Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kas poliitikute ja ametnike eksimused on lubatud? Tõenäoliselt on paljude vastajate algne reaktsioon eitav, sest liiga palju on kaalul. Mõnikord on ka tunne, et valitsus mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Seega hukkamõist olgu kiire ja avalik. Samas – kas meil on õigus nõuda eksimatust teistelt, kui me ise teeme vigu? Viimasele küsimusele oskaks ehk mõni osav filosoof hea vastuse anda. Minul on viimaste skandaalikeste valguses küsimus ametnike eksimise lubatavaist piiridest siiski veidi lahtiseks jäänud. Võtame näiteks nn Harku kinnipidamiskeskuse mässu juhtumi. Eelmise aasta novembris toimunud sündmust analüüsis politsei sisekontroll ja leidis, et jõu kasutamisega mindi liiale. Kuid ainest aruteludeks jätkus veel sellessegi nädalasse.

Üldine arvamus on, et ametnikud tegid vigu. Teisest küljest, politseijuht Elmar Vaher kaitses ametnikke öeldes, et keset kriisi peab langetama kiireid otsuseid ja hilisem süüdistamine võib võtta tegutsemisjulguse. Kõlab kah mõistetavalt. Siseminister Hanno Pevkur kommenteeris omakorda, et politseiamet peab kogu loost siiski oma järeldused tegema ja vajadusel käitumist sarnaste situatsioonide lahendamiseks muutma. Seda nii sisuliselt kui kommunikatiivselt.

Vigadest õppimise võime ongi Harku kaasuse mõistmise võtmeks – enne ei saa teemale joont alla tõmmata kui õppetunnid on praktikasse viidud. Politsei peaks oma töökorralduse üle vaatama ja muudatustest avalikkust teavitama. Selline elulistest kogemustest õppimine aitabki ametnike eksimisvõimaluste piire maha märkida. Kuid Harku vahejuhtum on vaid üks näide teiste seas, mis arutelu väärivad. Tehke näiteks raadio lahti ja kuulake täistunni uudiseid, et uut mõtteainet saada. Tekib küsimus, et miks valitsused ikkagi nii palju eksivad? Kuidas vigu vältida?

Valitsemise puudustega on tegelenud Ameerika Ühendriikide riigiteadlane Paul C. Light, kes analüüsis järgmist: esiteks, kus valitsus eksis; teiseks, miks ta eksis; kolmandaks, mis olid vigade algpõhjused ning neljandaks, kuidas probleeme lahendada? Light võttis luubi alla suured tõrked. Näiteks suutmatuse ennetada 11. septembri terrorirünnakut aastal 2001 või ette näha finantssüsteemi kokkuvarisemist aastal 2008. Kokku tuvastas Light Ühendriikides aastatel 2001-2014 41 sellise suurusjärgu viga.

USA valitsemissüsteem erineb Eesti omast, kuid mõned leiud on huvipakkuvad ka meile. Näiteks: esimeseks valitsemise tõrgete allikaks on kehvasti ettevalmistatud ja raskesti rakendatavad seadused. Teiseks, valitsusel ei ole poliitikate elluviimiseks pahatihti küllaldasi ressursse: raha, inimesi, tehnoloogiaid jne. Kolmandaks, osad häired tulevad valitsuse struktuurist ja kehvast kommunikatsioonist. Neljas nõrk koht on eestvedamine – tuleb ette, et tippjuhtidel ei ole otsustamiseks tarvilikku ettevalmistust. Viiendaks, paljud probleemid saavad alguse valitsemiskultuurist. Tihti on riigiasutuste eesmärgid ähmased ja ülesanded segased. Sellisel pinnasel on ka korruptsioonirisk kõrgem.

Mida vigade vältimiseks ette tuleb võtta? Lahendused johtuvad eelloetletud probleemidest. Esiteks, nii seadusandlik haru kui ka täitevvõim peaks juba poliitikakujundamise alguses mõtlema ideede elluviimise küsimustele. Teiseks, võimete planeerimine peab olema adekvaatne, vajalike ressursside eraldamiseta pole mõtet plaane ja seadusi vastu võtta. Kolmandaks, käsuahel ei tohiks olla liiga pikk. Vältida tuleks üleliigseid otsustamise tasandeid. Neljandaks, ametnikke tuleb valida nende võimete, mitte parteiliste või onupojalike kaalutluste alusel. Viiendaks, poliitilised otsustajad peaksid seisma hea selle eest, et riigiasutuste eesmärgid oleksid konkreetsed ja ametnikele ei antaks vastuolulisi ülesandeid. Paul Light võtab oma analüüsi kokku lihtsa tõdemusega, et valitsemise vigade ennetamise eelduseks on heatasemeline poliitikakujundamine. Eestis mõistes tähendab see vähem seadusandlikku praaki.

Kuidas seda järeldust tõlkida nn Harku mässu konteksti? Või kuidas Light´i tulemus aitab meil hinnata teist sellenädalast kodaniku ja riigi vastasseisu, kus maanteeamet keeldus seadusest rangelt kinni hoides kalli laboritõendita registreerimast Rootsist toodud invaautot? Mõlema juhtumi ühiseks jooneks oli see, et avalik arvamus pöördus üsna kiiresti konkreetsete isikute vastu. Kuid kas see on päris õiglane? Kas üks ametiisik saab vastutada kogu süsteemi vigade eest?

Õige vastus on, et hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kuid Paul Light´i valitsemise vigade analüüs näitab, et ennekõike tuleks lahendusi otsida süsteemi tasandilt. See on muidugi keerulisem kui meedias üksikisikute rattale tõmbamine. Näiteks vajaks vastust küsimus, et miks ametnikud pahatihti ei julge otsustada? Võib-olla on probleemi alge kehvades reeglites? Või on häda hoopis valitsemise kultuuris või avalikkuse hoiakutes, mis otsustamisjulguseta ametnikke sigitab?

Riskide võtmist välistav halduskultuur on eriti tõsine probleem. Tänapäeval, kus probleemide keerukus aina kasvab, on järjest enam vaja nii poliitikuid kui ametnikke, kes oma peaga mõtlevad ja julgevad otsustada. Kui raha on vähe, siis avalik sektor peab olema avatud ning peamine ressurss on uuendusmeelsed inimesed. Innovatsioon aga ei sünni keskkonnas, kus initsiatiivi karistatakse.

Siinse jutu iva on, et vigadesse tuleb suhtuda kui süsteemi arendamise võimalustesse. Suurimad võidud peituvad just poliitikate kujundamise ja elluviimise lõikumiskohtades. Poliitikute ja ametnike eksimused on nuhtluseks ennekõike siis, kui me tegeleme üksikisikute näidispoomisega ja eirame valitsemiskorralduse ja –kultuuri arendamise vajadust. Tõrkeid aitab vähendada tegelik kogemustest õppimine, mitte varasemast osavam probleemide varjamine.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja avaldatud ERR portaalis.