Helen Biin, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika anaüütik

Sel nädalal jõudis Eesti meediasse uudis Maailma Majandusfoorumi (WEF) uue üleilmse soolõhe aruande avaldamisest. Juba üheksandat korda korraldatud analüüsis vaadeldi soolõhe suuruse hindamiseks naiste ja meeste osakaalu ning juurdepääsu ressurssidele neljas kategoorias: osalemine ja võimalused majandustegevuses, haridus, tervis ja elujõud ning poliitiline võim.

Analüüsitud 142 riigi hulgas on Eesti oma soolise võrdsuse tasemelt 62. kohal. Esiviisiku on Islandi juhtimisel ootuspäraselt hõivanud Põhjamaad, meie lõunanaabrid Läti ja Leedu asuvad aga vastavalt 15. ja 44. kohal. Euroliidu riikides on soolõhed WEF hinnangul Eestist suuremad vaid Rumeenias, Slovakkias, Kreekas, Ungaris, Küprosel ja Tšehhis. Kõige suurem sooline lõhe on analüüsitud riikidest aga Jeemenis (vt ka väljavõte edetabelist).

Analüüs võimaldab riike vaadelda ja võrrelda ka ülal nimetatud nelja alavaldkonna lõikes. Siin võib võrreldes üldskooriga Eesti tulemuste üle mõnes valdkonnas pisut enam rõõmustada, teiste puhul on aga pilt veelgi trööstitum. Näiteks poliitilise võimu alavaldkonnas saavutasime riikide võrdluses Vietnami järel ning Valgevene ees 88. koha. Hinnangu andmisel võetakse arvesse naiste osakaalu parlamendisaadikute ja ministrite hulgas ning nende aastate osa viimasest poolsajandist, mil riiki on juhtinud naine. Kuigi ka Riigikogu liikmete ja ministrite hulgas on meil võrdlemisi vähe naisi, aitaks Eestit poliitilise võimu alavaldkonnas ja üldises riikide järjestuses kõrgemale tõusta just naissoost riigijuht. Majandustegevuses osalemise ja võimaluste jagunemise alavaldkonnas asetub Eesti 56. kohale Nigeeria ja Prantsusmaa vahele, jäädes kaugele maha teistest Balti riikidest. Tervise ja elujõu ning hariduse alavaldkondades oleme esmapilgul edukamad – tervisevaldkonnas asume 37. kohal, hariduses jagame aga 25 riigiga esikohta. Siiski tasub rõõmuhõiskeid vaos hoida ja vaadelda, mida saavutatud kõrged kohad tegelikult tähendavad.

Analüüs ei arvesta meeste halvemat olukorda

WEF soolõhe aruanne on üheks paljudest katsetest riike ressursside võrdse jagunemise alusel järjestada[1]. On selge, et paljusid eri kultuure ning erineva majandusliku, sotsiaalse, ajaloolise ja poliitilise taustaga riike võrdlevad indeksid ning edetabelid peavad olema väga suure üldistustasemega, mistõttu tuleb teha kompromisse indeksi kirjeldusvõimes. Piiratud on nii valdkonnad ja täpsemad näitajad, mida on võimalik indeksi arvutamisel arvesse võtta, kui ka see, milliseid tulemusi indeksi arvutamisel kõrgemalt hinnatakse.

Ka WEF soolõhe analüüsi metodoloogia seab tulemuste tõlgendamisele teatud piirangud. Suurimaks Eesti tulemust mõjutavaks metodoloogiliseks piiranguks on asjaolu, et vaatluse all on vaid see, kas naiste olukord on meestega võrreldes kehvem või mitte. Lihtsustatult võimaldab indeks vaadelda seda, kas analüüsitavas valdkonnas on mehed naistega võrreldes paremas olukorras või on saavutatud naiste ja meeste võrdsus. Kuid riikidele antud skoorid ei näita olukorda, kus võrdsete võimaluste pendel on löödud teise äärmusesse ning naised on mingis valdkonnas meestest paremini esindatud või rohkem saavutanud – selline juhtum läheb kirja võrdsete võimaluste olukorrana (vt ka Hindamine).

