Arhiiv: juuni, 2014
Täna, 19. juunil avaldatud Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud mõttekoja Praxis analüüs tõdeb, et suurimad muutused peaks Eesti koolivõrgus 2020. aasta perspektiivis toimuma gümnaasiumiastmete ümberkorraldamisel. Põhikoolide arvu vähendamise vajadust prognoositakse pea kõigis Eesti maakondades, kõige vähem puudutavad muudatuste vajadused saari ja Tartumaad. Kõige rohkem aga Harjumaad, kus sarnaselt põhikoolidega on kõige suurem vajadus gümnaasiumite arvu oluliselt vähendada.
Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüsis aastaks 2020 esitatakse ülevaade sellest, milline võiks siinne koolivõrk välja näha kuue aasta pärast, võttes arvesse rahvastikuprotsesse ning hariduspoliitika suundumusi. Töö eesmärk ei olnud määratleda, milliseid koole või kooliastmeid konkreetselt peaks omavalitsused sulgema.
Maakondades tehtud intervjuude põhjal selgub, et tegelikult on koolivõrgus juba paljud muutused käima lükatud. Eelkõige näitab analüüs, et koolivõrgu ümberkujundamisega on alustatud suurema asustustihedusega omavalitsustes (v.a Harjumaa). Paljudes maakondades on riigigümnaasiumide loomine koos sellega seonduvate ümberkorraldustega ülejäänud koolivõrgus juba toimunud või peagi toimumas. Kõige problemaatilisem on olukord keskmise asustustihedusega omavalitsustes, kus on raskusi nii kaheteistklassiliste koolide rolli määratlemisega uues süsteemis kui ka nende kohta otsuste tegemisega.
„Kui võtta aluseks praegune sündimus ja rändeprognoos ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt väljapakutud koolivõrgu kriteeriumid, siis peaks Eesti põhikoolide arv 2020. aastal olema 352, mis on 132 kooli võrra vähem kui praegu. Maakondade võrdlus näitab, et koolivõrgu optimeerimise vajadus puudutab maakondi erinevalt: on maakondi, kus juba praegu on põhikoolide arv sarnane prognoosiga, kuid on ka maakondi, mis vajaksid koolivõrgus olulisi muudatusi,“ selgitab tulemusi analüüsi üks autoreist Laura Kirss Praxisest.
Võttes aluseks arvestuse, et 60% põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis, ning kui gümnaasiumi koolivõrku käsitleda maakonnaüleselt, siis mahuks Eesti kõik gümnaasiumiõpilased 2020. aastal ära 44 gümnaasiumisse. Kui vaadelda linnu maakondadest eraldi, oleks tulemus mõnevõrra suurem, 58 gümnaasiumi. „Praegu on üle riigi 194 gümnaasiumi, seega prognoositav vähenemine oleks märkimisväärne ja muutus mõjutaks erandlikult kõiki maakondi, kõige enam aga kindlasti Tallinna linna,“ sõnas Kirss. Ta lisas, et laiemat arutelu vajab küsimus, kas ühiskonnas on sellised muudatused, nagu prognoosi aluseks on seatud, lähiaastatel aktsepteeritavad.
Analüütiku sõnul lähtuti analüüsi tegemisel hariduspoliitilistest põhimõtetest koolivõrgu kujundamisel. „Näiteks käsitletakse tulevikus põhikooli ja gümnaasiumiastet üksteisest eraldi, samuti on põhikoolide puhul oluline koduläheduse printsiip ning lähtealus, et õppekvaliteeti on võimalik edukamalt tagada suuremates koolides, kus on piisavalt ressursse õpetajate palkamiseks ning õpilastele valikute pakkumiseks,“ selgitas mõttekoja analüütik. Lisaks tõi ta välja, et gümnaasiumide puhul on hariduspoliitiline suund võetud selle poole, et tegemist on rohkem akadeemiliste, kõrgkooliks ettevalmistavate ning nendele mõnevõrra sarnanevate õppeasutustega.
Kirss rõhutas koolivõrgu muudatuste möödapääsmatusest rääkides just demograafilisi arenguid. „Rahvastiku- prognoosid ei näita ka pikemas perspektiivis õpilaste arvu sellist kasvu, et koole saaks n-ö igaks juhuks praeguses hulgas toimimas hoida. Praxise prognoositud koolide arv sisaldab seejuures ka suhteliselt suurt puhvrit juhuks, kui õpilaste arv peaks taas veidi kasvama. Tegelikkus on, et õpilaste arv on 2005. aastat vähenenud viiendiku võrra, samas kui koolide arv on kahanenud poole aeglasemas tempos,“ selgitas Kirss.
Lisaks demograafilisele olukorrale tingivad analüütiku sõnul muutusi vajadus kasutada hariduses olevad ressursse otstarbekamalt õpetajate töötasu tõstmise võimaldamiseks, gümnaasiumihariduse kvaliteedi tagamiseks kõigis piirkondades ning Eesti halduskorralduse eripärad.
Analüüsist nähtub, et koolivõrgu ümberkujundamise peamised takistused on seotud majanduslike teguritega, sest omavalitsustel puudub selgus, milliselt muutuvad koolipidamisega seotud kulud riigigümnaasiumide reformi käivitumise korral ning kes need kannab. Samuti ei toeta väikevaldade koostööd olemasolev transpordivõrk. Sageli on takistused poliitilised – kooli püsimajäämine on oluline valimislubadus, millest ei saa taganeda. Alahinnata ei saa ka maakoolide sotsiaalset tähendust, kuna kool on sotsiaalsete probleemide lahendaja ja seltsielu keskus. Peale selle on vaja teadvustada, et koolivõrgu tõhus ümberkorraldamine eeldab suuremaid halduskorraldusotsuseid. Ratsionaalne idee võib pahatihti takerduda ka ajalooliste küsimuste, inimeste ja/või hoonetega seotud problemaatikasse.
