Hanna-Stella Haaristo, Praxise hariduspoliitika analüütik

Eesti rahvaarv ning ühes sellega ka tööealiste inimeste arv väheneb. Üheks võimaluseks üha süvenevat töökäte puudust leevendada on teha ära rohkem tööd väiksema arvu inimestega ehk tõsta meie produktiivsust. Vaadates aga otsa olemasolevale tööjõule seisame silmitsi tohutu väljakutsega – ligi kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast (hinnanguliselt üle 210 000 inimese) on hetkel madala haridustasemega, st nad on omandanud vaid üldkeskhariduse või põhihariduse või pole sedagi. Madal haridustase mõjutab oluliselt inimeste tööhõivet – 2012.a oli kuni põhiharidusega inimeste töötuse määr 23,5%, kutse- ja keskharidusega inimestel 10,5% ning kesk-eri- ja kõrgharidusega inimestel 6,1%. Meie tööturg nõuab üha uusi oskusi ja teadmisi ja kõrgemat kvalifikatsiooni, eriti olukorras, kus soovime oma tootlikkust suurendada. Selleks oleks oluline suur osa madala haridusega täiskasvanutest tuua tagasi haridussüsteemi – pakkuda neile võimalusi ja tingimusi osalemaks taseme-, täiendus- või ümberõppes, et omandada vajalik eriala või kvalifikatsioon. Eestis on aga täiskasvanute võimalused, huvi ja motivatsioon elukestvas õppes osaleda väga madal – 2013.aastal osales vaid 12,6% 25-64.aastaseid inimesi koolituses või õppes (võrdluseks näiteks Taanis 32,4%, Soomes 24,9%).

Kõige vähem aga osalevadki elukestvas õppes just madalama haridustasemega inimesed, kelle peamisteks takistusteks on uuringute põhjal majanduslikud raskused, madal õpimotivatsioon ja vähene teadlikkus õppimisvõimalustest. Probleemideks on ka näiteks asjaolud, et Eestis pakutakse kutseõpet peamiselt päevases õppevormis (kuidas töötav täiskasvanu peaks saama koolis käia?), statsionaarses õppes olijad ei või olla töötud (kuidas peaks üks töötu inimene olema motiveeritud kooli minema, kui kaotab sellega ligipääsu tööturuteenustele ja rahalistele hüvitistele?) ning üle 21-aastastel üldhariduskooli õppijatel ei ole ravikindlustust (kuidas see toetab tasemehariduse omandamist?). Seega vajaks madala haridustasemega inimeste osakaalu vähendamine Eestis ennekõike hoiakute muutumist, majanduslikku toetust ja tugiteenuseid ning paremat teavitustööd, millele aga siiani on väga vähe keskendutud. Praxise arvutused (Joonis 1) näitavad, et seniste tegevuste ja trendide jätkudes madala haridustasemega inimeste osakaal tööealisest elanikkonnast küll veidi väheneb järgneva 15 aasta jooksul, kuid jääb siiski väga kõrgeks – aastal 2030 oleks vähemalt iga neljas Eesti tööealine inimene jätkuvalt ilma kutse- või kõrghariduseta. Niimoodi me olemasoleva tööjõuga tootlikkust ilmselgelt ei suurenda. Seega on äärmiselt oluline järgnevate aastate jooksul aktiivselt panustada nende takistuste vähendamisele, mis seni madala haridustasemega inimeste ees on seisnud kutse või eriala omandamisel.

