Esimese arvamuse avaldaja oli näitleja Evelin Võigemast hiljutisel Sõbraliku Eesti kontserdil. Teise tsitaadi autor on parlamendierakonna aseesimees Martin Helme. Milline seisukoht teie arvates esindab põhiväärtusi, on laia pilti haarav, selge ja julge? Mina arvan, et näitleja ja tavakodaniku vaade. Professionaalse poliitiku põiklevad kommentaarid pagulaskeskuse süütamise asjus on seevastu vääritud.

Ma pole ainuke, kellele tundub, et riigimehelikkust on Eesti poliitikute seas napilt. Demokraatlikkus ühiskonnas saavadki poliitikud harva kiita. Kuid riigimehe ja populisti erinevus tuleb selgemini välja just keerulistel aegadel. Tõelise riigimehe tunneb sageli ära tagantjärele. Harvad on need juhud, kus nii-öelda reaalajas saab päevapoliitikas osalejate riigimehelikkust hinnata. Vao pagulaskeskuse süütamine on näide sellisest juhtumist.

Enamiku juhtivate poliitikute hinnangud olid kindlad ja üldtunnustatud väärtustega kooskõlas. Vaid EKRE juhid asusid valitsust süüdistama. Ka IRLi juhi Margus Tsahkna väljaütlemised ei olnud riigimehelikud – süütamise hukkamõistmine üheaegselt sallivuse eestkõnelejate ründamisega on hämamine. Tõenäoliselt oligi eesmärk olla meelepärane vastandlikel positsioonidel olevatele valijate rühmadele. Vao süütamine oli üks neist momentidest, kus tagasivalimise kaalutlused oleks tulnud kõrvale panna ja anda selge signaal, et sellisel kuriteol ei ole pehmendavaid asjaolusid.

Pagulaskriis, Vao süütamine, Sõbraliku Eesti liikumine ja teised sündmused ning algatused aitavad tegelikult õhu klaarimaks lüüa ja näitavad, kes on kes Eesti poliitikas.

Alles hiljuti oli mul pagulaskriisi süvenemist ja meie koalitsioonipoliitikute passiivsust vaadates selline tunne, et lehte tuleks panna kuulutus: „Tähelepanu, otsitakse riigimeest! Töö sisuks on probleemidega tegelemine, mitte nende eiramine!“ Tekkis idee, et sügisene telehooaeg võiks alata uue reality-sarjaga „Eesti otsib riigimeest“. See ei olnud kuigi originaalne idee, sest teleseriaal „Riigimehed“ on juba ETVs jooksnud. Lisaks on praegune poliitiline madistamine kohati värvikam, kui mistahes väljamõeldud lugu. Ometi – eelmise nädala lõpp ja selle nädala algus andsid lootust, et mõnel poliitikul veel sisu on ja vähemalt aeg-ajalt ilmneb see ka rahva ees.

Näiteks mulle meeldis, et Taavi Rõivas käis Sõbraliku Eesti kontserdil, sest teinekord on ka pelk kohalolu selge sõnumiga. Ka Vao külastamine vahetult pärast süütamist oli asjakohane. Minu arvates oli sisukas ka president Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt riigikogu sügisese istungjärgu avamisel. Ilves rääkis sel esmaspäeval, et tal oleks hea meel, kui üle poole aasta pärast valimisi oleks rahvaesindajatel mahti tegelda oluliste ja sisuliste asjadega. Probleemid ei lähe ise üle ja Eesti ei ole soosaar, kuhu ilmakära ei küündi. President tõi välja ka tervikpildi nägemise vajaduse ja seegi on üks riigimehelikkuse tunnuseid.

Mulle meeldis ka riigikogu esimehe kõne ja tema sõnum, et on vaja luua ja ehitada, mitte vihata ja põletada. Arusaadamatuks jäi EKRElaste lahkumine Riigikogu saalist Eiki Nestori kõne ajal, sest ei Nestor ega Ilves süüdistanud konkreetset isikut või parteid. Küll aga kutsus Nestor üles koostööle ja lugupidamisele kolleegide suhtes.