Selles detailis ehk meeste kahjuks pöördunud ebavõrdsuse mittearvestamises peitubki Eesti kõrgete kohtade saladus nii tervise kui hariduse alavaldkonnas. Tervise ja elujõu alavaldkond arvestab kahte näitajat – sündinud poiste ja tüdrukute osakaalu ning tervena elatud aastaid. Meie naised elavad tervena veidi enam kui neli aastat meestest kauem, kuid seda asjaolu indeks ebavõrdsusena ei käsitle. Veelgi teravam on pilt hariduse alavaldkonnas. Seal vaadeldakse naiste ja meeste osakaalu kirjaoskajate seas ning põhi-, kesk- ja kõrghariduse omandanute hulgas. Lugema ja kirjutama õpime me siin kõik olenemata soost ning ka põhiharidus on poistele ja tüdrukutele võrdselt kohustuslik. Kuid kesk- ja kõrghariduse omandajate seas on sooline lõhe juba märgatav – poiste osakaal gümnaasiumiõpilaste hulgas langeb põhikooliga võrreldes järsult, samuti on naisi oluliselt rohkem üliõpilaste seas, mistõttu kesk- või kõrgharidusega elanikkonna hulgas on mehed vähemuses.

Seega ei tähenda Eesti kõrge skoor hariduse valdkonnas seda, justkui oleks meil selles elu osas naiste ja meeste võrsete võimalustega kõik korras, vaid väljendab pelgalt naistele seatud takistuste puudumist. Ebavõrdsuse suund on meil vastupidine – meeste madalam haridustase, poiste kehvemad tulemused ja nende suurem osakaal koolist väljalangenute hulgas on vaid mõned haridusvaldkonna ebavõrdsusega seotud probleemid Eestis. Kui WEF analüüs võtaks arvesse ka soolõhesid, mille suund on meeste kahjuks, langeks Eesti skoor nii majanduselu kui tervise, kuid eriti tugevalt just hariduse alavaldkonnas.

Praxis on loomas temaatilist ainekursust

Haridusvaldkonna ebavõrdsuse vähendamisele on suunatud Praxises hetkel käimasolev projekt „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse“[2]. Töötame selle nimel, et pakkuda Eesti ülikoolide tudengitele enam teadmisi võrdsetest võimalustest ja oskusi soo lõimimiseks oma erialatöös. Erilise tähelepanu all on praegused ja tulevased õpetajad, kellele pakutavatel ülikooli- ja täiendkoolituskursustel aitame analüüsida ja mõista viise, kuidas poisse ja tüdrukuid, nende õppimist ja valikuid, koolis paremini toetada. Projekti eesmärk on soostereotüüpide ning nende edasikandumise tsükli murdmine. Selleks, et meie poisid ei langeks koolist välja, naised ja mehed ei oleks koondunud erinevatele elualadele, meeste eluiga ja tervena elatud aastad ei jääks naiste näitajatest kaugele maha ning eelkõige selleks, et Eesti väike inimressurss oleks parimal viisil rakendatud, on vaja muuta ühiskonnas levivaid hoiakuid ning arvamusi selle kohta, mis on meestele ja naistele sobilik.

[1] Vt nt ka EIGE Gender Equality Index

[2] Projekti rahastatakse Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programmist.

Alustades algusest. Peaminister on uueks rahandusministriks välja pakkunud Maris Lauri. Kui ta ametisse nimetatakse, on Eestis esmakordselt valitsuses nii palju naisi – 13 ministrist 6 ehk peaaegu pool. Sellele suhtele on seni kõige lähemal oldud aastatel 2002-2003, mil Siim Kallase juhitud valitsuses oli 5 naissoost ministrit. Viimase kümne aasta jooksul on seevastu naisi olnud ministrite seas valdavalt üks kuni kaks, korra ka kolm. Nii et selle näitajaga läheb Taavi Rõivase valitsus ajalukku.

Teine uudis enam nii tore ei olnud. Maailma Majandusfoorumi koostatud soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi oli Eesti positsioon 142 riigi hulgas üldises arvestuses mitte just uhkust tekitaval 62. kohal. Saab ka halvemini, naiste poliitilises osaluses olime alles 88. kohal. Kui muidu on Eesti harjunud erinevates rahvusvahelistes võrdlustabelites olema esimeste hulgas, siis soolises võrdõiguslikkuses ei kuulu me kuidagi Euroopasse. Meid edestasid mitmed Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid.

Kõrvutasin seda Euroopa soolise võrdõiguslikkuse indeksiga ja sealgi on Eesti positsioon naiste poliitilise võimu osas viimase kolmandiku hulgas. Täpsemalt öeldes oleme Euroopa Liidu 28 liikmesriigi seas tagantpoolt üheksas riik.

