14. oktoobril 2015 toimus Praxise mõttehommik: “Koolist tööle – uue põlvkonna valikud ja kasutamata võimalused”. Projekti „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse“^[i] raames toimunud mõttehommiku eesmärk oli leida lahendusteid, kuidas avardada uue põlvkonna võimalusi eneseteostuseks nii haridusüsteemis kui ka tööturul. Keskenduti eelkõige sellele, kuidas muuta sooliselt jaotunud erialavalikute tegemist ning teadvustada valikuid suunavaid ja hoiakuid kujundavaid olukordi.

Eelmise võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi juhtimisel arutasid koolijuhid, õpetajad, karjäärinõustajad, noorsootöötajad, üliõpilased ning ministeeriumite ja teadusasutuste esindajad selle üle, milline roll on kogemustel,  haridusel ja keskkonnal noorte karjääriplaneerimisel.

Arutelu juhatas sisse Praxise analüütik Helen Biin, kes küsis miks on oluline rääkida soost ja soolisest võrdõiguslikkusest ning näitlikustas uuringute ja analüüside tulemustele tuginedes, kuidas sugu mõjutab inimese võimalusi ja valikuid kogu elutee vältel. Poiste ja tüdrukute erinevatele radadele suunamine algab kodust, kus sageli peetakse eri soost lastele oluliseks eluks kaasa anda erinevad oskused – poisid peavad oskama tehnikaga ümber käia ning tüdrukud valdama suhtlemis- ja käitumisoskuseid. Laste erinev kohtlemine ning nõudmised ja ootused poiste ja tüdrukute käitumisele ning saavutustele on tavapärased ka haridusasutustes lasteaiast ülikoolini. Teravad soopõhised erinevused õpitulemustes ja haridusvalikutes ilmnevad juba põhikoolis. Haridusvalikute soopõhisus ja ühiskonnas levinud soonormid peegelduvad tööturul erialade ja ametikohtade soolises jaotuses ning jonnakalt püsivas Euroopa Liidu suurimas palgalõhes. Vaesuse feminiseerumine, meeste kehvem tervis ja lühem eluiga ning soolised erinevused ajakasutuses on vaid mõned näited soolise ebavõrdsusega seonduvatest sotsiaalprobleemidest.

Helen Biin rõhutas oma ettekandes, et soolise ebavõrdsuse ja sellega seonduvate probleemide põhjused ei teki tööturule sisenedes, teatud vanusesse jõudes või mingile kindlale ametile pürgides, vaid nendeni jõutakse pideva ühiskonnas levinud soonormidest ja traditsioonilistest valikutest lähtuva suunamise toel. Tugev normides ja stereotüüpides kinniolek takistuseks riigi inimpotentsiaali parimal kasutamisel, kuna mehi ja naisi kindlatesse raamidesse ja sooga märgistatud käitumis- ning karjäärimallidesse sundivad soonormid pärsivad eneseteostust valdkondades, mis tegelikult meeldiksid või huvi pakuksid. Seetõttu on ülimalt oluline, et inimeste valikud ja võimalused ei sõltuks poisi või tüdrukuna sündimisest, vaid oleksid kooskõlas huvide, võimete ja unistustega. Helen Biin pani kuulajatele südamele, et kuigi suured nihked ühiskondlikes normides ja levinud hoiakutes vajavad aega ja erinevates valdkondades tegutsejate sihipärast koostööd, saab igaüks meist oma tegevuse mõtestamise ja suunamise kaudu sellesse muutusesse panustada.

Kool kujundab hoiakuid, hoiakud suunavad valikuid

Problemaatika kaart

Arutelu uue põlvkonna karjäärivalikute ja võimaluste üle jätkus kolmes laudkonnas. Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Mariann Rikka vedamisel arutleti selle üle, mil viisil noorte hoiakud mõjutavad valikuid tööturul. Üksmeelselt leiti, et hoiakute kujunemisel on oluline roll eeskujudel ning kogemustel, millega noored puutuvad kokku perekonnas, haridussüsteemis ja avalikus ruumis üldisemalt. Soonormid ning arusaam sellest, millised eluvaldkonnad naistele või meestele sobivad, on tugevalt juurdunud ning laste suunamine traditsioonilistele radadele toimub pahatihti märkamatult. Seetõttu on oluline inimeste teadlikkuse tõstmine soostereotüüpidest lähtuvate valikute varjukülgedest. Teadlikkus annab võimaluse enda hoiakuid ja käitumist analüüsida ning hoiduda ebavajalikest stereotüüpsetest suunamistest.

