Eelmise valimistükli ajal peeti Eesti poliitikamaastikku stagneerunuks ja valijate enamustliiga passiivseks. Nüüd on meil mitu erakonda, kes aktiivselt vastustavad valitsuse poliitikat Euroopa põgenikeprobleemi lahendamisel ja kodanikud on randade asemel tänavatel. Tore! Arvamuste paljusus javalijateagarus on ju tervitatav.Arvamusfestival juba käib – nt toimus alles eelmisel nädalal meeleavaldus Tallinnas Vabaduse väljakul ja üleeile peeti miitingut Pärnus, kus siseminister Hanno Pevkur ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna käisid riigi pagulaspoliitikat selgitamas.

Milles siis probleem on? Lühidalt vastates – arutelu kvaliteet on enam kui küsitav. Ühiskond on lõhestunud põgenike vastuvõtmise pooldajateks ja vastasteks. Ideedel ja faktidel põhineva arutelu asemel võisteldakse selles, kes oma usu kuulutamisel kõvemat häält teeb. Seejuures on põgenike vastuvõtmise vastased oma religiooni levitamisel olnud üsna edukad, seda küll jutumärkides, sest nende sõnumites annavad tooni negatiivsed emotsioonid.

Koalitsiooniparteid on olnud kodanikele probleemi olemuse tutvustamisel ja teabe jagamisel loiud. Juhtivad parteilased on ennekõike rääkinud pagulaste kvoodist ja selle arvutamise valemi vaidlustamisest. Jah, põgenike arv on väga tähtis küsimus. Kuid see on ainult üks rändepoliitika teemadest. Samuti on kvoodi arvutamise viis pigem tehniline kui maailmavaateline küsimus. Samal ajal on põgenike vastuvõtmise vastased juba mitu kuud järjekindlalt tõde ja lausvalet segades ning meeldejäävate sõnumitega rääkinud sisserände negatiivsetest külgedest. Selle positiivsetest tahkudest ja moraalsetest valikutest on kõnelenud ennekõike eksperdid ja arvamusliidrid.

Immigratsioon tekitab vastakaid arvamusi kõikides põgenikke vastuvõtvates riikides. Hirm võõrapärase ees on inimlik ja nii on populistidel lihtne oma sõnumeid levitada. Negatiivse alatooniga teated äratavad tähelepanu ja saavad seeläbi jõudu juurdegi. Politoloog Moshe Maor nimetab taolist olukorda, kus valitsuse poliitika puudumise või nõrkuse tõttu võtavad ühiskonnas võimust madalad emotsioonid, negatiivseks poliitikamulliks. Probleem on nimelt see, et ebaterved sentimendid takistavad põhimõtetele ja analüüsidele rajatud arutelu. Kõhutunde pinnalt otsustamise puhul on suur mõtlemisvigade tekkimise oht. Nagu inimeste puhul segab viha kainet otsustamist, mõjutab liiga tugev negatiivsus ühiskonnas mõistlikku poliitikategemist ka riigi tasandil.

Negatiivsete emotsioonide mõju poliitikaloomele on veel vähe uuritud, kuid põgenike vastuvõtmise vastaste ägedust vaadates on selge, et Eestis on negatiivne hoiak ebatervelt tugev. Põgenike vastuvõtmise toetajaid on ähvardatud isegi füüsilise rünnakuga. Kui sisulised argumendid otsa saavad ja õigust hakatakse rusikatega taga nõudma, siis võivad mõtlevad inimesed tagasi tõmbuda ja nii jääbki näiliselt õigus roppröökuritele.

Eeldviidatud poliitikateadlane Moshe Maor väidab, et me peaksime teadvustama emotsioonide mõju poliitikategemisele. Õppetund Eesti valitsusele on, et ühiskonda valdavaid emotsioone saab tundma õppida ja juhtida. Kõikidel inimestel on õigus oma arvamusele, kuid inimeste hoiakud ei tohiks kujuneda teadmatuse tingimustes ja just teadlikkust saavadki valitsused tõsta. Teisiti öeldes – poliitikute võimuses on rahva negatiivsete emotsioonide ulatuse mõjutamine.

Koalitsiooniparteidele saabki ette heita lahjat selgitustööd. Alles sel nädalal asusid ministrid tegelema aktiivse infojagamisega omavalitsusjuhtide seas. Lisaks on viimastel päevadel avaldatud artikleid, mis valgustavad elanikke paljudes põhimõttelistes ja praktilistes küsimustes. Jah, mitmes tähtsas küsimuses sai ka valitsus ise vastuseid alles nädala alguses Brüsselis toimunud EL-i siseministrite kohtumisel. Kuid rändepoliitikas on olulisel kohal ka ideed ja väärtused, mida poliitikud oleks saanud juba varem rõhutada, et eelarvamustel põhinevate hoiakute kinnistumist ennetada.

Poliitfilosoof Hannah Arendt on leidnud, et kurjus tõstab pead siis, kui inimene loobub mõtlemisest, läheb vooluga kaasa ega suuda maailma enam kriitikavabalt vaadelda. Kurjus ei pea olema absoluutne, selle algus võib peituda pealtnäha tavapärastes asjades ja tegudes, mis esialgu nii hullud ei paistagi.

See mõttekäik meenus, kui lugesin 18.juuli Õhtulehest Martin Helme teadet, et Konservatiivne Rahvaerakond saadab väidetavalt võimule saades pagulased riigist välja. Päris õõvastav avaldus! Homme saadame pagulasi maalt välja, aga kas ülehomme küüditatakse juba pagulaste sisselubamise pooldajaid?

Tean isegi, et selline küsimusepüstitus on absurdne. See on sama jampslik kui Martin Helme loosung. Kuid probleemi tuum selles ongi, et normaalsus teiseneb ja ühel hetkel on raske öelda, millal arusaam heast ja halvast muutus ning mõeldamatu teoks sai. Põrgutee on ju sillutatud heade kavatsustega!

Seega soovitan igasugu ülepaisutatud avalduste mõtestamisel säilitada kriitikameel ning hoida pagulasküsimuses rahu ja külma närvi. Sel nädalal saime ju teada, et Eesti võtab vastu nii vähe põgenikke, et neid kõikidesse kohtadesse ei jätkugi ja tulnukatega tutvumiseks tuleb kohtumisõhtuid hakata korraldama.

Tekst on ilmunud ERRi portaalis ja kõnanud päevakommentaarina Vikerraadio eetris 24.07.2015