Eesti valitsus on lubanud Euroopa Liidule, et vähendab suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaalu 2020. aastaks 15%ni. (Vt https://riigikantselei.ee/et/eesti-2020-eesmargid) Selle aasta vahe-eesmärk on valitsusel 16,5%. Statistikaameti poolt avaldatud viimased numbrid aga kinnitavad, et Eesti liigub hoopis vastupidises suunas. Viimane teadaolev suurus on 2013. aasta kohta, kui suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal tõusis rekordilise 22%ni.

Allikas: Eesti Statistikaamet

Suhtelises vaesuses elavatena defineeritakse neid inimesi, kelle leibkonna tulu jääb väiksemaks kui 60% leibkondade mediaantulust. Seega suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal sõltub eelkõige mitte sissetulekute tasemest või elukallidusest vaid tulude jaotusest. Kõikide tulude kasv ei aita vähendada ebavõrdsust, mis mõjutab suhtelise vaesuse määra arvutamist.

Meie lihtsad arvutused EUROMODiga näitavad, et selleks et viia suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal valitsuse poolt seatud eesmärgini, oleks vaja oluliselt muuta Eesti maksude-toetuste süsteemi või vähendada palkade ebavõrdsust. Näiteks saavutaks 15%lise taseme oluliselt progressiivsema tulumaksusüsteemi sisseviimine ja toetuste suurema sihistamisega vaesemale elanikkonnarühmale. Alternatiivne võimalus oleks muidugi loobuda ka võrdlemisi ebareaalsest eesmärgist.

Meeldetuletuseks, et valitsus lähtus eesmärgi seadmisel Eesti 2010. aasta suhtelise vaesuse määrast 17,5%, mille paariprotsendine langetamine tundus käkitegu. Samas, vaadates ülaltoodud jooniselt nii suhtelise vaesuse määra kui ka suhtelises vaesuses elavate inimeste absoluutnumbri liikumist viimase kümnendi jooksul, ilmneb, et muutused on toimunud vastupidi majandustsüklile – majanduse kasvades (2005-2008) on kasvanud ka suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk ning majanduskriisi ajal (2009-2011) on antud näitaja märgatavalt alanenud, olles 2009. aastal lausa 15,8%.

Seega võib tõdeda, et suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kui sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse hindamiseks kasutatav mõõdik ei ole üksi kuigi adekvaatne hindamaks Eesti inimeste vaesust ning selles toimunud muutusi viimaste aastate jooksul.

Veel võib lisada, et suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on Eesti puhul tugevasti mõjutatud pensionäride paiknemisest tulujaotuses (nad on kontsentreeritud suhtelise vaesuse piiri ümber), mistõttu on ka loogiline, et aastal 2009, mil pensionid tõusid kiiremini kui palgad ja kasvas töötus, oli suhtelise vaesuse määr kokkuvõttes ühiskonnas madalam.

Kuna suhtelise vaesuse määra abil antav hinnang riigis valitseva vaesuse muutusele ei ole piisavalt adekvaatne, on järgneval joonisel esitatud Eesti kohta ka teised Euroopa 2020 strateegias esile tõstetud indikaatorid ning samuti sotsiaalministeeriumi poolt jälgitav absoluutse vaesuse määr. Need indikaatorid näitavad, et olukord vaesusega ei ole viimastel aastatel hullemaks läinud, pigem on olukord paranenud.

Allikas: Eesti Statistikaamet, Eurostat. Vt definitsioone kirjatüki lõpust

Jooniselt ilmneb, et teised vaesuse näitajad muutuvad vastupidiselt majandustsüklile, mis on ka ootuspärane tulemus – vaesust ning sotsiaalset tõrjutust iseloomustavad näitajad paranevad (st vähenevad) majandusbuumi (2005-2008) aastatel, halvenevad  (st tõusevad) languse (2009-2011) ajal ning nüüd on taas paranema hakanud. Samuti nähtub, et täiendavalt välja toodud näitajad muutuvad üksteisega väga sarnaselt vaadeldava perioodi jooksul.