• LUBADUSED

Kuigi pea kõik täisnimekirjaga erakonnad räägivad oma programmides hariduse kättesaadavuse tagamisest kõikidele inimestele, ei ole väga selgelt aru saada, kuivõrd oluliseks probleemiks nad madala haridustasemega täiskasvanute suurt osakaalu ühiskonnas peavad. IRL mainib vajadust parandada Eesti tööealise elanikkonna erialast haridust ning SDE vajadust saada üle kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudusest, REF on eesmärgiks seadnud töötajate haridustaseme tõstmise. Pigem keskenduvad pea kõik erakonnad vajadusele viia Eesti haridussüsteem vastavusse tööturu vajadustega, mis kindlasti on ka tegelikult üheks sammuks madala haridustasemega inimeste osakaalu vähendamisel. Elukestvat õpet ja selle olulisust mainivad oma programmides nii REF, IRL kui ka SDE, kuid ainult IRL on seejuures otseselt lubanud käivitada ja tagada riikliku rahastamise Elukestva õppe strateegias ette nähtud tegevustele. Täiskasvanut õppijat mainib oma programmis ainult SDE, Keskerakond toob sihtrühmana välja täiskasvanud puuetega inimesed ning REF rõhutab ennekõike vanemaealiste (55+) haridusvõimalusi.

Eelnevat taustaolukorra kirjeldust silmas pidades on aga oluline erakondade valimisprogramme vaadeldes see, et palju on küll keskendutud haridusvõimaluste pakkumisele, kuid täiskasvanud õppijatele oluliste tingimuste loomisele ja tagamisele pole tähelepanu pööratud. Peamiseks erakondade lubaduseks, mis osaliselt kindlasti vähendaks teatud takistusi elukestvas õppes osalemisel, on erisoodustusmaksu kaotamine tööandja kulutustelt töötajate haridusele (IRL ja REF ainsana ei luba seda). Siiski, osaliselt võib täiskasvanud õppijatele vajalike tingimuste loomisena käsitleda ka näiteks erakondade lubadusi tagada kutse- ja kõrgkoolide õppuritele õppetoetusi ja stipendiumeid ja IRLi lubadust jätkata tasuta kõrghariduse pakkumist. Teisalt võib aga nende skeemide kokkupuude täiskasvanud õppijaga jääda väga kaugeks või olematuks, kuivõrd senised rahastamissüsteemid soosivad pigem noori, täiskoormusega päevases õppes õppijaid, mida aga täiskasvanud madala haridustasemega inimesed suure tõenäosusega ei ole.

Vaid SDE on visioonina kirjeldanud olukorda, kus igas eas inimestel on motivatsioon õppida – kuidas seda motivatsiooni aga näiteks madala haridustasemega inimeste puhul tõsta soovitakse, ei paista välja. SDE lubab küll riiklikult toetada teise erihariduse töö kõrvalt omandamist ülikoolides tasuta osaajaga õppes, aga see meede on mõeldud juba kutse- või kõrgharidust omavatele, mitte madalama haridustasemega inimestele. Üldise suundumusena paistab ka erakondade platvormidest, et inimeste haridustaseme tõstmisel ja töökäte puuduse vähendamisel nähakse lahendusena ennekõike kutsehariduse arendamist. Samas on senine olukord näidanud, et kutsekeskharidust pakutakse Eestis suures osas päevaõppes, mis aga näiteks töötavale ja/või perega täiskasvanute osalemist ei soosi.

Hinnati valimistel täisnimekirjadega kandideerivate erakondade lubadusi.

Hille Hinsberg, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Kas kodanikuühiskonna arendamine on poliitika?
Jah, on.
Samuti nagu tervishoid või ettevõtluskeskkond ei saa läbi ilma riigi rollita, et seada reegleid, maksustada, toetada strateegiliselt olulisi suundi, nii on ka kodanikuühiskonnaga. Millised need riigile olulised suunad on – saab iga huviline vaadata äsja valitsuses kinnitatud KODARast ehk kodanikuühiskonna arengukavast. Näiteks huvigruppide osalemine otsustamisel, avalike teenuste osutamine vabaühenduste poolt, sotsiaalne ettevõtlus, kodanikuharidus ja kogukondade tegevus.

Kas kodanikuühiskonna poliitikal on ideoloogia?
Paistab, et on. Siiani pole see kuigivõrd selgelt avaldunud. Poliitikute suhtumine kodanikualgatusse ja vabakonna tegevusse on olnud individuaalne, mitte erakondlik ja ühine. Nüüdses kampaanias on kodanike ja riigi vaheline dialoog oluline teema ja ka konkurentsieelis. See selgus üsna hästi debatil, mis eelmisel nädalal peeti kodanikujulgusest laetud No99 teatri saalis ning ka netis üle kanti.