Võtan oma arusaama siinkohal kokku – riigimehelikkus tähendab üldiste huvide esiplaanile seadmist ja keeruliste probleemidega tegelemist nende ignoreerimise asemel. On öeldud, et poliitik ja riigimees ei ole sünonüümid, viimasel on julgus langetada valusaid otsuseid, mille tulemused avalduvad ehk alles aastate pärast. Riigimehed liidavad, mitte ei lõhesta rahvast.

Kuid ka riigimehed vajavad toetust ebapopulaarsete küsimuste lahendamisel. Loodetavasti muudab Sõbraliku Eesti ja teiste kodanikualgatuste tegevus vastutustundlike poliitikute elu hõlpsamaks. Sõbraliku Eesti kontserdi korraldajad ja esinejad olid ähvardustest üle ja see nõudis kodanikujulgust.

Järgin eeskuju ja avaldan oma seisukoha.

Minu eri kaalutlused pagulaskriisi küsimustes taanduvad tegelikult juba kulunud tõdemusele: Eesti on väikeriik ja meil on kaks alternatiivi – kas kuuluda Lääne majandus- ja kultuuriruumi koos sellega kaasnevate murede ja rõõmudega või olla idanaabri käpa all. Kolmandat varianti ei ole.

Mina usun, et pagulaste vastuvõtmine lõimib meid Euroopaga paremini, eriti kui me soovime lääneriike nende praegustes muredes mõista. See on märksa tugevam iseseisvuse ja eestluse säilimise tagatis kui ette ebaõnnestumisele määratud katse end väliskeskkonnast isoleerida.

Muidugi on pagulaste probleemistik keerulisem ja vajadusel suudan minagi oma seisukohti põhjalikemate argumentidega selgitada, kuid siis kalduksime tänasest peateemast liigselt kõrvale. Toon selle lõpetuseks veel kord välja – Eesti vajab keerulisel poliitikasügisel rohkem riigimehelikkust.

Peame asuma põgenike vastuvõtmisega tegelema ja mõtlema, kuidas nii selle kui ka teiste kriiside põhjustega tegeleda. Me ei tohiks otsida võimalusi hiilida vastutusest kõrvale. See puudutab nii parlamendipoliitikuid, kohalike omavalitsuste juhte kui ka tavakodanikke.

Autor Rauno Vinni; Praxis. Arvamusavaldus ilmunud ERR portaalis.

On nad vanematest sõltuvad lapsed või iseseisvad täiskasvanud?

Hanna-Stella Haaristo artikkel ilmus Sirbis, 4.09.2105

2013. aastal muudeti põhjalikult kõrghariduse rahastamismudelit. Tasuta õppekohtade pakkumisega liiguti justkui Skandinaavia riikide mudeli, samal ajal vajaduspõhise õppetoetuste taotlemise tingimused koos üliõpilaste vanemate rahakotiga sidumisega nihutasid meid hoopis Lääne- ja Lõuna-Euroopa poole. Pealtnäha vastuoluline süsteem kehtib ka praegu ja ajendab küsima, missugune on nii seadusjärgne kui ka tegelik üliõpilase koht ühiskonnas – kas nad on iseseisvad täiskasvanud või vanematest sõltuvad lapsed?