Seega tahame öelda, et isegi kui valitsus teeb omapoolseid pingutusi vähendamaks vaesust ning sotsiaalset tõrjutust riigis (nt 2015. aastal lapsetoetuse, vajaduspõhise peretoetuse ja toimetulekupiiri tõus lapse kohta), ei pruugi see mõju suhtelise vaesuse määra kaudu otseselt kajastuda, kuigi mõju tegelikule vaesusele on olemas, mida näitavad ka meie arvutused. Näiteks vähendasid 2015. aastal rakendatud meetmed absoluutset vaesust 1 protsendipunkti võrra, kuid suhtelist vaesust vaid 0.1 protsendipunkti võrra.

Me soovitame, et (uus) valitsus kas ütleks selgesõnaliselt välja, et valitsus soovib vähendada tulude ebavõrdsust Eestis ning tooks välja ka vastavad meetmed, mida soovitakse kasutada, või loobuks vaid suhtelise vaesuse määra taseme 15% jahtimisest ning pakuks ka Euroopale välja, et lisaks suhtelise vaesuse määrale jälgitakse ka teisi indikaatoreid.

Meeldetuletuseks lugejale, et tulenevalt Euroopa 2020 strateegiast on Euroopa Liidu sotsiaalvaldkonna eesmärgiks vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus oleva elanikkonna suurust 20 miljoni inimese võrra, kasutades seejuures eesmärgi täidetuse jälgimiseks kombinatsiooni kolmest indikaatorist: suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal, sügava materiaalse ilmajäetusega inimeste osakaal ning väga madala tööintensiivsusega leibkondades elavate inimeste osakaal. Eesti on otsustanud kasutada vaid esimest nendest.

Andres Võrk, Cenely Leppik
29.01.2015

Mõisted:

Suhtelise vaesuse määr – isikute osakaal, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Sügava materiaalse ilmajäetuse määr – näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt nelja komponenti üheksast: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.

Väga madala tööintensiivsusega inimeste osakaal – inimeste osakaal, kes elavad leibkonnas, kus on rakendatud vähem kui 20% tööealiste tööajast.

17. detsembril 2014 toimus Praxise ja Briti Saatkonna koostöös ümarlaud “Sooteadlikkus koolis – mis ja milleks?“. Ümarlaual osalesid õpetajad, koolijuhid, õppejõud, ametnikud, huvirühmade esindjad, eksperdid ja haridusuuendajad.  Eesmärk oli leida üheskoos viise, kuidas toetada poiste ja tüdrukute võimete avaldumist ning arutleda, missugune on õpetajate ettevalmistus ja valmisolek sooteadlikuks lähenemiseks õppetöös ja koolikultuuris. Arutelu jaoks pakkusid inspiratsiooni tunnustatud haridussotsioloog Dr. Barbara Read Glasgow Ülikoolist, kes on pühendunud koolikultuuri ja soo seoste uurimisele üldharidus- ja ülikoolides, ning Praxise analüütikud Eve Mägi ja Karin Jõers-Türn, kes andsid ülevaate üliõpilaste ja õpetajate soolise võrdõiguslikkus alaste kogemuste ja hoiakute uuringu esmastest tulemustest.

Ümarlaua avas projekti Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse juht Helen Biin, kes juhtis tähelepanu Eesti ühiskonna soolisele tasakaalutusele ning rõhutas kodus ja koolis kogetu olulisust hoiakute ja väärtuste kujunemisel. Ta märkis, et lapsi õpetatakse varakult käituma poisi või tüdrukuna, piirates soostereotüüpse lähenemise kaudu laste täieliku potentsiaali rakendumist ning lapse arengut. Samuti tutvustas Helen projekti ühe olulise tulemusena loodud ainekursuseid Sugu ja haridus ning Ühiskonna sooline tasakaal(utus): analüüs ja lahendusvõimalused, mis on üliõpilastele Tartu Ülikoolis avatud alates 2014/2015.õ.a. kevadsemestrist. Lisaks neile toimuvad kevadel täiendkoolitused õpetajatele sooteadlikkuse arendamiseks ja arvestamiseks õppeprotsessis.

Ümarlaua külalisi tervitas Krislin Aedla Briti saatkonnast, kes tutvustas lühidalt ettekandjat Dr. Barbara Read’i ning juhatas sisse peaettekande “Gender, Education and Equalities” (“Sugu, haridus ja võrdsused”). Dr. Barbara Read keskendus oma ettekandes soovaldkonnaga seotud küsimustele Suurbritannias, tuues juurde ka rahvusvahelise võrdluse vaatenurga. Hariduses tekkinud soolist lõhet ilmestas Dr. Read PISA uuringu tulemuste näitel, mille kohaselt ilmnevad pea kõigis riikides teatud oskustes suured soolised erinevused poiste ja tüdrukute tulemuste vahel. Lisaks soole mõjutavad Suurbritannias läbi viidud uuringute tulemustele toetudes poiste ja tüdrukute koolis hakkamasaamist ka perekonna sotsiaalmajanduslik staatus, etniline päritolu jmt tegurid.