Kohal olid esindajad kõikidest nendest parteidest, kes täisnimekirjadega Riigikogu poole pürgivad. Osalesid Reformierakonnast linnaruumi spetsialist Yoko Alender, IRList Siim Kiisler, kes ministrina vastutas kodanikuühiskonna arengu eest, sotsiaaldemokraatide poolt elukutseline kodanikuaktivist Siim Tuisk, Vabaerakonna üks juhte Artur Talvik, EKREst noorem Helme, see Martin, ning Keskerakonna värske veri Oudekki Loone.

Debati korraldajad püüdsid teada saada, millised tegevused on kodanikuühiskonna arendamisel kõige olulisemad?
Teemasid oli kolm: esiteks, kuidas paremini dialoogi pidada?; teiseks, kuidas vabakonnaga ühise eesmärgi nimel koostööd teha? Ning kolmandaks, kuidas kogukondi tugevdada ja inimesi kaasa haarata?

Kas poliitikud tunnevad teemat? Eks korraldajad olid lootnud kandidaatidelt enamat kodutööd. Sai ju neilt palutud, et nad töötaksid oma konkurentide programmid läbi ning leiaksid sealt üles plaanid, mis pälvivad kiitust ning tooksid argumente nende lubaduste kohta, millele tahavad vastu vaielda. Vaidlus küll toimus, aga oma väidete tõestamist jäi väheks.

Aga alustame sellest, milles siis erakonnad ühel meelel on?
Võtame esiteks küsimused valitsemise läbipaistvusest ja kaasavast poliitikakujundamisest. Kuidas saaksid kodanikud teada, mismoodi otsustamine toimub? Ainuke, kes ei toeta Riigikogu komisjonide istungite avaldamist, oli Oudekki Loone, kes põhjendas seda ammukuuldud müüdiga, et see kammitseks ausat mõttevahetust ning riigikogulased hakkaksid sel juhul salvestuse mahtu täitma pigem enesekiitmisega.

Millised võiksid olla kodanike võimalused oma arvamust avaldada? Debatis toetasid pea kõik erakonnad otsedemokraatiat, seega rahvahääletuste ehk referendumite enamat kasutamist. Vastu oli tegelikult ainult Reform, põhjendades kuna selline vorm ei sobi siis, kui tegu on inimõiguste või vähemusgruppide kaitsega. Hoopis huvitavam pilt samas küsimuses aga avaneb erakondade programmidest. Lisaks täisnimekirjadele toetavad siduva tulemusega referendumeid ka Rohelised.

IRL lubab kaotada rahvahääletuse seotuse parlamendi usalduse avaldamisega ja võtta kasutusele nõuandvad rahvahääletused. SDE on valmis välja töötama õiguslikud alused rahvahääletuse laiemaks kasutuselevõtuks.

EKRE ja KE on sarnased nagu kaks tilka vett, pakkudes programmides välja rahvaalgatuse seadusliku kehtestamise. Mõlemad toetavad ka tühistamisreferendumit. Kuid see tooks kaasa rohkem küsimusi kui lahendusi. Eeldades, et seadused on täitmiseks kohustuslikud, siis kuidas tagada seadusest kinnipidamine olukorras, kui samal ajal käib arutelu selle tühistamiseks? Paljud reformid tekitavad vastuseisu ja osava kampaaniaga võib seda vastuseisu õhutada.

Seega kõige radikaalsemate ettepanekutega esinevad erakonnad, kes on oma ideoloogia poolest peaksid paiknema skaala eri otstes. EKRE ja KE on teistest selgelt eristuva, kui omavahel sarnase vaatega kodanike rolli suhtes. See roll on üsna kitsas ja jäikades raamides.

Lühidalt kirjeldades on nende meelest kodanikel võim eelkõige siis, kui nad käivad valimas. Oudekki Loone sõnul on vaid riigil ja kohalikel omavalitsustel õigus teha otsuseid, mis kõik on poliitilised. Näiteks on poliitiline ka valik, milliseid avalikke teenuseid elanikud saavad. Kui juhtub nii, et mõne aja pärast ei ole rahvas enam rahul mandaadi saanud võimulolijate tegudega, siis saavad nad referendumi kaudu protestida ja tehtud otsuseid ümber lükata. EKRE esindaja ütles lausa, et üksikisikut on vaja kaitsta riigivõimu eest, ning nad pooldavad saadiku tagasikutsumist.

