Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmi ekspert.

Kellel on õigus hinnata, kas riigikogust tagasi astumine või mõneks ajaks muult erialalt poliitikasse tulek on õige või mitte? Kas kultuuritegelane, kes ajutiselt poliitikas on, on kehvem kui poliitik, kes pole kunagi midagi muud teinudki, küsib poliitikaanalüütik Annika Uudelepp oma tänases kommentaaris.

Oleme juba harjunud, et suve algus on koolide lõpetamise aeg. Seekord tuli suvi pisut teisiti, tuues uudiseid ka poliitikuameti lõpetamistest. Juba enne jaanipäeva lahkus riigikogust Mihkel Raud ja nüüd läks ka Martin Kukk.

Mõlema minek võeti vastu nördimuseseguse imestusega. Miks läheb keegi riigikogust minema? Tavateadmises paistab ju olevat arusaam, et inimene on parlamendis nagu kärbes meepütis: elu on magusast magusam ja isegi kui ühel hetkel läilaks läheb ja tahaks minema lennata, siis pole see enam võimalik.

Kui keegi on neljaks aastaks kuhugi valitud, siis kas tal on moraalne õigus sealt ära tulla enne, kui kas partei või rahvas ta diskvalifitseerivad? Tavaline poliitilise karjääri lõpp on see, et kas oma erakond ei pane enam valimisnimekirjas piisavalt heale kohale või valijad annavad liiga vähe hääli. Mõlemal juhul jääb parlamenti pääsemata.

Raua ja Kuke minek on seega taas päevakorda toonud laiema küsimuse. Millised on üldse tänapäeval karjääriteed? Ja kas poliitik on tiitel eluajaks või pigem mitte?

Me tuleme kultuurist, kus talu pärandati isalt pojale. 20. sajandi vaheetapp oli see, kus üks kord mindi vabrikusse või majandisse tööle ja jäädi sinna oma tööpäevade lõpuni.

Ainus liikumisviis oli siis vertikaalne, ikka järgmisele pulgale karjääriredelil. Horisontaalne liikumine oli pigem erand kui reegel. Siiani kohtame aeg-ajalt hämmingus nägusid, kui keegi otsustab loobuda hästikõlavast pakkumisest astuda karjääris samm edasi ja saada juhiks ning teeb selle asemel hoopis kannapöörde, kus tuleb end mõnes teises valdkonnas alles üles töötama hakata.

______
Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.
______

Poliitikaelu kommentaarides kõlab valimiste aegu ikka see ootus, et veri vahetuks ja ühiskonnaelu üle pääseks otsustama ka sellised inimesed, kes on ise pidanud nö päris tööd tegema. Näiteks mõnd ettevõtet juhtinud, ise midagi loonud või oma käte ja mõistusega ära teinud.

Siis kuuleme ootusi, et poliitikasse on vaja rohkem neid, kes on omal nahal kogenud, mida tähendab toote või teenusega raha teenimine ja iga kuu 10. ja 20. kuupäeval maksude maksmine. Ja kriitikat n-ö parteibroilerite kohta, keda on valimisnimekirjas kõrgele kohale pandud.

On suur vahe, kas raha tuleb tänu sellele, et inimesed on pakutava teenuse või tootega rahul, või tänu sellele, et eelarvekõnelustel saadi oma ideedele koalitsioonipartnerite toetus.

Esimesel juhul tuleb veenda paljusid ja inimesed hääletavad isikliku rahakotiga, teisel juhul piisab suhteliselt väheste inimeste nõussesaamisest riigi rahakoti kasutamisel ja nii-öelda lõpptarbija arvamus pääseb mõjule alles järgmiste valimiste ajal.

Elu on näidanud, et selleks ajaks on vanad solvumised läinud üle või meelest ning süsteem saab edasi tiksuda vaimus „raha tuleb eelarvest“.

Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.