Kolmas – see uudisterivi – annab aga lootust, et järgmine kord saame võrdõiguslikkuse näitajates Zimbabwe ja Guyana naabrusest minema: viimase nädala jooksul teatas kolm tuntud naist, et on otsustanud osaleda riigikogu valimistel. Eks kõik erakonnad otsivad valimiste eel uusi kandidaate, kuid juhtumisi olid need kolm naist kõik otsustanud kandideerida peaministrierakonna ridades.

Võib ju küsida, et on see tõesti niisama lihtne – pane ainult naised kandideerima ja võrdõiguslikkusega lähebki paremaks. Kõige tihedamaks filtriks peetakse ju valijat ning ühiskondlik müüt ütleb, et Eestis on poliitika meeste mängumaa. Päriselt see siiski nii ei ole. Laias laastus mõjutab seda, kes parlamenti pääseb, kolm tegurit:

– ühiskonnas levinud arusaamad ja hoiakud, mis määravad, kas näiteks naised üldse soovivad kandideerida;
– erakonnad kui nn väravavahid määrates, kes kandideerida soovijatest saavad mõistliku koha valimisnimekirjades ja milliseid kandidaate tõstetakse esile kampaanias;
– lõpetuseks tõesti valijaskond, kes langetab etteantud kandidaatide seast lõpliku valiku.

Nii teooria kui ka elu ise näitavad, et kui naised on valimisnimekirjades esindatud ja sellistel kohtadel, kust on tõenäolisem parlamenti pääseda (meie süsteemi puhul ringkondade esikolmik ja üleriigilises nimekirjas koht eesmises otsas), siis neid ka valitakse ja nad pääsevad parlamenti.

Heidame pilgu 2011. aasta valimistele. Lihtne analüüs näitab, et neis erakondades, kus valimisnimekirjade eesotsas oli rohkem naisi, osutus ka riigikogusse valituks rohkem naisi.

Vahed olid tookord märkimisväärsed. Kõige rohkem naiskandidaate valimisringkondade nimekirjade esikolmikus ning üleriigilise nimekirja esikahekümnes oli Keskerakonnal. Ka riigikogusse valitutest oli naiste osakaal kõige suurem ehk 27 protsenti just Keskerakonnal. Järgnes sotsiaaldemokraatlik erakond 21 protsendiga, IRL 17 protsendiga ja viimane oli Reformierakond 15 protsendiga. Ehk et eelmiste valimiste tulemuste valguses ongi Reformierakonnal põhjust selles vallas rohkem tööd teha.

Seega pole õige öelda, et valija meelest peakski poliitika jääma meeste maailmaks. Pigem on takistus olnud see, et erakonnad ei ole pidanud naiste osalemist poliitikas piisavalt vajalikuks ega oluliseks. Nüüd paistab, et asjad on hakanud muutuma ning väravavahid hakkavad uute reeglite ja realiteetidega kohanduma. Valijad on näidanud, et nende taha naiste poliitikasse toomine ei jää.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Arvamus ilmunud ka ERR portaalis.

Reelika Leetmaa, Praxise juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht

Tervise- ja tööminister on kuuldavasti šokis sotsiaalkaitseministri väljaütlemistest, viimane aga on omakorda asunud avalikku kirjavahetusse töötukassa juhiga, süüdistades kassa töötajaid ebapiisavas pühendumises töövõimekaoga inimeste aitamisele. Selles segaduses on paslik küsida, kas ja kuidas saaksime olla kindlad, et plaanitav reform tõepoolest parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ning aitab nad tööle?

Üks sellele küsimusele vastamise võimalus on eksperimentaalne poliitikakujundamine. See tähendab, et enne suuremahuliste reformide jõustamist kogu riigis hinnatakse nende mõju esmalt väiksema rühma inimeste peal.

Näiteks oletame, et valitsus leiab, et puudega töötute tööleaitamiseks on vaja kaasajastada nende IT-oskusi ning otsustab selleks pakkuda vastavat koolitust. Selleks, et veenduda, kas koolituses osalemine tõepoolest suurendab väljavaateid leida töö, tuleb koolituse mõju hinnata. Mõju hindamiseks on meil vaja teada, mis juhtuks, kui inimene ei oleks koolitusel osalenud.

Kuna teadaolevalt ei ole ühelgi inimolendil siiani õnnestunud viibida samaaegselt kahes erinevas olukorras (meie näites on need olukorrad koolituses osalemine ja mitteosalemine), on sotsiaalteadlaste ülesanne selline vastandolukord luua.