Niisiis on inimesel võimalus hääl anda, samas hääl ka tagasi võtta või kasutada seda valjuks signaaliandmiseks. Samas kumbki partei ei paku kodanikega partnerlust ehk pidevat koostööd kas siis otsuste kaalumisel või ka teenuste kujundamisel.

Mis on sellise lähenemise oht? See kutsub esile vastandumist, mitte koostööd. Kodanikule ei pakuta aktiivset ja vastutavat rolli ühiskonna arengu kujundamisel, vaid kõrvalseisva kriitiku positsiooni. Eesti vabaühendused on aga piisavalt pädevad, et pakkuda ekspertiisi ning esindada oma sihtrühmade huve.

Osalusdemokraatia on selline demokraatia liik, kus aruteludes saavad osaleda kõik, keda arutluse all olev otsus puudutab. Eesmärk on läbipaistvuse ja usalduse suurendamine nii kodanike vahel kui kodanike ja riigivõimu vahel, ning dialoogi kaudu saavutatud paremad otsused. Sellist üldist ideaali püüdlevad nii Reform, IRL kui SDE. Vabaerakond ei räägi mitte kaasamisest, vaid kodanikest ja kogukondadest kui otsuste vastuvõtjatest.

Kuidas peaks vabaühenduste ja huvigruppide roll otsustamisel praktikas toimuma, ei täpsustanud debatis aga ükski erakonna esindaja.

Vabaühendused kui ressurss väärtuse loomiseks ühiskonnas?
Järgmine oluline teema on see, kas vabaühendusi vaadatakse kui ressurssi, kui võimalust luua ühiskonnas väärtust? Poliitiku poolt ootame taipamist, et avalik võim üksi ei suuda saavutada suuri tulemusi. Koostöö teiste sektoritega on väikese riigi puhul kriitilise tähtsusega.

Sel teemal paistis silma sotsiaaldemokraat Siim Tuisk, kes pooldas kahe käega kaasavat eelarvestamist omavalitsustes ning asumiseltside võimekuse toetamist. Ta pakkus välja ka riikliku riskifondi, mille kaudu tuleks toetada uuenduslikke ja mõjusaid katseprojekte.

Kui erakondade kohta teha kokkuvõte, siis IRL-i programmis on kodanikuühiskonna arendamise teema kõige terviklikumalt ning põhjalikumalt lahti kirjutatud ning see toetub vabakonna esitatud manifestile.

Kummalisel kombel ei esita Vabaerakonna programm eriti konkreetseid ettepanekuid, peale üldsõnalise lubaduse rahvahääletuse kasutamise kohta, ehkki kogu nende erakonna olemus põhineb suuresti kodanikuühiskonna ideestikul. Vabaerakond on oma programmi koostamisel põhirõhu pannud sellele, et lihtsustada uute poliitiliste jõudude Riigikokku pääsemist.

Suhteliselt tagasihoidlik on kodanikuühiskonna valdkonnas Reformi programm, kus tuuakse sisse küll üksikuid teemasid nagu sotsiaalne ettevõtlus ja erakapitali kaasamine, kuid muus osas on tegu pigem üldiste põhimõtetega, ehk pole aimata, kuhu kogu selle parandamise ja tõhustamisega tegelikult jõutakse. Keskerakond tahab otsuste juurde tuua rohkem noori ja luua Sotsiaalpartnerluse nõukoja.

Peamine probleem erakondade lubadusi vaadates on, et sõnades toetavad kõik erakonnad innukalt avatud valitsemist. Loosungeid ja pakutud lahendusi koos vaadates ei teki aga kindlust, et kaasav valitsemine jõudsalt praktikasse leviks.