Neli mudelit
Euroopa kõrghariduses võib riigid laias laastus jagada neljaks selle alusel, kuidas üliõpilast kõrghariduse rahastamissüsteemis käsitletakse:1 1) Skandinaavia riikides nähakse üliõpilast kui täiskasvanut, kes elab iseseisvalt oma majapidamises. Riik katab õppijate kõrghariduskulud, õppemaksud puuduvad ning pea kõik üliõpilased saavad toetusi ja laene sõltumata vanemate sissetulekust. Seega lasub vastutus oma investeeringute eest üliõpilastel endil ning seetõttu ei pakuta lapsevanematele ka üliõpilastest järglastega seotud maksusoodustusi või lapsetoetusi. 2) Paljudes Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides nähakse üliõpilasi ennekõike noorukieas õppijana, vanematel tuleb katta oma laste kõrghariduse omandamisega seotud kulud ning riik pakub üliõpilastele toetusi vaid juhul, kui perekond ei ole võimeline last ülal pidama. Üliõpilastel on seaduslik õigus oma pere toetusele ning samal ajal saavad vanemad riigilt toetusi. 3) Lõuna-Euroopa riikides käsitletakse üliõpilasi kui oma vanemate peavarju all olevaid lapsi – vanemad peavad katma õpingutega seotud kulud, õppekohad on tasulised ning riik pakub toetust vaid harvadel juhtudel, üldisi õppetoetusi ja -laene ei ole. Üliõpilased elavad õpingute ajal koos vanematega ning sõltuvad vanemate sissetulekust. 4) Neljandat tüüpi mudeliga riikides (Holland ja Suurbritannia) nähakse üliõpilasi ennekõike kui oma karjääri investeerijaid – õppemaksud on kõrged ning õppijatelt eeldatakse suurt rahalist panust. Üliõpilased ei ole oma vanematest majanduslikult sõltuvad ning vanemad ei saa riigilt toetusi. Samal ajal saab suur osa tudengeid riigilt toetust – enamasti laenudena.

Kuhu paigutada üldisel rahastamismudelite jaotusel Eesti? Selle üle, kas kõrgharidusreformiga kehtestatud „tasuta“ kõrgharidus on tegelikult tasuta ja mida see endaga kaasa toob, on palju vaieldud ja tasub edasi arutada. Küll võib seda aga põhimõtteliselt käsitleda sammuna Skandinaavia riikide kõrghariduse rahastamismudeli poole – kõrgharidus on avalik hüve, mida on võimalik kõikidel vaimselt võimekatel õppijatel omandada õppeteenustasu maksmata. Majanduskriisiaegses Euroopas oli selline samm pigem erandlik, kuigi ka näiteks Saksamaal kaotati 2014. aastal riigiülikoolides õppemaks. Eestis tulid tasuta õppekohad muidugi teatud tingimustega, neist peamine nõuab üliõpilastelt täiskoormusega õppimist. Kuigi uuringud2 on näidanud, et Eestile on iseloomulik omapärane olukord, kus suur osa üliõpilastest suudab täiskoormusega õppida ja täiskohaga tööl käia, võib siiski eeldada, et täiskoormusega õppimise nõue vähendab üliõpilase töölkäimise võimalusi. Töötamisvõimaluste vähenemine tähendab aga seda, et üliõpilased vajavad sissetulekuid teistest allikatest, milleks on peamiselt pere ja/või riigi toetus. Kui Põhjamaad on olukorra lahendanud sellega, et pea kõik üliõpilased saavad üldist õppetoetust õpingute ja eluasemega seotud kulude katmiseks, siis näiteks Saksamaal on seaduse järgi vanematel kohustus oma kõrgkoolides õppivaid lapsi ülal pidada ning toetusi makstakse vaid nendele, kelle perekond ei ole võimeline ise toetama.

