Keset kena kevadet, pärast haigushüvitiste maksmise hooaja lõppemist on pead tõstnud haigushüvitiste maksmise ja ravikindlustuse rahastamise teema. Ametiühingute Keskliit andis möödunud nädalal riigikogule üle petitsiooni ettepanekuga kaotada haigete omavastutusperiood, tuua haigushüvitiste maksmine varasemaks ja lisada sel viisil koormust ravikindlustuse eelarvele. Haiglate Liit tegi omakorda ettepaneku viia haigushüvitised ravikindlustuse eelarvest hoopiski välja, täpsustamata seejuures kulukohta. Selle kõige taustal kiitis valitsus heaks kava kahandada sotsiaalmaksu määra, mis võib ravikindlustuse eelarvet oluliselt survestada.

Ametiühingute petitsiooni keskne argument on, et omavastutust tuleks vähendada seetõttu, et haiged inimesed ei käiks enam haigena tööl. Argument on küll inimlik, kuid otsustajate vaatenurgast mõneti problemaatiline. Hea ajakirjanikutööga on võimalik leida ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid lugusid sellest, kuidas inimesed pole rahakaotuse hirmus haiguslehte võtnud (vt ka nt Postimees, Päevaleht, Õhtuleht, reporter.ee). On aga mõttekoht, kas hüvitise maksmise tingimuste universaalne leevendamine on tõhusaim meede selle probleemi lahendamiseks. Sest ilmselt leiaks selle poliitikamuudatuse jõustumise järel head ajakirjanikutööd tehes sadu ja tuhandeid lugusid sellest, kuidas inimesed on käinud haigena tööl ja saanud töötasu asemel selle aja eest haigushüvitist. Neid on ju ka praegustes oludes. Arvestuslik ravikindlustuse eelarvet täiendavalt koormav 7 miljonit eurot on saadud arvestusega, et inimesed käituvad haiguslehte võttes samamoodi nagu varem. Kui aga kogu muutuse eesmärk on, et inimesed käituks teisiti, suureneb soovitu saavutamisel haigekassa kulu oluliselt.

Seega on oht, et ametiühingute probleemilahendus päädiks jõustumisel varem või hiljem sotsiaalkindlustusfondi ülekulu probleemiga, mille kontrolli alla saamine nõuab päästvaid otsuseid. Pendlit ongi vastassuunda lükkamas juba Haiglate Liit, kelle sooviks on haigushüvitiste arvelt survet ravikindlustuse eelarvele vähendada. Vaadates kõike seda komplektis valitsuse sooviga kahandada tööandjate maksukoormust, kerkib mõttesse üks ketserlik lahendus, mis tooks soodsa tulemuse kõigile nimetatud osapooltele. Mis oleks, kui töötaja haigushüvitiste maksmine läheks väga olulises mahus otse tööandja õlgadele? Näiteks lahendusena, et tööandja tagab inimese haigestumisel talle haigushüvitise haigestumise esimesest päevast kuni 30nda päevani ja haigekassa skeem rakendub alles enam kui ühekuuse kestusega haigusjuhtumite korral? (Online-ajakirjanikele – tegu on mõtteharjutuse, mitte soovitusega!)

Kui tööandja maksaks..
Vaadates maailmas ringi, näeme mitmeid riike, kus haigushüvitis (praktikas küll palga maksmise jätkamise kujul) on tööandja õlgadel enam arv päevi kui Eestis – nii on see näiteks Tšehhis (11 päeva), Taanis (30 päeva), Soomes (vähemalt 9 aga enamasti 30 päeva), Saksamaal (42 päeva), UK-s (196 päeva), Hollandis (728 päeva) – kui tuua üksnes mõned näited.