Parimaks võimaluseks ehk nii-öelda mõju hindamise kuldseks standardiks peetakse sotsiaalset eksperimenti. Meie näite puhul tuleks esmalt välja valida näiteks 600 puudega inimest, kes soovivad koolituses osaleda. Seejärel jagame soovijad juhuvaliku alusel kahte rühma, kellest esimene ehk osalusrühm läbib koolituse ja teine ehk võrdlusrühm jätkab tööotsingut vanal viisil. Erinevus nende kahe rühma tulemustes ongi koolituse mõju.

Näiteks kui kolmesajast koolitusel osalenust leiab hiljem töö 200 inimest ning sama suurest võrdlusrühmast vaid 100 inimest, saame öelda, et koolitusel osalemine suurendas töö leidmise tõenäosust ning selle pakkumine on õigustatud. Vastupidisel juhul koolitusel osalemine pigem vähendas väljavaateid leida töö ning sellisena koolitust pakkuma ei peaks.

Teadmata, mis juhtub nii-öelda vastandolukorras, ei saa me midagi öelda koolituse mõju kohta. Isegi kui näeme, et kolmesajast osalejast leidis töö kakssada, ei saa me olla kindlad, et seda poleks juhtunud ka koolitust läbimata. Ka osalenute endi rahulolu koolitusega ei anna selle mõju kohta vajalikku infot.

Sotsiaalsete eksperimentide kasutamine on sotsiaalteadustesse jõudnud läbi meditsiinivaldkonna, kus sarnasel põhimõttel testitakse ravimite mõju. Uute ravimite väljatöötamisega tegeletakse aastaid ning kellelgi ei tule mõttesse anda patsiendile rohtu ilma, et selle tervendav toime oleks eelnevalt kindlaks tehtud.

Sotsiaalseid eksperimente on uute reformide või olemasolevate meetmete muutmise hindamiseks mujal maailmas kasutatud juba alates 1970. aastatest, peamiselt Ameerika Ühendriikides. Hinnatud on väga erinevate poliitikavalikute mõju: näiteks mitmesuguste koolituste, nõustamisteenuste, aga ka miinimumpalga tõstmise või töötushüvitise maksmistingimuste muutmise mõju.

Viimastel aastatel on sotsiaalseid eksperimente üha enam kasutatud ka Euroopa riikides, eriti Suurbritannias, Prantsusmaal, Hollandis ja Põhjamaades. Alles hiljuti võis meiegi ajakirjandusest lugeda Rootsi eksperimendist, mille abil püütakse jõuda selgusele, kas kümme tundi lühema töönädala kehtestamine vähendaks töötajate haigestumist ja muudaks töötamise tõhusamaks. Sotsiaalsete eksperimentide eestkõneleja on viimastel aastatel olnud ka Euroopa Komisjon.

Eksperimentaalne poliitikakujundamine loob eeldused teadmistepõhiseks valikuks mitte ainult paberil, vaid ka praktikas. Ka töövõimereform pakub selleks võimalusi. Enne kui kehtestada üleriigilised reeglid, saaks näiteks planeeritavat hindamismetoodikat ja aktiivsusnõuete kehtestamise või plaanitavate teenuste mõju hinnata väiksema rühma peal.

Sellised väikesed eksperimendid aitavad täpsustada nii toetuse saajatele kehtestatavaid aktiivsusnõudeid kui ka teenuseid, mida hiljem juba laiemalt pakkuda. Ainult nii saame olla veendunud, et uus lähenemine ka tegelikult parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ja väljavaateid leida töö.

Mõnikord tuleb kõige otsema tee leidmiseks astuda paar sammu tagasi ja veenduda, et suund on õige.

Arvamuslugu ilmunud ERR portaalis. Vikerraadio päevakommentaari on võimalik kuulata siit.

Märtsivalimisteks valmistumine on järjest rohkem avalikult kuulda ja näha. Iga nädal toob kaasa uudiseid uute ja tuntud inimeste lisandumisest parteide ridadesse. Erakonnad testivad avalikkuses oma ideede kandepinda ja tõsiseltvõetavust. Paistab, et mitu suuremat erakonda mängib seekord muutuste, mitte stabiilsuse kaardile. Küllap tajutakse, et valija ootab värskust ja uut energiat.

Üks teema, mille poolest eelolevad riigikogu valimised üsna tuntavalt eristuvad paljudest varasematest, on tõsine mõttetöö selle üle, keda panna esinumbriks. Siingi otsitakse silmapaistvat pööret või vähemasti tajutavat värskendust. Reformierakond tegi oma lükked kevadel ära, tuues muutuste hõngu looma uue peaministri Taavi Rõivase, kes peagi valiti ka erakonna esimeheks. Neil on seega esinumbri küsimus päevakorrast maas, kuid seda ei saa kõigi teiste suuremate erakondade kohta veel öelda.