Eestis 2013. aastast alates haridus- ja teadusministeeriumi jagatav vajaduspõhine õppetoetus on oma tingimustelt huvitav segu erinevatest lähenemistest, kuna kuni 24aastasi üliõpilasi käsitletakse oma vanematest sõltuvate lastena. Toetuse saamise alus on perekonna kuusissetulek ühe liikme kohta ning perekonnaks loetakse üliõpilase vanemad, alaealised õed, vennad, pool­õed ja poolvennad (ka sel juhul, kui rahvastikuregistris on õppuri elukoha aadress märgitud perekonnaliikmetest eraldi). Samal ajal ei ole aga vanematel mingisugust kohustust oma üliõpilastest järglasi majanduslikult toetada. Meie perekonnaseaduse järgi on vanematel kohustus ülal pidada last, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni (perekonnaseadus, § 97, lg 2). Seega käsitletakse kõrgkoolis õppivaid inimesi justkui iseseisvate täiskasvanutena, keda vanemad ei pea majanduslikult toetama. Ometigi eeldatakse vajaduspõhise õppetoetuse puhul, et kuni 24aastaseks saamiseni peaks perekond oma lapsi ülal pidama, kuivõrd toetusest jäetakse ilma kõik üliõpilased, kelle vanemate sissetulek ületab ettenähtud miinimumi, sõltumata sellest, kas üliõpilane oma perelt mingisugust rahalist tuge saab.

Vajaduspõhine õppetoetus
Haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel teostasime äsja Praxises vajaduspõhise õppetoetuse uuringu.3 Kuigi tähelepanu all oli pigem õppurite teadlikkus toetusest, kerkis ühe teemana esile üliõpilaste rahulolematus sellega, et neid on tehtud sõltuvaks oma vanemate sissetulekutest.

Paljude üliõpilaste hinnangul ja kogemuse järgi ei jõua toetus nendeni, kes seda vajavad – seda just eelduse tõttu, et vanemad oma lapsi alati rahaliselt toetavad ning seda veel kuni lapse 24aastaseks saamiseni. Uuringus osalenud üliõpilased teadsid rääkida palju lugusid sellest, kuidas vajaduspõhisest õppetoetusest on ilma jäänud näiteks need, kes oma vanematelt mingisugust toetust ei ole kunagi saanud või kelle vanemad on lahutatud ja peret peab ülal vaid üks vanematest või kes ei ole ühte oma bioloogilist vanemat kunagi näinudki, aga tema sissetulek võetakse toetuse määramisel pere sissetulekuna arvesse. Samal ajal teatakse juhtumeid, kus toetusi saavad need, kelle vanemate sissetulek ei olegi nii väike, nagu registrid näitavad, näiteks töötab üks vanematest välismaal või näitab ettevõtjana oma sissetulekuna miinimumpalka, toetades seejuures oma üliõpilastest lapsi heldelt.

Teiste riikidega võrreldes on Eesti vajaduspõhise õppetoetuse tingimuste eripäraks asjaolu, et toetuse määramisel ei arvestata, millised on üliõpilase õpingutega seotud kulutused või kus ta elab, rääkimata sellest, kui palju vanemad oma last üldse rahaliselt toetavad. Kui viimast on ilmselt raske kontrollida, siis paljudes riikides võetakse üliõpilase vajaduse väljaselgitamisel sissetulekute kõrval arvesse muid tegureid. Näiteks Soomes võetakse arvesse, kus üliõpilane õpingute ajal elab ning missugused on tema eluasemekulud. Norras vaadatakse, kas üliõpilase eluase kuulub tema vanematele või mitte. Saksamaal jälgitakse, kas üliõpilane elab koos vanematega, kui suured on eluasemekulud ning kui palju elanikke ühel pinnal koos elab. Šveitsis aga võetakse toetuse määramisel arvesse üliõpilase kulutusi õppemaksule ja eksamitele, samuti sõidukulud.

Peale õppetoetuse on Eesti üliõpilastel võimalik oma õpinguid ja sellega seotud kulutusi rahastada ka õppelaenu toel. Kuigi selle taotlemine ei sõltu otseselt üliõpilase vanemate majanduslikust olukorrast, muudab see kaudselt suure osa õppijatest oma vanematest ja nende sissetulekutest sõltuvaks, kuna õppelaenu saamiseks on vajalik kahe täisealise isiku käendus, kelle viimase kuue kuu regulaarne ja tõendatav netosissetulek on vähemalt võrdne Eestis kehtiva miinimum-netopalgaga. Kuigi statistika selle kohta puudub, on tõenäoline, et paljudel juhtudel käendavad laenu õppuri vanemad.