Mõttehommikul osalejate hinnangul vajab noortes kaasaegsete hoiakute kujundamise toetamiseks kaasajastamist meie koolides toimuv. Esile tõsteti õpetaja kui suunaja, mitte käsuandja, rolli tugevdamist ja kujundava hindamise juurutamist selleks, et tugevdada lastes eneseanalüüsi oskust ja iseseisvust ning toetada iga lapse tugevuste märkamist ja arendamist. Hoiakute kujundamisel peeti oluliseks ka seda, et karjääriõpet pakutaks igas kooliastmes. Kuigi noored teevad edasiõppimise või erialavaliku otsuse sageli viimasel õppeaastal, on selleks ajaks nende otsuseid mõjutavad hoiakud juba välja kujunenud.

Diskussiooni käigus tõdeti, et lisaks perele ja haridusele mõjutab noorte hoiakuid meedia, kus paraku torkab teravalt silma naissoost arvamusliidrite vähesus. Osalejate hinnangul oleks just ebatraditsioonilistes valdkondades tegutsevate (nais)arvamusliidrite nähtavus üheks noorte hoiakuid mõjutavaks teguriks ning kinnistaks arusaama, et karjäärivalikud ei pea sõltuma sellest, kas sünnitakse poisi või tüdrukuna.

Teadlik õpetaja toetab lapsi ja aitab mõtestada ümbritsevat

Problemaatika kaart

Sellest, kuidas eeskujud ja kogemused mõjutavad noorte karjäärivalikuid, räägiti täpsemalt Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme Peeter Eerik Otsa juhitud laudkonnas. Arutelu lähtus kahest küsimusest: mida on võimalik teha poiste ja tüdrukute käitumisele ja sooritusele omistatavate erinevate reaktsioonide, ootuste ja väärtuste muutmiseks ning kuidas on võimalik leevendada avaliku elu soostereotüüpsete eeskujude mõju, et avardada noorte karjäärivalikuid. Keskenduti eelkõige sellele, mida on võimalik korda saata koolis nüüd ja praegu, ilma laiemat ühiskondlikku hoiakumuutust ära ootamata. Leiti, et sooliselt eristuvate kogemuste ja eeskujude mõju leevendamine eeldab mitme osapoole koostööd koolis ja lasteaias samuti viidati juba eelpool käsitletud teadlikkuse tõstmise vajadusele.

Selleks, et õpetajad teadvustaksid soostereotüüpidele tuginemise ohukohti ja oskaksid laste arengult senisest veelgi paremini toetada, oleks osalejate hinnangul tingimata vajalik sootemaatika lõimida õpetajakoolituse õppekavadesse. Vaid sellisel moel on õpetajatele tagatud vajalikud tööriistad ja oskus enda õpetamis- ja juhendamistegevuste sooaspektist analüüsimiseks, laste stereotüübivabaks suunamiseks ning meid ümbritseva keskkonna soolisele ebavõrdsusele tähelepanu juhtimiseks ja olukorra problematiseerimiseks. Samuti oskavad teadlikud õpetajad toetada ja suunata lapsevanemaid, kelle hoiakud ja eeskuju on lastele võimaldatavate tegevuste ja noorte karjäärivalikutes sageli määrava tähtsusega. Tähtsaks peetakse ka erinevate kogemuste pakkumist lastele nii eeskujude kui ka tegevuste kaudu.

Eraldi rõhutati õppe- ja lastekirjanduse tähtsust soostereotüüpide kinnistamisel ning nenditi, et praegu on neis allikates kajastatu sageli traditsioonilisi soorolle peegeldav. Ka siin saab hea ettevalmistusega õpetaja probleemile tähelepanu juhtida, kuid kahtlemata on vajalik (õppe)kirjanduse pildimaterjali ja sisu koostamisel soolist aspekti senisest enam silmas pidada.