Kui aastaid on olnud teada-tuntud praktika, et peaministrikandidaat on ametisolev erakonna esimees, siis seekord toob sellesse tavasse pöörde vähemalt üks erakond. IRLi esimees Urmas Reinsalu teatas hiljuti, et tema näeb enda asemel peaministrikandidaadina endist peaministrit ja ministrit Juhan Partsi. Ta põhjendas oma ettepanekut sellega, et Eesti vajab muutusi ja Parts on tema arvates õige inimene vajalikke otsuseid tegema ja ellu viima. Kõik käis sujuvalt ja vähem kui nädala pärast kinnitaski erakonna volikogu Partsi IRL-i peaministrikandidaadiks.

Eile kuulsime Keskerakonna juhatuse liikme Jüri Ratase arvamust, et Keskerakonna peaministrikandidaat võiks seekord olla pikalt Riigikogus fraktsiooni juhtinud Kadri Simson, mitte erakonna esimees Edgar Savisaar. Oma mõtet põhjendas ta sõnadega: Kadri tooks peaministrina Eesti poliitikasse värskust, uut energiat ja inimlikku lähenemist ning märkis, et on aeg valida peaministri ametisse naine.

Sellele reageeris kiiresti teine juhatuse liige Priit Toobal öeldes, et Keskerakonna tava kohaselt on peaministrikandidaadiks erakonna esimees ja selle teemaga pole vaja kiirustada. Täna hommikul teatasid Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimehed Mailis Reps ja Valeri Korb, et nad toetavad Simsonit erakonna peaministrikandidaadina. Neist reaktsioonidest kumavad pikka aega näha olnud sisemised vastuolud Keskerakonnas.

Loogiline, et nii Ratase kui nii mõnegi teise Keskerakonna juhtpoliitiku arvates on vaja muutust. Küllap on selle ettepaneku taga muu hulgas ka teadmine, et mitu teist erakonda on otsesõnu välistanud koostöö Edgar Savisaarega, jättes seejuures koostööukse paokile mõne teise inimese puhul. Praeguseks on Keskerakond olnud riigikogus opositsioonis 7,5 aastat järjest ja sel sajandil on nad Toompeal võimul olnud kokku pisut üle kolme aasta. Praegustest parlamendierakondadest on just Keskerakonnal kõige vähem võimulolekuaastaid ehk seda aega, mil nad oma valimislubadusi on saanud ellu viia.

Võrdluseks – sotsid (ja nende eelkäijad Mõõdukad) on sel sajandil olnud riigis võimul praeguseks 5,5 aastat. IRL seevastu (kui arvesse võtta nii varasem Isamaaliit kui ka Res Publica) on võimul olnud kaks korda kauem ehk pisut üle 11 aasta. Kogu aja alates aastatuhandevahetusest on võimul olnud Reformierakond, sellest peaministriparteina peaaegu 11 aastat.

Sotside poolt pole peaministrikandidaadi teemal miskit kuulda olnud, võib arvata ja eeldada, et Mikser erakonna esimehena on ka peaministrikandidaat. See märgiks muuhulgas sotside lootust, et neli aastat tagasi ette võetud värskenduskuur mõjub siiani. Mäletame ju, kuidas enne eelmisi parlamendivalimisi üsna viimasel hetkel esimeest vahetati ja tänu sellele saadi endalegi ootamatult hea tulemus.

Värskus esinumbrites ja kandidaatides on siiski vaid mündi esikülg. Päriselus on müntidel ka tagakülg, kust näeme nende väärtust. Nii on ka erakondadega, kus tõeline väärtus tuleb poliitika eesmärkidest ja tegelikest tegudest. Oluline on, et muutuste mõtestamise ja värskema vaate otsimise jaks ei lõpeks pealiskihis, mida väljendavad näod ja loosungid, vaid ulatuks seekord sügavamale, sõnastades Eesti valikuid ja arengut põhimõttelisemalt.

Nii nagu uut arvutit ostes tasub uuendada ka operatsioonisüsteemi, et viirused turvaaukudest sisse ei lipsaks ja tarkvara pidevalt kinni ei jookseks, on ka erakondadel tarvis värskendada oma ideid ja tulevikuvaadet.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Kommentaar ilmunud ka ERRi portaalis.