Seega oleme olukorras, kus õppeteenustasude kaotamisega on tehtud samm lähemale Põhjamaadele, kus üliõpilasi käsitletakse iseseisvate täiskasvanutena, aga toetussüsteemi järgi on üliõpilastest tehtud vanematest sõltuvad lapsed, mingisugust ülalpidamiskohustust vanematele seatud ei ole ehk siis perekonnaseaduse alusel on üliõpilased pigem vanematest majanduslikud sõltumatud indiviidid. Sellise olukorra taustaks on hea vaadata meie üliõpilaskonda iseloomustavaid näitajaid.

Eesti tudengi kuvand
Rahvusvahelise üliõpilaste eluolu uuringu „EUROSTUDENT V“ andmete põhjal on kuvand Eesti üliõpilasest pigem kui iseseisvast täiskasvanud indiviidist – üliõpilased on keskmisest vanemad (43% on vähemalt 25aastased), paljudel neist on lapsed (20% üliõpilastest), suurem osa üliõpilastest elab õpingute ajal oma vanematest eraldi (73%), enamik käib õpingute ajal tööl (67%) ning peamine osa nende sissetulekust (60%) tuleb palgatööst. Nende näitajate põhjal sarnaneme väga Skandinaavia riikidega, kuid teatud erisusi muidugi on. Kuigi rahvusvahelises võrdluses elab Eestis õpingute ajal vanematega koos pigem väike osa üliõpilasi (27%), erineb see siiski Soomest, Taanist ja Norrast, kus see osakaal jääb alla 10%. Seejuures on Eestis koos vanematega elavate üliõpilaste osakaal suurim kuni 24aastaste seas (umbes kolmandik neist). Teistpidi vaadates aga kaks kolmandikku üliõpilastest elab ju oma vanematest siiski eemal, mis tähendab ka suuremaid elamiskulusid ja suuremat vajadust lisasissetuleku järele. Võib ju eeldada, et kodust eemal elamine ei tähenda, et vanemad oma last siiski majanduslikult ei võiks ülal pidada, aga arvud näitavad midagi muud. Eesti üliõpilaste, kes oma vanematega õpingute ajal koos ei ela, sissetulekust moodustab vaid viiendiku vanemate rahaline toetus ning selle poolest on olukord Eestis jällegi väga sarnane Skandinaavia riikidega.

Tänapäeva üliõpilane Eesti tänases ühiskonnas on pigem siiski iseseisev täiskasvanu, keda mingil põhjusel kuni 24. eluaastani püütakse vajaduspõhise õppetoetusskeemi kaudu vanematest sõltuvaks lapseks teha, kuigi vanematele ei ole pandud mingisugust kohustust oma üliõpilastest järglasi ülal pidada. Eeldades, et kõik vanemad seda teevad, paneme keerulisse olukorda suure osa iseseisvaid, täiskasvanud üliõpilasi, kelle ainsaks rahaliseks päästerõngaks saab palgatöö, mis omakorda vähendab võimalusi püsida täiskoormusega õppes, tasuta õppekohal. See võib tähendada õpingutele pühendumise vähenemist ja seada kahtluse alla saadava kõrghariduse kvaliteedi, vahel ka õpingute katkestamist ning vaimselt võimekate noorte eemalejäämist haridussüsteemist. Vaade Eesti üliõpilastele ja õpingute rahastamisele peaks olema siiski terviklikum.

1 Schwarz, S., Rehburg, M., 2004. Study Costs and Direct Public Student Support in 16 European Countries – Towards a European Higher Education Area? European Journal of Education,Vol. 39, No. 4, 2004.

2 Mägi, E., Aidla, A., Reino, A., Jaakson, K., Kirss, L., 2011. Üliõpilaste töötamise fenomen Eesti kõrghariduses. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

3 Haaristo, H.-S., Leppik, C., 2015. Vajaduspõhise õppetoetuse uuring. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.