Dr. Barbara Read tõi välja, et sageli põhjendatakse soolise lõhe tekkimist hariduses õpetajaskonna feminiseerumisega, poiste ja tüdrukute bioloogiliste erinevustega või ühiskonnas heakskiidetud naiselikkuse ja mehelikkuse mudelitega. Kuigi uuringud pole neid väiteid kinnitanud – sageli on need lausa ümbergi lükatud – on sellised seisukohad visad kaduma. Esineja sõnul on õpetajate soolise koosseisu muutmise või bioloogiliste ja sotsiaalselt konstrueeritud sooliste erinevuste rõhutamise asemel tõhusam strateegia sooliste erinevuste liigse rõhutamise vältimine. Uuringute tulemused kinnitavad, et koolides, kus soolisi erinevusi liialt ei rõhutata, on poistel paremad õppetulemused. Dr. Read rõhutas, et poiste ja tüdrukute toetamiseks on vajalik kogu kooli hõlmav terviklik lähenemine, mille hulka kuulub ka soostereotüüpide teadvustamine ja nende vastu võitlemine, liigsete sooliste erinevuste rõhutamise vältimine ning ühtviisi kõrgete ootuste seadmine nii poiste kui tüdrukute õppeedukusele.

Praxise üliõpilaste ja õpetajate soolise võrdõiguslikkus alaste kogemuste ja hoiakute uuringut tutvustades tõi Eve Mägi esile, et soolise tasakaalu teemale koolis pööratakse vähe tähelepanu ning ennekõike on fookus aineteadmiste ja õpiväljundite saavutamisel. Siinjuures ei ole tegemist õpetajate hooletu suhtumise vaid madala teadlikkusega. Kvalitatiivse uuringu tulemuste põhjal tegi ta järelduse, et õpetajad teavad nimetada küll mõningaid haridusliku ebavõrduse tagajärgi, nagu poiste väljalangevus põhikoolist või poiste madalamad õpitulemused teatud valdkondades, kuid samas ei osata oma käitumises soostereotüüpset lähenemist ära tunda ja õpetamisprotsessi stereotüüpidest vaba õpetamist lõimida. Eve Mägi toonitas õpetajate rolli olulisust noorte hoiakute ning tuleviku kujundamisel. Seega on tähtis suunata õpetajaid nägema kohti, kus nad õppetöös stereotüüpe taastoodavad ja anda oskusi sellest mustrist väljatulekuks. Ka õpetajad ise tunnevad selliste teadmiste ja oskuste vastu huvi.

Karin Jõers-Türni ettekandest üliõpilaste küsitluse esialgsete tulemuste kohta selgus, et paljud üliõpilased on kogenud koolielus ebavõrdset kohtlemist. Küsitlusele vastanute hinnangul eeldati koolis tüdrukutelt paremaid tulemusi ning neile pandi samade teadmiste eest paremaid hindeid kui poistele. Ka ühiskonnas tunnetavad üliõpilased soolist ebavõrdsust – meeste positsiooni Eesti ühiskonnas tajutakse paremana ning just meestudengid leidsid sagedamini, et nende haridus- kui karjäärivalikud on soostereotüüpide tõttu piiratud. Hoolimata ebavõrdsuse tajumisest evib tähelepanuväärne osa – ligi kolmandik – üliõpilastest soostereotüüpe kinnitavaid hoiakuid. Nii leitakse näiteks, et mees peaks olema pere peamine toitja ning poisse ja tüdrukuid peaks õpetama erinevalt. Seega on sarnaselt õpetajatele on ka üliõpilaste sooteadlikkus madal. Need hoiakud, mida kannab edasi meie üliõpilaskond, avaldavad mõju kõikidel elualadel ning taastoodavad soostereotüüpe toetavaid hoiakuid ja käitumist.