Miks seda Eestis teha? Võttes arutlemise aluseks selle mainitud 30-päevase hüvitise maksmise näite, siis selle jõustamisel oleks lahendatud ametiühingute soov tagada haigestunud töötajale sissetulek haigestumise esimesest päevast. Tööandja suurenev koormus Haigekassa arvelt vastaks olulises ulatuses Haiglate Liidu soovitule, kuna rõhuv enamus haigusjuhtumeist ja seega enamik haigushüvitise kulust on seotud kuni 30-päevaste haigusjuhtumitega. Rõõmus oleks ilmselt ka rahandusminister, sest lahenduse leiaks koheselt küsimus, kust peaks tulema sotsiaalmaksu kahandamise tõttu saamata jääv maksutulu. Eeldades, et kuni 30-päevased juhtumid tekitavad ca 3/4-4/5 haigekassa haigushüvitistega seotud kulust (siin spekuleerin, kuna haigekassa haiguslehtede-põhine haigushüvitiste statistika ei võimalda midagi öelda haigusjuhtumite arvu ja juhtumite kestuste kohta), on sotsiaalmaksu 0,5% probleem sisuliselt lahendatud ja valitsusel kuni 2017. aastani katteallika osas mureta. Esmapilgul nullsummamäng tööandjatele, aga valitsuse lubadus saaks vormiliselt täidetud.

Ilmselt on lugeja huultele tekkinud juba küsimus, et miks peaks küll ettevõtjad sellise avantüüriga nõus olema. Muude tingimuste samaks jäämisel oleks positiivne meelestatus Tööandjate Keskliidu poolt äärmiselt irratsionaalne. Võtmesõnaks siin on aga kauplemisruum – ettevõtjail on võimalik küsida vastutasuks poliitikat, mis võib selle suureneva majandusliku koormuse ja riski üles kaaluda.

Alustades elementaarsest – loomulikult peaks see lahendus tooma tööandjatele võimaluse panustada erisoodustusmaksust vabastatult töötajate tervise säilimisse ja töökatkestuste oma võimaluste piires ennetamisse. Pikemas perspektiivis võib erisoodustusmaksu kaotamine tervise toetamise kulult olla pluss-summaga ka riigi jaoks – praegune tervisekulude kandmisega seotud marginaalse maksutulu kadumine maksuvabastuse korral võib suureneva teenuste-toodete kasutamise kaudu maksulaekumist hoopiski suurendada (siingi on tundmatu suurus käitumuslik mõju, mida kõige täpsemini saab hinnata ikka tagantjärele). Kompromissikohti oleks ilmselt veel, sh näiteks tööandjatele suunatavad toetusmeetmed töövõimereformi kontekstis, tööõnnetuste- ja kutsehaiguste kindlustuse aluspõhimõtted või kvoodid Eesti tööpoliitikas. Ent haigushüvitiste maksmise raames võiks tööandjate huvi all olla veel kaks väga põhimõttelist probleemkohta. Need on tööandjatele edastatava ajutise töövõimetuse info sisukus ja selle info edastamise aeg.

Alustades viimasest – oleme siin e-Eestis jõudnud veidra lahenduseni, kus meie digitaalsed haiguslehed liiguvad infosüsteemides küll valguskiirusel aga see kiirus rakendub alles siis, kui haigus on läbi ja käes on tööandjailt kinnituse küsimise aeg. Näide sellest, mis juhtub, kui paber viia elektroonilisele kujule, selmet arendada välja klientidest lähtuv e-teenus. Ehk teeks tulevikus hoopis nii, et tööandjale saadetakse tagantjärele esitatava haiguslehe asemel hoopiski haigusjuhtumi algamise hetkel digitaalne töövõimetõend, millelt tööandja saab teada, kui kaua töövõime kahanemise periood tõenäoliselt kestab, milline on töötaja tõenäoline töövõime sel perioodil, kas töötaja mingitel tingimustel saaks töötada ning millised need tingimused on? Näiteks nii nagu UK-s, kus samalaadne lahendus on juba viis aastat kasutusel olnud (tõsi küll mõneti ebaõnnestunult, kuna rõhuv enamik sealsetest fit-note‘idest jõuab tööandjateni jätkuvalt paberkandjal).

Haigena töölkäimine ei pruugi tervist kahjustada
Kuigi töötaja haigus ei ole tööandja asi, siis on seda alati töötaja töövõime. Kehtiv ravikindlustusseadus väidab, et töövõime kas on või ei ole, ent reaalsuses mahub musta ja valge vahele hulk halle varjundeid. Enamik tänastest töövõimetuspensionäridest on kroonilised haiged ja neid ajab valitsus järgmise aasta keskpaigast ju tööle!

