Rauno Vinni on mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Kas teadsite, et Eesti elanike seas möllab juba aastaid epideemia? Annan vihje – ma ei pea silmas Zika viirust ega praegust gripilainet. Viitan sellele, et meil on HIV-epideemia. Ilmselt olete ka ise kuulnud, et HI-viirus on Eesti elanikkonnas erakordselt laialt levinud. Kuid me ei taju, et elame haiguspuhangu keskel. Teadmine, et oleme HIV-i nakatunute suhtarvult Euroopas esirinnas, on tavaliseks muutunud.
Ebatavaline oli sellenädalane Ühendkuningriigi, Soome ja Ameerika Ühendriikide suursaadikute pöördumine riigikogu põhiseaduskomisjonile. Diplomaadid kutsusid Eestit üles HIV-epideemia ulatust tunnistama ja looma riigikogus probleemi lahendamisele pühendunud erikomisjoni.

See, kas välisriikide esindajate ajendiks oli soov kaitsta enda kodanikest turiste, edendada suurriiklikul moel humanitaarpoliitikat või aidata oma ravimitootjaid, on teisejärguline. Kui siht oli tõmmata avalikkuse tähelepanu HIV-i küsimusele, siis pöördumine kandis vilja. HIV-ist on viimastel päevadel tavapärasest enam juttu olnud. Saadikute kirja peamine sõnum oli see, et Eesti riik ei ole HIV-i levikule suutnud piiri panna. See kahjustab terve ühiskonna tulevikuväljavaateid ja mõjutab meie naabreidki.

Probleemi tõsidust ei eita ka rahvatervisega tegelevad ametkonnad. Peaaegu kõik osapooled leiavad, et olukord on hull. Ainult otsustajad ei taju probleemi sedavõrd suurena, et end nn rajasõltuvusest lahti raputada ja midagi teistmoodi teha. Kõik on olukorraga harjunud. Istutakse nagu konn pajas, mille all tuli lõõmab ja välja hüpata ei märgata kuni vesi juba keeb.

Jah, HIV-i ennetamisele ja ravimisele on ainuüksi sel aastal eraldatud 14 miljonit eurot. Probleemiga tegeletakse mitmel viisil ja spetsialistid väidavad, et patsientide tasandil küllalt hästi. Kuid kas praegused lahendused on piisavad ka ühiskondlikul tasandil? Välisriikide suursaadikute kiri näitab, et arenenud riikide standardite kohaselt on olukord ebanormaalne. Probleemi raskus ja meetmed ei ole proportsionaalsed. Lihtsamalt öeldes – vajaduste ja lahenduste vahel on kuristik.

Mida siis teha? Saadikud tegid ettepaneku luua parlamendis HIV-i erikomisjon. See idee ei ole uus. Eelmisel sügisel ringles riigikogus eelnõu narkopoliitika ja HIV-i ennetustegevuse ning soolise võrdõiguslikkuse erikomisjonide ellukutsumiseks. Plaan jäi katki Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vastuseisu tõttu. IRL oli probleemkomisjonide loomise vastu, sest need dubleeriks juba olemasolevate parlamendikomisjonide ülesandeid ja nõuaks täiendavaid kulutusi, umbes 50 000 eurot aastas ühe komisjoni kohta. IRL andis teada, et nad ei sea kahtluse alla probleemide tõsidust, vaid nende lahendamise viisi.

Esmapilgul tunduvad IRL-i seisukohad arusaamatud. Kui probleemi tunnistatakse, siis tuleks ju selle lahendamisele kõikvõimalikul moel kaasa aidata. Aga vaatame paari momenti, et vältida ühte kõige lihtsamat mõtlemisviga ehk algse emotsiooni pinnalt otsustamist.

Esimene küsimus – kelle ülesanne on tervisepoliitikat ette valmistada ja rakendada? Vastus: sotsiaalministeeriumil ja tema valitsemisala asutustel. Teine küsimus – kellel on enim andmeid, ressursse ja oskusteavet teemaga tegelemiseks ning eksisteerivad võrgustikud osaliste koostöö koordineerimiseks? Vastus: sotsiaalministeeriumil. Järelikult peaks probleemistikuga tegelema täitevvõim. Parlament küll otsustab Eesti elu olulisi küsimusi, kuid just sotsiaalministeeriumil on tervisepoliitika tegemiseks ja rakendamiseks kõige paremad hoovad.

Siit tõdemus, et vaevalt pelk erikomisjoni loomine probleeme lahendab. Mõned positiivsed momendid sellel ideel siiski on. Nt võib erikomisjoni asutamist võtta kui tunnistust poliitilisest otsustavusest. See võib olla ka märk, et parlament võtab täitevvõimu tegevuse kontrollimise ülesannet tõsisemalt. Võib-olla leitakse erikomisjoni abil ka lisaraha. Kuid loevad tegelikud muudatused ja nende esilekutsumise võimalused peituvad mujal kui uue komisjoni asutamises.

Mis edasi saab? Üldise loogika kohaselt on võimalusteks viirusekandjate tuvastamine ja ravi pakkumuse mahu kasvatamine, et teenused oleksid veel paremini sihtrühma liikmetele kättesaadavad. Tõenäoliselt tuleb rohkem investeerida ennetustegevustesse ja tõsta nii otseste sihtrühmade teadlikkust kui ka laiema elanikkonna informeeritust. Lihtne, eks?

Tegelikult mitte. Esiteks on need ettepanekud liigselt lihtsustatud. Teiseks on takistuseks rahanappus. Mina kahjuks ei tea, millise küsimuse arvelt lisaraha leida. Küll aga võin sõnastada mõned õppetunnid. HIV-epideemia juhtum näitab meile, et keerulised probleemid tavaliselt ei lähe ise üle. Ka siis mitte kui pea liiva alla peita. Kui tulekahjul lasta suureks kasvada, siis selle kustutamine on raske, kui mitte võimatu. Kuid kõige halvem on ükskõiksus. Õigel ajal probleemi märkamine ja sellega tegelemine hoiab hiljem oluliselt kulusid kokku.

HIV-i levikut oleks võinud pidurdada aktiivse tegevusega 10-15 aastat tagasi. Toona kasvasid riigieelarved jõudsalt ja ennetuseks oleks olnud lihtsam raha leida. Seda suurem on tänaste juhtide vastutus – me vajame varasemast paremaid otsuseid. Hea otsuse retsept on selline – tuleb võtta üks osa tõendeid, teine osa poliitilist tahet ja mõõta hoolikalt välja elluviimise aspektid. Komponendid tuleb korralikult läbi segada ja serveerida koos oskusliku sihtrühma teavitamisega. Kindlasti tuleb küsida tagasisidet ja vajadusel retsepti koostisosade vahekorda korrigeerida. Ainult siis on lootus, et midagi ajapikku muutub.

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.