Erakondade programmides on üsna vähesel määral käsitletud vabaühenduste võimekuse teemat, Praktiliselt käsitlemata on võimalused avalike teenuste ühiseks osutamiseks riigi, vabakonna ja eraettevõtete koostöös. Kui SDE erandina välja avata, pole esile toodud tehnoloogilisi võimalusi ühiskonna avatumaks muutmisel (e-lahendused, avaandmed). Nendes teemades lahenduste pakkumine arendaks nii kodanikuühiskonda kui riigielu üldist korraldust.

Vaata ka Praxise teemapaberit riigivalitsemise reformist, sh otsedemokraatia käsitluste analüüsi

Pirjo Turk, Praxise külalisuurija

Eestlaste, kui väikerahva jaoks, on kahanev rahvaarv olnud pidev murekoht. Viimastel aastatel on aga seoses vananeva rahvastiku, madala sündivuse ja suureneva väljarändega hakatud mõistma ka üha kasvavat töökäte puuduse probleemi. Kuigi iive sõltub nii sündidest kui ka surmadest, nähakse positiivse iibe saavutamiseks siiski eelkõige sündimuse suurendamist läbi perepoliitika meetmete, mis on põhiliselt suunatud 25-40-aastastele. Tööturu aspektist on aga ka selles vanusrühmas elanikkond parimas tööeas, tegu on üldjuhul eriala omandanud ja eelneva töökogemusega inimestega. Seega on Eesti poliitikakujundajatele suureks väljakutseks leida viisid, kuidas soosida ja toetada laste saamist samal ajal mainitud sihtrühma töö tegemise potentsiaali võimalikult efektiivselt ära kasutades.

Väikelaste vanemate töötamisvõimaluste parandamiseks on vajalik soodustada töö- ja pereelu ühitamist ning pakkuda vanematele piisavalt valikuvõimalusi enda ja oma pere huvidest lähtuvalt neid kahte eluvaldkonda kombineerida. Praxise 2013. aastal koostatud Eesti vanemapuhkuste süsteemi analüüsist järeldub, et täna Eestis kehtivaid vanemapuhkuseid ja nendega kaasnevaid rahalisi toetuseid ja hüvitisi reguleeriv kord on paindumatu ega toeta töö- ja pereelu ühitamist kuigivõrd.

Ilma süsteemi täiendamata ja muutmata, ei ole lapsevanemate töö- ja pereelu ühitamist võimalik senisest enam toetada. Oluliseks teguriks paremate võimaluste saavutamiseks on ka isade julgustamine senisest rohkem laste eest hoolitsema ning emadega hoolduskoormust jagama. Praxise analüüsi aruandest selgub ka, et tasakaalustatum lapsehoiu jaotus on saavutatud vaid riikides, kus on teatud osa lapsehoolduspuhkusest isadele reserveeritud. Ka OECD poolt hiljuti välja antud Eesti majandust käsitlevas uuringus jõuti järeldusele, et naiste ja meeste hoolduskoormuse tasakaalustamine aitaks Eestis kaasa tööjõu efektiivsemale kasutamisele ning ühtlasi looks tööturul naistele võrdsemaid võimalusi.

Vanemahüvitise saajad soo lõikes

Pidades silmas nende kahe uuringu järeldusi ja soovitusi, vaatlesime kas ja milliseid lahendusi näevad 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideerivad erakonnad töö- ja pereelu ühitamiseks läbi vanemapuhkuste süsteemi muutuste. Üldiselt võib öelda, et enam kui pooled erakonnad näevad vanemahüvitise süsteemi muutmises potentsiaali paremaks töö- ja pereelu ühitamiseks.