Ettekannetele järgnenud lauaaruteludes mõtiskleti selle üle, missugune on sooteadlikkuse tase meie koolis, kuivõrd seda koolis kasutatakse ja mida saavad erinevates rollides olevad inimesed soostereotüüpidest lähtuva lähenemise vähendamiseks teha. Lauaaruteludes kerkis peamise probleemina ja sihipärase tegevuse takistajana esile erinevate osapoolte (sh õpetajad, koolijuhid, ametnikud) madal teadlikkus. Nenditi, et mõtteviis „laisad ja andekad poisid ning usinad tüdrukud“ on meie koolides tavapärane ning poiste ja tüdrukute käitumise ja õppeedukuse erinevuste peamiseks põhjuseks peetakse sageli poiste ja tüdrukute bioloogilisi erinevusi. Arutlejad leidsid, et sellisest lähenemisest tulenevalt eeldatakse poistelt madalamat õppeedukust ning antakse ebasobiv käitumine või kehvad õpitulemused kergemini andeks, samas kui tüdrukutele seatud ootused on kõrgemad ning nende staatus on akadeemilise eduga tihedamalt seotud. Tõdeti, et hoolimata soolise ebavõrdsuse märkamisest koolis, ollakse siiski veendunud kõigi võrdses kohtlemises ning ebavõrdsust ei peeta probleemiks.

Arutleti ka selle üle, mida on võimalik olukorra leevendamiseks ette võtta. Leiti, et soostereotüüpse lähenemise vähendamiseks üldhariduskoolis on eelkõige oluline probleemi märkamine ja oskus seda oluliseks pidada. See aga eeldab erinevate tasandite – ministeeriumite, kohaliku omavalitsuse, kooli juhtkonna ja õpetajate, lapsevanemate ja õpilaste – koostööd ja vastastikust toetust.

Vaata skeemi suuremalt siin!

Ümarlaual osalejate hinnangul peaks õpetajate sooteadlikkuse tõstmine olema osa õpetajate põhikoolitusest ega tohiks toetuda üksnes täiendkoolituskursustele. Lisaks põhikoolitusele aitavad ka erinevad teemakohased üritused, töötoad, illustreeriv infomaterjal jms sooteadlikkust tõsta. Sooteadlik õpetamine koolis vajab ka toetavaid õppematerjale ning õpetajate oskust õppematerjali soolise võrdõiguslikkuse vaatenurgast kriitiliselt hinnata. Teemaga hästi kursis olev õpetaja saab toetada kolleege ja sooteadliku lähenemise juurutamist koolikultuuris, samuti kaasata õpilased arutellu soolise võrdõiguslikkuse teemadest.

Koolijuhi toetuseta on sooteadlikku lähenemist koolis keeruline rakendada, mistõttu on oluline ka kooli juhtkonnale pakkuda soostereotüüpsete praktikate vähendamiseks vajalikke teadmisi ja oskuseid. Koolijuhi eestvedamisel saab sooteadliku lähenemise põhimõtteid rakendada kooli õppekavas, milleks Riiklik õppekava annab soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete väärtustamise kaudu suurepärase aluse. Lisaks koolile mõjutab tasakaalustatud lähenemise kasutamise edukust teisedki grupid. Kahtlemata on soostereotüüpse lähenemise vähendamisel oluline kooli ja kodu koostöö, samuti laiema avalikkuse, nt ajakirjanduse, toetus.

Toimunud ümarlaud tõi kokku üle kuuekümne huvilise ning andis neile võimaluse hariduse ja soo teemal arutleda, leida mõttekaaslasi ning otsida lahendusi probleemidele, mis on tekkinud seoses soostereotüüpse lähenemisega üldhariduskoolis. Soolise võrdõiguslikkuse edendamine on aeganõudev protsess; teadlikkuse tõstmine ning koostöö erinevate tasandite ja huvirühmade vahel on soostereotüüpide murdmiseks ainuvõimalik tee. Sooteadliku lähenemise levikule aitavad oluliselt kaasa süstemaatilised koolitused, eelkõige õpetajakoolituses, eesmärkide seadmine, pidev tugi ning nõustamine ning toetavate materjalide olemasolu.

Ümarlaud toimus Praxise projekti “Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse” raames. Projekti rahastab Norra toetuste 2009-2014 Soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programm.

Kokkuvõtte koostasid: Karin Jõers-Türn, Eve Mägi, Helen Biin