Teadlikkuse kasv ja hoiakute muutus toetavad üksteist

Problemaatika kaart

Kolmas diskussioon keskendus Õiguskantsleri vanemnõuniku ning endise võrdõigusvoliniku Margit Sarve juhtimisel sellele, milline on Eesti noorte teadlikkus oma (soolise võrdõiguslikkusega seonduvatest) õigustest tööturul. Praxise 2014. aastal korraldatud üliõpilaste soolise võrdõiguslikkuse alaste hoiakute ja kogemuste uuringust selgub, et üliõpilaste teadlikkus nendel teemadel on pigem lünklik. Üksmeelselt jõuti järeldusele, et noorte teadlikkuse tõhusaks suurendamiseks tuleb tööturualaste õiguste teemat käsitleda erinevatel õppetasemetel läbivalt. Ka siin ei saa mööda vaadata noorte endi ja nende lähedaste kogemustest ning ühiskonnas levinud hoiakutest, mis teadlikkuse kõrval on olulisteks käitumisvalikute mõjutajateks. Teadmine, et teatud käitumine – näiteks perekonnaseisu või lastesaamissoovi küsimine tööintervjuul – ei ole lubatav vajab selleks, et teadmine materialiseeruks käitumisena, enda kõrvale ka selliste küsimuste esitamist taunivat ühiskondlikku hoiakut. Lapsevanemad, õpetajad ja teised lastega tegelevad inimesed, meedia ning avalikud kampaaniad on kahtlemata need kanalid, mille abil noorte soolist võrdõiguslikkust toetavaid hoiakuid kujundada ning noorte õigusteadlikkust tõsta.

Haridus peab omama väärtust ja olema väärtus nii meestele kui naistele
Päeva võttis kokku Mari-Liis Sepper, kes tõdes, et Eesti ühiskonnas püsivad endiselt soostereotüüpsed hoiakud ja sooline ebavõrdsus ning tõstatas haridusvaldkonna soolise ebavõrdsusega seonduvate kitsaskohtade tuvastamiseks ja lahenduste otsimiseks kolm küsimust. Sepperi sõnul peame esmalt küsima, mida annab haridus naisele ja mida mehele tänases Eestis, kas haridus aitab kaasa soolise võrdsuse suurenemisele. Paraku näitab statistika, et pelgalt ligipääs haridusele ei taga soolise ebavõrdsuse vähenemist ning tänases Eestis tagab haridus naistele ja meestele erinevad võimalused. Samuti paljastab 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring, et väga suur osa Eesti elanikkonnast ei toeta samasuguse hariduse andmist poistele ja tüdrukutele. Kuigi võrdne ligipääs haridusele on soolise võrdõiguslikkuse suurendamise üheks eeltingimuseks, vajab tegelik ja hoomatava aja jooksul toimuv ühiskonna võrdsuse suurenemine aktiivset ja teadlikku tegutsemist.

Teiseks peab Sepperi hinnangul otsima vastust küsimusele, kas haridus on Eestis väärtus kõigile, st kas ühiskonna silmis on haritud naine ja haritud mees samaväärsed. Uuringute põhjal peab tõdema, et meeste haridust väärtustatakse tööandjate poolt pahatihti kõrgemalt, kuid teavet selle kohta, kuivõrd Eesti mehed ja naised ise haridust väärtustavad, seni paraku napib. Kolmandaks tuleb haridusvaldkonna kitsaskohtade tuvastamiseks vastata sellele, millised on need hoiakud, mis võivad uuele põlvkonnale erialavalikute tegemisel ja tööturule sisenemisel saada takistuseks. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused kinnitavad, et Eestis nähakse meeste ja naiste rolle ja ülesandeid endiselt väga erinevana ning on selge, et sellised hoiakud mõjutavad ka noorte võimalusi ja valikuid.

Mari-Liis Sepper tunnustas mõttehommikul osalejaid mitmetele olulistele teguritele ja tegijatele osutamise eest – vajadus erinevate osapoolte koostööks, lastega töötavate inimeste teadlikkuse tõstmiseks ja õpetajahariduse täiendamiseks, karjääriõppe ja nõustamisteenuste pakkumine erinevates kooliastmetes ning avatuse suurendamine haridussüsteemis. Sepper pani lõpetuseks südamele, et sooline võrdõiguslikkus peab olema kogu koolielu läbiv põhimõte sest teist võimalust – võimalust võrdseid võimalusi mitte väärtustada – meil tegelikult ei ole.

[i] Projekti elluviimist toetab Norra toetuste 2009-2014 töö- ja pereelu ühitamise ning soolise võrdõiguslikkuse programm.

Kokkuvõtte on koostanud Helen Biin ja Liina-Mai Kaunissaare

Budapestis toimus 8.-9. oktoobril 2015 ekspertkohtumine “Peer Review  ‘Conditional cash transfers and their impact on children’“, kus Eestist osalesid Andres Võrk Praxisest ja Kristiina Kamenik Sotsiaalministeeriumist.