Reformierakond on mitmed aastad jäigalt vastu olnud suuremate muudatuste tegemisele vanemahüvitise süsteemis. Nende eelmiste Riigikogu valimiste üks lubadus oli tagada, et vanemahüvitise süsteemi ei muudetaks. 2015. aasta valimislubadustes on nad aga avatumad ning perepoliitika programmis lubatakse vanemahüvitise täiendusettepanekuid, kuid klausliga, et vanemahüvitise aluspõhimõtted ei muutuks. Täpsustades Reformierakonnalt, millistena peetakse aluspõhimõtteid, selgus, et siinkohal peetakse silmas nii vanemahüvitise arvutamise põhimõtteid (ehk ei toetata vanemahüvitisele madalama lae seadmist) kui ka vanemahüvitise maksmise kestust. Praegusest valimisprogrammi sõnastusest selgub seega vaid valmisolek vanemahüvitise süsteemi mingil määral muuta, kuid konkreetseid samme pole veel otsustatud. Ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on oma lubadustes üldsõnaline, lubades kehtestada õiglasema vanemahüvitise süsteemi täpsustamata, mida selle all silmas peetakse.

Konkreetsemaid lubadusi vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks on andnud nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond kui ka IRL. Sotsiaaldemokraadid lubavad anda lapsevanematele võimaluse kasutada poolteist aastat makstavat hüvitist jao kaupa kuni lapse 8-aastaseks saamiseni ning ka vanemahüvitise saaja vahetamise sujuvamaks muutmist. Ka IRL on lubanud võimalust kasutada pooleteise aasta pikkust vanemahüvitist pikema perioodi vältel pakkudes Sotsiaaldemokraatidest tagasihoidlikumat nelja-aasta pikkust perioodi. Lisaks lubab IRL katta lapse hooldamiseks kuluvat aega ka siis, kui vanem osaajaga töötab ehk senisest suuremat võimalust vanemahüvitise saamise perioodil töötada vähendades hüvitist proportsionaalselt töötamise koormusega.

Nagu eelnevalt kirjeldatud, saab erinevate riikide kogemusele tuginedes öelda, et töö- ja pereelu ühitamine (mis on vanemahüvitise seaduse üks põhieesmärke) on olnud kõige edukam riikides, kus isade aktiivsus vanemapuhkuste kasutamisel on suurem. Analüüsides sellest lähtuvalt erakondade lubadusi, võib järeldada, et erakonnad kas ei näe vajadust suurendada isade panust lapse eest hoolitsemisel või kardetakse, et sellised lubadused ei leia positiivset vastuvõttu valijate poolt. IRL on ainsana oma perepoliitika valimisprogrammis lubanud reserveerida vanemahüvitisest kaks kuud kasutamiseks vaid ühele vanemale.

Teisisõnu kohustatakse seeläbi mõlemat vanemat vanemahüvitise perioodil olema vähemalt kaks kuud lapsehoolduspuhkusel (erandid on aktsepteeritud vaid juhul, kui lapse sünniaktis puudub märge teise vanema kohta, kui teine vanem on surnud lapse sünnil, sünni järgselt või hüvitise maksmise perioodi jooksul). Kui üks vanematest loobub kahekuusest lapsega kodus olemise võimalusest, kaotatakse need kaks kuud vanemahüvitise perioodist. Kuigi pooleteise aasta pikkuse vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkuse perioodist võib kaks kuud näida naiste tööturupositsiooni muutmiseks ja traditsiooniliste soorollide murdmiseks lühikese ja ebapiisava ajana, oleks see oluline algus ja sõnum toetamaks isade suuremat osalust laste kasvatamisel.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel on potentsiaalseid vanemahüvitise kasutajaid Eesti isade hulgas umbes 90%, ei näe suurem osa erakondasid selles kasutamata võimalust töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks ja olemasoleva tööjõuressursi paremaks kasutamiseks. Arvestades, et isade suurem osalus laste eest hoolitsemisel on üks meede sündide soodustamiseks (kuna nii et tunne emad hoolitsemiskohustust vaid oma õlul) ning samuti on see võimalus vähendada soolist ebavõrdsust tööturul, on kahetsusväärne, et vaid üks erakond on oma valimislubadustes seda teed läinud.

Vaadeldud on täisnimekirjadega kandideerivate erakondade platvorme.