Olukord, kus tööandja saab arstilt etteulatuvalt infot, kas töötaja on täielikult töövõimetu või võib mingitel tingimustel tööd teha, võiks aidata ametiühingute ettepanekutest oluliselt paremini lõhkuda puruhaigena tööl käimise kultuuri. Julgen väita, et just praegune dihhotoomne, kas-on-või-ei-ole töövõimetuse käsitlus administratiivsel tasandil tingib selle, et teeme mõõduka raskusega tervisehädade korral jätkuvalt tööd. Valgekraede tööandjad on harjunud, et kerge gripi kõrvalt saab ikka paar meili ära vastatud või mõne dokumendi läbi vaadatud. Kuidas aga juhtida tööandja ootuseid olukorras, kus tervisehäire on oluliselt tõsisemat laadi?

Kui arst on töövõimelehel lähitulevikku vaatavalt kirjutanud, et inimene vajab täielikku vabastust tööülesannetest ja töötamine järgnevate nädalate vältel ei ole mitte mingitel tingimustel lubatud, on töötajal oluliselt lihtsam oma leivaisale “ei” öelda. Aga kui arst on öelnud, et teatud tingimustel võib inimene tööd teha küll, on tööandjal ka täiesti õigustatud ootus, et kui tema teeb ära selle, mis tööülesannete täitmiseks vaja on (olgu selleks luba hiljem tööle tulla ja varem ära minna, mobiilne 4G ruuter kodukontorisse, tugitool pikutamiseks töötaja kabinetti või muu oluline kohandus), teeb töötaja piirides, mis arsti silmis OK, ka tööd. Arst ei pea seejuures midagi rääkima diagnoosidest ega sellestki, mida haigus või selle ravi inimesega teeb. Küll saab ta kirjeldada, mida inimene vajab – nt pannes kirja, et töötaja võib töötada, kui ta saab seda teha vähendatud koormusega (nii füüsilise kui ka vaimsega), sisetingimustes, müravabas ruumis või kodukontoris. Ei ole tööandja asi, kas selle soovituse tingib reumatoidartriidi ägenemine, kerge depressioon või vähktõve raames saadav kiiritusravi.

Seitse aastat mõtlemisaega?

Jõudes nüüd kaarega tagasi tööandja otsese rahalise vastutuse suurendamise aspekti juurde – see ketserlik mõte ei pruugi olukorras, kus ravikindlustuse eelarve kulu ja tulu read ei taha enam hästi kokku joosta, olla sugugi nii ketserlik. Senised valitsused on korduvalt demonstreerinud, et kui raha ikka hädasti vaja, saab seda ettevõtjate taskutest alati. Mäletatavasti võeti vaid kuus aastat tagasi, 2009. aasta kevadel, keset sügavat majanduskriisi, vastu need muudatused, mis sama aasta keskpaigast tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse tekitasid. Toona polnud pisemates detailides kauplemiseks aega.

Praxise möödunudaastase prognoosi kohaselt ammenduvad haigekassa reservid senise tulu- ja kulustruktuuriga jätkates 2022. aastal. Heldem haigushüvitiste pakkumine muu poliitika samaks jätmisel võib Haigekassa eelarve miinusesse jäämist tuua varasemaks. Mida kaugemale lükatakse ravikindlustuse jätkusuutlikkuse küsimuse otsuste langetamine, seda enam rapsides need otsused tulevikus tehakse. Ravikindlustuse jätkusuutmatus on üks neist probleemidest, mis ei lähe ise üle.

Valitsuse karvase käe sirutumine tööandjate taskutesse ei pruugigi olla see, mida ravikindlustus vajab. Ajapikendust andvaks alternatiiviks saaks olla ka näiteks kõikide töövõimetushüvitiste koondamine ühes töötuskindlustushüvitistega ühtse töökatkestuskindlustuse alla, mida finantseeriksid nii töötajad, tööandjad kui ka riik. Töötavaid lahendusi on ilmselt veelgi ja enamik neist eeldab maksudega mängimist. Et aga nende kõige paremateni jõuda, peaks sotsiaalpartnerid alustama juba täna kauplemist. Seni kuni on veel kauplemisruumi. Kõige nukram oleks lahendus, kus mõne kevade pärast haigekassat päästma tormates pole uuel valitsusel nn tehniliste küsimuste jaoks enam aega. Ja tööandjad saavad ikka haiguslehti kui arveid, mis kuuluvad vastuvaidlematult väljamaksmisele. Ainult, et summa neil arveil on nüüd juba keskmiselt kuus korda suurem. Ja haiged töötajad käivad ikka haigena tööl, et neile haigushüvitisi maksvaid tööandjaid mitte pahandada.