Asi pole parem ka siis, kui keegi poliitikast lahkub. Rääkima hakatakse kas valijate petmisest või püstitatakse põnevaid vandenõuteooriaid, mis võib olla mineku taga.

______
Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.
______

Eesti suguses väikses ja tegelikult üsna paindlikus ühiskonnas oleks siiski normaalne, kui kellegi poliitikast minek või sinna tulek võetaks vastu loomulikuna. Põhiseaduseski on kirjas, et igaühel on õigus vabalt valida, mis valdkonnas ta soovib ennast teostada.

Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.

Niigi kiputakse päris palju kirjutama ja arvama, et oleme teinekord tigedavõitu. Kes ei oleks, kui peab päevast-päeva tegema midagi, mis talle ei meeldi, ei klapi, ei paku rahuldust?

Võib-olla muudaks see meid avatumaks, rõõmsamaks ja lahkemaks, kui mõtteviisis käiks üks väike krõks. Me ei arvaks enam, et kui keegi midagi juba teeb, siis peab ta seda tegema eluaeg. Ega loodaks vaikimisi, et kui oleme ise mingis valdkonnas hõivatud, siis jääbki see nii aegade lõpuni ja tööandjal on kohustus meile igavesest ajast igavesti tööd anda.

Ja poliitik ei ole põletusmärk laubal, mis ei luba end enam üheski muus ametis teostada.

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kolmandik suvest on juba selja taga. Sellega võiks traditsiooniline hapukurgihooaeg alata. Kuid võta näpust – raputavaid sündmusi jagub nii rahvusvahelisel areenil kui ka kodukamaral. Poliitikahuvilised ei saa puhkamisele keskenduda, sest segadust ja arutelude ainest on rohkesti.

Brittide referendum, kus peale jäid Euroopa Liidust (EL) lahkumise pooldajad, on nii kaalukas sündmus, et arutelud Ühendkuningriigi kodanike otsuse tagajärgedest on täitnud pea kogu eetri. Ka Eesti valitsus tegeleb mitme märgilise reformiga. 1. juulist käivitus tööhõivereformi teine etapp ning läinud neljapäeval arutas valitsus ulatuslikku riigi ülesannete optimeerimise plaani.

Nende sündmuste ühine nimetaja on see, et tegu on suurte muutustega. Tööhõivereform puudutab ligi 100 000 riigilt toetust saavat töövõimetuspensionäri. Selle üks eesmärk on toetada erivajadustega inimeste aktiivset osalemist tööturul. Juulist jõustunud reformiosa käigus hakkab töötukassa hindama püsiva tervisekahjustusega inimeste töövõimet, mitte -võimetust, nagu praegu.

Riigihalduse minister Arto Aas tutvustas neljapäeva õhtul valitsuskabinetile ja reede hommikul avalikkusele riigi ülesannete analüüsi tulemusi ning esitas terve rea ettepanekuid. Olulisemad neist on maavalitsuste kaotamine ja nende asemel neljas Eesti piirkonnas tegutseva regionaalameti loomine; üle Eesti riigimajade rajamine ja kaugtöö võimaluste loomine 3000-le riigitöötajale; transpordiameti loomine ning eurovahendite jagamisega tegelevate asutuste koondamine ühte üksusesse.

Valitsuses veel otsuseid ei tehtud, kuid riigi ülesehituse ja üleannete muutused on reaalsed ja hakkavad mõjutama meid kõiki.

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise mõju võib jagada otseseks ja kaudseks. Vahetud muutused võivad tabada Suurbritanniasse eksportivaid Eesti ettevõtteid ja seal töötavaid või õppivaid Eesti kodanikke. Kuivõrd lahkumise tingimusi hakatakse alles mõne aja pärast arutama, siis pöörde tegelik mõju ei ole veel teada. Kuid brittide otsuse kaudne mõju võib olla isegi kaalukam, sest pikaajalises plaanis võib löögi alla sattuda Euroopa Liidu ühtsus ja edasi Eesti julgeolek.