Laura Kirss, Praxise hariduspoliitika programmi juht

Eesti tänane koolivõrk on siinse hariduse vajadustele ilmselgelt suureks jäänud, sest see on üles ehitatud aegadele, kui aastas sündis 21 tuhat last. Viimasel kümnel aastal on sündivus olnud märkimisväärselt väiksem. 2013. aastal sündis Eestis 13,5 tuhat last ning 2040. aastaks langeb see näitaja prognoosi kohaselt veelgi – 10-11 tuhandeni. Neid rahvastikutrende peegeldavad ka üldhariduse õpilaste andmed. Kuigi viimase kaheksa aastaga on Eesti üldhariduskoolide arv märkimisväärselt vähenenud (551 koolilt 498 koolile), on koolide arv siiski vähenenud poole aeglasemalt, kui samal ajal kahanenud õpilaste arv. Kui õpilaste arv on kahanenud 22%, siis koolide arv vaid 10%.

Nende arengute tulemuseks on ebaotstarbekas koolivõrk, mida iseloomustab ressursside ebamõistlik kasutamine – koolid on suureks jäänud ning liialt palju kulub väikestel maapiirkondade omavalitsustel ressursse, et pooltühje hooneid üleval pidada, samal ajal kui vajadus on ressursse investeerida eelkõige õppe kvaliteeti (õpetajad, õppematerjalid, tugispetsialistid jne). Nii on õpetaja palga osakaal Eesti üldhariduskuludest 36% (Soomes 52%, OECD riikide keskmine u 60%). Maapiirkondade väikeseid gümnaasiume ohustavad ka kvaliteediprobleemid, mis on tingitud nii sellest, et tasemel õpetajaid ei ole enam hästi võimalik leida pakutud osakoormusega tööle kui ka valikuvaesest gümnaasiumiprogrammist.

Praxis koostas 2014. aastal Eesti koolivõrgu prognoosi, mis osutas selgelt koolivõrgu korrastamise vajadusele ehk teisisõnu tõi välja, kui suur on erinevus tegelike koolide vajaduse ning praegu eksisteerivate koolide vahel. Kui võtta aluseks praegune sündimus ja rändeprognoos ning kokkuleppelised Haridus- ja Teadus­ministeeriumi koolivõrgu kriteeriumid, siis peaks Eestile piisama praegusega võrreldes oluliselt vähematest koolidest, nagu jooniselt 1 näha võib.

Eelnevast tulenevalt koostasime lühikese ülevaate sellest, mida erakonnad oma valimisprogrammides koolivõrgu kohta lubavad. Täpsemalt oli vaatluse all küsimused, kas koolivõrgu muudatusi on üldse käsitletud, kas muudatusi on kavandatud, kui muudatusi on kavandatud, siis kas sel juhul on ka midagi mainitud nende elluviimise kohta, kas pooldatakse riigigümnaasiume ning milline on erakondade nägemus tulevasest koolivõrgust (platvormides esitletud vaade). Järgnev joonis annabki ülevaate erakondade platvormides koolivõrgu teemal kajastuvast.

Kokkuvõttes näitab platvormide analüüs:

• Kõik praegused parlamendierakonnad on koolivõrgu teemat oma programmides sisulisemalt kajastanud, tuues ära mingisuguse nägemuse koolivõrgust või seal kavandatavast. EKRE ja Vabaerakond mainivad teemat ühe lausega, mistõttu võib öelda, et nende programmides sisuliselt koolivõrgu teemat ei avata.
• KE eristub teistest selle poolest, et on selgemalt vastu koolivõrgu korrastamisele ning praegu toimuvate muutuste jätkamisele, pooldades väikeste ja nö täistsükligümnaasiumide säilimist. IRL, RE ja SDE toetavad pigem seniste muutustega jätkamist. IRL ja SDE on REga võrreldes ehk vähem radikaalsete muutuste pooldajad, toetades selgemalt munitsipaalgümnaasiumide säilimist riigigümnaasiumite kõrval.
• Kui IRL, SDE ja RE pooldavad riigigümnaasiume, siis KE puhul ei ole see selge. Viimased küll ei ütle otse välja riigigümnaasiumide loomise peatamist, kuid väikeste gümnaasiumide toetamine siiski riigigümnaasiumide vähesele pooldamisele osutab.
• Erakondade programmid jäävad kõik väga napisõnaliseks selles osas, et kuidas koolivõrgu korrastamist planeeritakse. Vaid RE on seda lühidalt programmis maininud (optimaalne koolivõrgu kava koostatakse koostöös KOVide ja vabaühendustega), kuid selle lause sisuline mõte jääb siiski suuresti arusaamatuks. Arvestades, et KOVid on Eestis koolipidajad ning iga KOV soovib säilitada oma kooli, jääb ebaselgeks, mis rolli vabaühendused selle juures saaksid täita.
• Kuna koolivõrk on siiski valija jaoks üsna tundlik teema ning sellega ei kaasne enamasti häid uudiseid, st enamus piirkondadele tähendab koolivõrgu korrastamine koolide või kooliastmete sulgemist, on erakonnad jäänud programmides koolivõrgu teemal pigem napisõnalisteks, vältides väga konkreetsete valikute tegemist.

