. Aruande kohaselt sai Eesti 29 endise kommunismimaa seas parima skoori. Eesti demokraatia on tugevatel alustel ja riigivalitsemine esindab parimaid liberaalse demokraatia praktikaid. Eestile järgnevad edetabelis Sloveenia ja Läti. Viimaste seas on Türkmenistan ja Usbekistan.

Freedom House hindas demokraatia seisundit eelmise aasta ühiskondlike sündmuste ja poliitiliste otsuste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.

Meile endale tundub sageli, et Eesti areng tammub paigal ja paljuski on see tõsi. Freedom House on aga mures, et kõiki endisi idabloki riike vaadates on demokraatia olukord järk-järgult juba aastaid halvenenud. Seejuures on demokraatia kvaliteet murenenud ka Kesk-Euroopa riikides, mida oleme harjunud kindla rahvavõimuga maadeks pidama. Näiteks Poolas on murettekitavaid arenguid.

Selliste negatiivsete trendide taustal paistab Eesti stabiilsus positiivselt silma ja oleme jõudnud saatusekaaslastest riikide seas kõrgele kohale.

Usun, et paljudel tekib siinkohal sisemine tõrge – kuidas saab nii olla, et Eestit kiidetakse, aga ometi on kodanikud sisepoliitikaga rahulolematud. Kas demokraatia indeks pole mitte üks järjekordne välismaine edetabel, millel on reaalsusega vähe pistmist?

Tõepoolest, probleeme on meil nii-öelda rohkem kui rubla eest ja skandaale jätkub. Kuid me saame nende üle vabalt arutada – see ongi tuleviku võti!

Eestis on kodanikuühiskond suhteliselt hästi arenenud ja suudab valitsust tasakaalustada. Meie ajakirjandus on parteidest sõltumatu ja õigupoolest võib igaüks oma tõekuulutamise portaali püsti panna, kui vaid raha on. Kodanikuõigused ja vabadused on tagatud ja valimised vabad.

Need on meie demokraatia tugevad küljed. Meie kohtud on sõltumatud ja õigusemõistmine seaduspärane. Võib-olla just sellepärast mõned tahavadki end õigussüsteemist lahti siduda.

Veidi kehvemad on lood kohaliku tasandi valitsemisega – mõelgem näiteks rohketele küsitavustele Tallinna linnajuhtimises.

Suurim probleem meie riigivalitsemises on aga korruptsioon. Eelmisel aastal oli meil mitu suurt skandaali, mis ei lubanud demokraatia skooritabelis korruptsiooni kategoorias parema hinde saamist. Kui Tallinna Sadama ja Edgar Savisaare kohtukaasustes jõutakse otsusteni ja ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil leiab tõendamist, siis võib Eesti skoor demokraatiaindeksis üsna kergesti langeda.

Edetabelikoht on muidugi teisejärguline teema – asja iva seisneb selles, et demokraatia arendamist ei tohiks unustada ka rahvavõimu ammustes kantsides. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Brexiti üheks põhjuseks peetakse rahulolematust võimul olnud riigijuhtidega ja -valitsemisega. Donald Trumpi edu Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste rallis seletatakse muu hulgas sellega, et paljud kodanikud ei ole rahul avalike teenuste kvaliteediga.

Inimesed hääletavad mõnikord mingi populistliku lahenduse poolt, et protestida olemasoleva korra vastu.

Kodanike usaldus riigijuhtide vastu on demokraatias kriitiline tegur. See mõjutab kõikide demokraatia tahkude toimivust. Skeem on lihtne: kui elanikud ei usalda võimulolijaid, siis pääseb esile populism ja valijad langevad pooltõdede või lausvalede võrku. Edasi on allakäik kiire.

Sestap on inimeste usalduse kahjustamine äärmiselt halb ka pisikestes asjades. Näiteks riigikogulaste kuluhüvitustest on juba nõrkemiseni räägitud, aga ikka leidub parlamendi liikmeid, kes kodanike õiglustunnet riivavad.

Riigiasjades on nagu eraeluski – usalduse ehitamine võtab aastaid, kuid selle lõhkumiseks piisab vaid vale mulje tekitamisest. Poliitikas on nii, et kui halb emotsioon on juba sees, siis faktid enam ei loe. Seega ei tohiks me püüda remontida süsteeme, mida kodanikud olemuslikult ebamõistlikuna tajuvad. Kuluhüvitiste asemel oleks näiteks parem riigikogu liikmete palka tõsta ning kaotada võimalus riigi ja ühiskonna suhete rikkumiseks üldse ära.

Demokraatia arendamine on nagu jalgrattasõit – kui pingutamise lõpetad, siis kukud külili. Kui tahad püsti jääda, pead edasi sõtkuma. Riigivalitsemise kvaliteet ei ole kunagi liiga hea. Kodanikud peavad olema nõudlikud nii võimuolijate kui ka võimule pürgijate suhtes. Populismi esineb mõlemal pool poliitilist rindejoont. Kui keerulisele olukorrale pakutakse lihtsaid ja kiireid lahendusi, võib see olla hoopis ohu märk.

Võimurid seevastu peaksid otsima viise riigivalitsemise tõhusamaks ja demokraatlikumaks muutmiseks, et rahuolematus väikesteski asjades lõpuks nende enda vastu ei pööraks. Eesti tugev demokraatia on meie ankur sellel tormisel merel. Meil on millest kinni hoida, kuid kursil hoidmiseks ja edasi liikumiseks on enamat vaja. Näiteks riigireformi.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.