Kindel on see, et brittide „ei“ euroliidule oli ootamatu ja Eesti peab oma EL poliitika üle vaatama. Ka selles vallas oleme silmitsi suuremate ja raskemate väljakutsetega, kui võib-olla tahaksime.

Antud näited kinnitavad tõdemust, et ainsad kindlad asjad elus on muutused. Ümberkorraldused ei ole ju iseenesest head ega halvad, kuid küsimus on muutuste tagajärgedes. Need võivad olla nii positiivse kui ka negatiivse märgiga. Vaatenurk sõltub hindajast. Kuid mõnikord on isegi ekspertidel raske lahendusvariantidest seda kõige paremat välja valida.

Võtame näiteks maavalitsuste ärakaotamise ja regionaalameti loomise idee. Maavalitsuste ülesannete arv on ajapikku vähenenud ja pärast plaanitavat omavalitsusüksuste ühendamist on neil veel vähem mõtet. Maavalitsuste kinnipanemisega ja paljude asutuste ühendamisega samal ajal plaanib valitsus võimalikult palju riigi töökohti pealinnast välja viia. Need sihid on vastassuunalised. Riigi palgal olevate töötajate hajutamine üle maa paralleelselt asutuste liitmise ja ametnike arvu vähendamisega on keeruline ettevõtmine. Idee on hea, kuid teostus on tõeline pähkel. Ka regionaalameti loomise asjus ei ole koalitsioonis veel ühtset seisukohta. Riigireformis on veel palju lahtist.

Siit tulebki seekordne soovitus valitsusele – uutmise hool ei tohi lasta raugeda! Eri maade reformide analüüsides tuuakse sagedase probleemina välja nn reformiväsimust. See tekib, kui kerged võidud on saavutatud ja jõutakse raskemate ülesanneteni, kus osalised tihti takerduvad detailidesse ja selgeid vastuseid ei ole. Nii on lihtne omavahelistesse vastuoludesse kinni jääda. Poliitikutel võib tekkida kiusatus plahvatusohtlikke teemasid edasi lükata ja tegeleda millegi lihtsama ning populaarsemaga.

Reformiväsimus võib kergesti tabada ka tavakodanikke. Inimesed ikka kalduvad suurema, kuid ebakindlama võidu vahetama välja parema enesetunde vastu siin ja praegu. Reformid on reeglina pikaajalised ettevõtmised, mille positiivne mõju avaldub edu korral tulevikus, kuid otsuseid tuleb langetada kohe. Näiteks riigireform ei tohiks seisneda ainult valdade liitmises ja riigiasutuste ühendamises. Ka valitsemine ise peab olema strateegilisem ja panustada tuleb juhtimise kvaliteedi tõstmisse ning inimeste arendamisse. Nii et teha on veel oi kui palju!

Viimase nädala jooksul on palju analüüsitud Briti võimukandjate möödalaskmisi oma riigi ja rahva juhtimisel, et mõista, kuidas saareriik lähiajaloo suurimasse kriisi sattus. Üks arutelu teemadest on, et kas poliitikud peaksid oma valijaskonda eest vedama või sörkima avalikku arvamuse sabas. Siinkõneleja pooldab seisukohta, et poliitik peab oma peaga mõtlema ja tegelema oma järgijatele raja sissetallamisega. Eestvedamine on juba definitsiooni kohaselt keerukate otsuste langetamine ebakindlas olukorras. Üks Brexiti õppetund seisnebki selles, et kui ebamugavad otsused on vältimatud, siis ei tohi neid edasi lükata ja riigitegelased peaks oma näo ning nime all muutusi ka rahvale selgitama.

Kokkuvõtteks, praegune kerge ühiskondlik turbulents ja alles eesseisev riigireform peaks ühe õige riigimehe silma särama panema. Raskused on selleks, et neid võita ja paigalseis on igatahes tagasiminek. Sellepärast, seltsimehed, võtame väikese suvepuhkuse ja siis – reformigem uue hooga edasi!