Kohtumise eesmärk oli jagada Euroopa riikide kogemust, kas on otstarbekas panna lastetoetused sõltuma perede käitumisest (conditional cash transfers – CCT), näiteks maksta toetusi vaid juhul, kui lapsed käivad regulaarselt koolis, lasteaias, tervisekontrollides või vaktsineerimas. Üritusel osalesid eksperdid Belgiast, Bulgaariast, Horvaatiast, Eestist, Lätist, Ungarist, Euroopa Komisjonist ja laste vaesuse vastu võitlevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest. Andres koostas ürituse tarvis lühikese ülevaate Eesti seonduvatest meetmetest. Eestis ei ole CCT meetmeid laialdaselt rakendatud, kuid ühe näitena võib välja tuua peretoetuste pikendamise üle 16-aastastele lastele, kes jätkavad õpinguid pärast põhikooli.

CCT on laialt levinud arengumaades, kus sotsiaalsed probleemid on teravamad ning seetõttu on riiklik inimeste käitumise suunamine toonud suurt kasu ning seda eeskätt haridusvaldkonnas. Samas on ka mitmed Euroopa riigid võtnud CCT meetmeid kasutusele suunamaks kõige kriitilisemate valdkondade arengut. Nii on saavutatud positiivseid tulemusi näiteks koolikohustuse täitmisel, mis omakorda lihtsustab riskirühmadesse kuuluvatel lastel välja murda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ringist.

Kirjanduse ja praktikate üle arutlemise käigus kerkisid esile järgmised teemad.

Tõendid napid

•    Empiirilised tõendid taoliste toetuste efektiivsuse kohta on tegelikult napid. Teiste riikide kogemuse põhjal võivad laste käitumisest sõltuvad toetused olla õigustatud teatud riskirühmade puhul, kui see on osa komplekssemast poliitikameetmest, mis seob omavahel teenused ja toetused.
•    Rohkem on vaja teada CCT otseste, kaudsete ja pikaajalised mõjude kohta. Vaja on eelkõige läbi mõelda, kas soovitakse inimesi vaid lühiajaliselt rahaliselt motiveerida käitumist muutma või soovitakse muuta inimeste väärtushinnanguid ja panna neid pikaajaliselt ise tahtma käituda nii, nagu riik arvab, et on õige.

Kaasnevate teenuste olulisus

•    CCT rakendamine on võimalik kas omaette meetmena või osana suuremast programmist koos põhjaliku sotsiaaltööga ja tugiteenustega. Pigem toetatakse rohkem kompleksset lähenemist, kus CCT on osa suuremast programmist ning toimib koos teenuste pakkumisega. Samas teeb see programmi kulukamaks.
•    Enne CCT rakendamist peab olema täielikult tagatud nende teenuste pakkumine ja kättesaadavus, mida soovitakse inimesed tarbima suunata. Näiteks Ungaris enne lasteaias käimise kohustuslikuks tegemist alates kolmandast eluaastast selle aasta septembrist parandati lasteaiakohtade kättesaadavust.
•    CCT rakendamiseks peab olema tagatud administratiivne võimekus inimeste käitumise jälgimiseks ja vastavalt sellele tegevuste tegemiseks ning paindlikuks lähenemiseks. CCT tingimuste täitmise kontrollimiseks saab kasutada nii administratiivseid riigi tasandi andmeid (nt kord aastas võtta koolis käimise fakti registriandmetest) kui ka kohapealseid andmeid kohalikult juhtumikorraldajalt (nt info kooli sotsiaalpedagoogilt 10 puudutud päeva kohta). Mõlemal on omad kitsaskohad – esimene ei suuda arvestada juhtumi spetsiifikaga ning teine ei suuda näha suurt pilti.