Suure erialase hariduseta inimeste osakaalu ning madala elukestvas õppes osalemise määra üheks olulisemaks põhjuseks on kindlasti suur koolist väljalangevuse määr, mis on Eestis kõrge kõikidel haridustasemetel ja –liikides ning mille vähendamine peaks olema üheks olulisemaks prioriteediks Eesti hariduspoliitikas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgi vähendada haridussüsteemist varakult lahkujate osakaalu vanusegrupis 18-24 aastaks 2020 alla 10%, Eestis oli õpingute enneaegselt katkestajate osakaal aastal 2013 esimest korda alla seatud sihi ehk 9,5%. Üldkeskharidusega võrreldes on väljalangevus kutsehariduses ja kõrghariduses oluliselt suurem ning ka see põhjustab kvalifitseerimata tööjõu osakaalu kasvu tööturul. Alates 2008/09. õppeaastast on keskmine väljalangevus kutsehariduses kasvanud, olles 2012/13. õppeaastal 20,2% (6 213 õppurit). Ka kõrghariduses on katkestajate osakaal kasvanud, olles 2012/13.õppeaastal 17% (11 109 tudengit).

Üldhariduses on katkestajaid enim gümnaasiumiastmel – 7,4% 2012/13.aastal (2 124 õpilast). Seega langes juba ainuüksi 2012/13.õppeaastal Eesti haridussüsteemist välja üle 20 000 noore, kelle tagasitoomine on väga suureks väljakutseks, kuna lahkumise põhjused on enamasti väga erinevad. Kutseõppe katkestamise olulisemaks põhjuseks on vale erialavalik, mis viitab karjäärinõustamise puudulikkusele põhikoolis (teisteks olulisemateks põhjusteks on ka vähene õpimotivatsioon, perekondlikud probleemid, aja- ja rahapuudus ning konfliktid õpetajate ja kaasõpilastega). Puudu on karjääriteenuste osutajatest ning probleeme on teenuse kättesaadavusega, karjääriteenused (karjääriinfo, -nõustamine ja -õpe) on praegu tagatud vaid ühele aastakäigule põhikooli 3. kooliastme, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuste õppuritest.

Erakondade valimisprogrammides on koolist väljalangevus teatud tähelepanu saanud, kuigi see ei paista välja enamasti kõige olulisema probleemina, millega tegeleda. IRL lubab käivitada tasemeõppest väljalangevuse kahandamise programmi ning muuta seejuures väljalangevuse näitajad kooli tulemuslikkuse indikaatoriteks. SDE soovib samuti katkestajate hulka vähendada läbi tugisüsteemide täiustamise ning koolikohustuse pikendamise 18-eluaastani või kuni kutse omandamiseni. KE lubab tagada väljalangemise vähendamiseks igas lasteaias ja koolis vajalike tugispetsialistide rahastamise. Üllatav on, et ükski erakond ei maini otseselt karjäärinõustamise kvaliteedi tõstmist ja kättesaadavuse tagamist erinevatel haridusastmetel, vaid SDE lubab edendada karjääriõpet üldhariduses.

Autor: Hanna-Stella Haaristo, Praxise hariduspoliitika analüütik

Allikas: Praxise teemapaber Töökäte puuduses vaevlev Eesti – kust otsida ja leida lahendusi?