Pigem positiivsed stiimulid

•    Toetuse poolt tekkivate stiimulite struktuur peaks olema võimalikult lihtne ja läbipaistev, et kõik osapooled saaksid sellest selgelt ja üheselt aru.
•    Positiivsetel (toetuste juurde andmine) ja negatiivsetel (toetuste ära võtmine) stiimulitel on potentsiaalselt erinev efektiivsus. See tähendab, et mõju käitumisele võib olla erinev, kas CCT luuakse lisatoetusena (nt täiendav koolitoetus) või muudetakse selleks juba olemasolev meede (nt maksta lapsetoetust vaid siis, kui koolist ei puudu).
•    Ekspertide ringis leiti, et eelistada tuleks positiivset stiimulit ning võimalusel negatiivset vältida. Tihti on just vaesematest peredest pärit lastel raskusi koolikohustuse täitmisega ning neilt olemasolevate lapsetoetuste äravõtmine võib suurendada vaesusriski ilma käitumises muutust kaasa toomata. Arvati, et toetuste juurdemaksmine riskiperedele koos kaasnevate teenustega on potentsiaalselt efektiivsem.
•    Samas võib ka positiivse stiimuli kasutamine tuua kaasa kadedust nendes peredes, kes ilma lisatoetuse saamiseta soovitud käitumismustrit juba varasemalt järgivad, nt kus lapsed käivad koolis või lasteaias nagunii.

Oluline analüüsida mõju

•    CCT võivad olla universaalsed (nt lapsetoetused kõigile kui lapsed käivad lasteaias) või sihitatud (nt üksikvanematele täiendavad toetused, kui lapsed käivad lasteaias). Kaasnevad kogukulud ja meetmete kuluefektiivsus on väga erinevad.
•    Stiimulite välja töötamine ja sihtrühma leidmine peab olema väga hoolikalt teostatud ning vastavuses konkreetse probleemiga. Arvesse tuleb võtta kõige haavatavamad grupid ning nende vajadustega arvestada.
•    CCT kujundamine võiks toimuda läbi pilootprojektide, kus saab katsetada erinevaid alternatiive. Meetmed tuleks disainida selliselt, et oleks võimalikult vähe negatiivseid efekte nagu toetuse saajate (või mittesaajate) stigmatiseerimine. Olemasolevate meetmete mõjud peaksid olema pidevalt monitooritud ja mõõdetud, et hinnata meetme efekte ja efektiivsust.

Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et käitumisest sõltuvad lapsetoetused võivad olla otstarbekad, kui maandada selle kitsaskohtadest tulenevad ohud, disainida meede läbipaistvalt ja sihtgruppe arvestades, monitoorida meetme efektiivsust ning eelistada positiivseid meetmeid negatiivsetele. Samas ei ole tegu kindlasti meetmega, mis üksi sotsiaalseid probleeme lahendaks, vaid osaga laiemast poliitikapaketist, mis vajab efektiivseks toimimiseks toetavaid meetmeid ning teenuseid.

Rauno Vinni on mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Mis on ühist terrorismil, pagulaskriisil, Estonian Airi pankrotil, alkoholipoliitikal ja järgmise aasta riigieelarve menetlemisel? Esiteks, loetelu koosneb päevateemalistest küsimusest, mis mõjutavad rohkem või vähem ühiskonna arenguid ka tulevikus. Teiseks, ägedale avalikule arutelule vaatamata ei ole nende probleemide lahenduste asjus jõutud ühistele seisukohtadele.

Asjalood on nagu ikka – kaks eestlast ja kolm arvamust. Milles siis probleem? Häda on selles, et me ei suuda sündmuste käiku kõigile arusaadavalt kirjeldada ja selgelt probleemide põhjuseid sõnastada. Nii pole loota ka häid vastuseid. Näiteks segadus rahvusliku lennukompanii ümber tuletab meelde mõistulugu, kus pimedad kirjeldavad elevanti. Üks katsub lonti ja arvab, et tegu on maoga. Teine ronib selga ja pakub, et elevant on mägi. Kolmas rabab looma jalast ja kujutab ette puud. Õppetund on selles, et kui me ei oska arusaadavalt probleeme ja lahendusi sõnastada, ei tule me ühiskonna proovikividega enam toime.

Ühe lennufirma saatus ei ole Eesti elus kaugeltki kõige tähtsam teema. Oluline, aga mitte eluline. Pagulaskriis ja terrorismioht on märksa keerulisemad teemad. Siit koorubki minu põhiküsimus – kuidas ma kodanikuna saan olla kindel, et valitsus tõesti raskete küsimustega toime tuleb? Riik ei ole suutnud korrektselt lahendada suhteliselt lihtsat küsimust – anda lennuettevõttele riigiabi vastavalt reeglitele. Kuidas valitsus veel suurte asjadega, nagu julgeoleku tagamine, peaks hakkama saama?

Tegelikult valitsus ei saa ja ei peagi kõikide ühiselu probleemidega tegelema. Kuid jäägu arutelu riigi ülesannetest teiseks korraks. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida sellele, et meie elu on muutunud nii keeruliseks, et asju ei ole enam võimalik lihtsal moel ja vanade töömeetoditega lahendada. Terrorism ja kliimamuutused on head näited. Need on keerdküsimused, mida iseloomustab suur sihtrühmade suur arv, piirideülene mõju, mitmekesised ning omavahel seotud juurpõhjused ja vajadus komplekssete ning kulukate lahenduste järele. Jne. Riigiteadustes nimetatakse selliseid probleeme riukalikeks või nurjatuteks, sest reeglina ei olegi neid võimalik päriselt ära lahendada. Heal juhul saab taolisi sõlmküsimusi leevendada.

Vaevalt, et maailm on kunagi nii kindel paik, et julgeolekusse enam panustama ei pea või vaesus päriselt kaob. Ka demokraatia pöördumatut võitu ja ajaloo lõppu ei paista kusagilt. Pigem ennustatakse probleemide järjest keerulisemaks muutumist. Kaalul pole ei rohkem ega vähem kui heaoluriigi tulevik ka arenenud riikides. Kuidas siis valitsus saaks kodanike turvatunnet ja elujärge parandada?

Tulevikuvalitsuste teemaga tegelevad strateegiaeksperdid Yves Doz ja Mikko Kosonen väidavad, et riik peab muutuma oma hoiakutes ja toimimise viisides strateegilisemaks. Valitsemine peab olema ärgas, liikuv, väle. Riik peab olema n.ö. strateegiliselt tundlik – suutma probleeme ennetada ning kriisidele reaalajas reageerida. Ressursside jaotamine peab olema paindlik ja toimuma vastavalt prioriteetidele. See omakorda eeldab kollektiivset pühendumist eesmärkide kokkuleppimisele ja langetatud valikute järgimisele.

Eesti riiki on üritatud paindlikumaks teha – näiteks on jagatud ülesandeid ministeeriumide vahel ringi ja loodud tähtsatel teemadel uusi ministrite ametikohti. Peaminister kutsus hiljuti kokku komisjoni, mis mõtleb kuidas majandusele hoogu juurde anda. Asutamisel on avaliku sektori innovatsiooni rakkerühm jne. Teisalt on iga meie ministeerium jätkuvalt nagu riik riigis ja poliitikate tegemine terviklikul moel nõrk. Senitehtust ei piisa. Lisaks kohaliku omavalitsuste tasandi reformimisele vajame suuremaid muutusi ka keskvalitsuses.

Muutuste puhul on kindel see, et need on püsivad. Sestap soovin kodanikuna, et mind puudutavaid otsuseid tehtaks professionaalsemalt – st andmetele, mitte kõhutundele tuginevalt ja tulevikku vaadates, mitte lühiajalistest erihuvidest lähtuvalt. Nt Soome uus peaminister korraldab sageli valitsuse strateegiakoosolekuid, kuhu ministrid oma ametnikke kaasa võtta ei tohi. See tähendab, et minister peab ise teemasid valdama, et ta suudaks strateegilisi otsuseid põhjendada ja läbi suruda. Ehk oleks meil siit midagi õppida!

Probleeme on siiski ka parimateski peredes – Soome valitsus oleks äsja sotsiaalteenuste reformimise erimeelsuste tõttu laiali läinud. Aga meenutagem taas, et see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi. Näiteks alles eelmisel aastal otsustas Riigikogu anda riigi poolt teadusele ja arendusele ühe protsendi SKTst. Sel nädalal teise lugemise läbinud riigieelarves selle lubadusega ei arvestata. Hea mees, kes lubabki?

Jäik eesmärkidest kinnihoidmine on halb strateegia. Kuid prioriteetide ja lubaduste eiramine ei ole kah päris seda sorti väledus, mida ühelt tulevikku vaataval riigilt eeldada võiks. Ressursside pihustamine paljude sihtide vahel ei aita meid oluliselt edasi. Poliitikakujundamise õpikunäide on see, et kui Ameerika Ühendriikide valitsus tegeles inimese kuule lennutamise programmiga, siis kärbete kaalumisel otsustati rahastamist jätkata. Loogika oli lihtne – astronauti ei ole mõtet Kuule lennutamise asemel vaid poolele teele saata. Ka meie poliitikud peaks õppima selgemaid prioriteete seadma ja ette tuleks võtta nii mõnegi müüdi murdmine. Nutikad inimesed kuulaks seejuures ka endast targemate nõu.

Arvamus on olnud eetris Vikerraadios ja kajastatud ERR portaalis.