Materjalid:
- Koolivõrgu prognoosi esitluse materjalid, slaidid
- Prognoosi taustainfo, lühiülevaade
- Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020, analüüsiaruanne
- Prognoosi tulemused ja eeltingimused, infograafika
- Gümnaasiumid maakonniti, infograafika
- Põhikoolid kohalikes omavalitsustes, kaart
- Prognoositud põhikoolid omavalitsuste ja tüüpide kaupa, andmefail
- Prognoositud gümnaasiumid maakondade ja tüüpide kaupa, andmefail
Töövõime (toetamise) reform, tööhõivereform, töövõimetuskindlustuse reform – need on tähistused, mida avalikkuses arutelu all olev töövõimetoetuse seaduse eelnõust rääkides vaheldumisi kasutatakse. Olles küll proloog ilmselt kõikidele neile reformidele, on täna Riigikogus esimesele lugemisele tulev töövõimetoetuse seaduse selliselt tähistamine pisut eksitav. Uus seadus likvideerib jõustumisel üksnes töövõimetuspensioni ja asendab selle töövõimetoetusega, kehtestab aktiivsusnõuded selle toetuse saamiseks, määratleb uue toetuse administreerija ja eelarverea, kust toetust makstakse, kuid sellega muutused hetkel veel piirduvad. Töövõime tegelik toetamine peaks tulema teiste eelnõude pakettidega.
Suund passiivsete hüvitisesaajate aktiviseerimisele on rahakotti vaatavas ja peatselt tööjõu nappuse käes vaevlevas väikeriigis ootuspärane. Väheoluline pole aga see, et veel piiratud perioodi vältel kehtiva töövõimetuspensioni näol on tema võimaldamise tingimusi arvestades tegu anakronismiga, rudimendiga ühest teisest ajastust. Kuigi selle hüvitise maksmist reguleerivad õigusaktid räägivad töövõimetuse hindamisest, on diagnooside ja anatoomiliste kahjustuste komplektid need, mis määravad sotsiaalministri allkirja kandvas määruses töövõimetusprotsendi, millest sõltub hüvitise saamine ja selle suurus. Näiteid sellest rakendusaktist (kaldkirjas määruse sõnastus): pöidla küüslüli või selle osa puudumine annab 10 protsenti töövõime kaotust (§15 lõike 1 punkti 1 alapunkt a), kogu pöidla puudumine 20 protsenti (§15 lõike 1 punkti 1 alapunkt c), pöidla ja veel ühe sõrme puudumine 30-40 protsenti (§15 lõike 1 punkti 2 alapunkt a) ning pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine 40-50 protsenti töövõime kaotust (§15 lõike 1 punkti 3 alapunkt a). Nina täielik kaotus kaotab 50 protsenti töövõimest (§6 lõige 1 punkt 1), näokolju moonde tõttu eemaletõukav välimus samuti 50 protsenti töövõimest (§3 lõike 2 punkt 3). Retooriline küsimus – on see töövõimetus, mida selles tänaseks juba enam kui 12 aastat muutumatul kujul kehtinud rakendusakti toel hinnatakse?
Rikast riiki ei saa keelata maksmast oma elanikele rahalisi hüvitisi tervisekahju tekkimise järel. Kindlasti peaks seda vastavalt ka kommunikeerima. Lähenemine, kus riigiametnik ütleb vastavustabelis näpuga järge ajades midagi inimese töövõime kohta viimase tegelikke oskusi ja võimeid arvestamata, tuleb riigis, mis on heaks kiitnud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, saata ajaloo prügikasti.
Vaadates praeguseks valminud seadusemuudatuste paketti, peab tõdema, et seaduste loojate käsitlus on hoolimata eelnõu seletuskirjas olevaist kaunisse tulevikku vaatavaist fraasidest jäänud kinni minevikku. Ikka peab inimene ise lükkama bürokraatia hammasratta käima enne, kui talle saab appi tulla. Ikka on valitud rahamaksmiseks administratiivselt võimalikult mugav lahendus. Ikka määravad inimese õiguseid rakendusautustest vürstiriikide reeglid ja piirid. Ikka peab selleks, et kohandada keskkonda, kus tervisekaoga inimene tegutseb, hankima ta endale eelnevalt sildi puudega või osalise töövõimega.
Toon ühe näite töövõimetoetuse seaduse (edaspidi TvTS) eelnõust. TvTS §7 lõige 7 ütleb , et töövõimet ei hinnata ajal, kui inimene on haiguslehel ja saab haigushüvitist. TvTS §54 lõike 9-ga muudetakse ravikindlustuse seadust (RaKs) ja pikendatakse perioodi, mille vältel saab inimene haigekassalt haigushüvitist, seniselt neljalt kuult kuuele kuule. Muutumata jäävad aga haigushüvitiste maksmise printsiibid ja kehtima jäävad RaKs-i § 61 punktid, mis keelavad tööandjal lubada haiguslehel olijat (sõltumata tema säilinud töövõimest) haigushüvitise saamise ajal tööle. Muutmata jääb ka töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punkt 1, mis lubab tööandjal töölepingu töötajaga erakorraliselt üles öelda, kui viimane ei ole nelja kuu vältel terviseseisundi tõttu tööülesannetega toime tulnud. Tõlkides sätete koosmõju inimkeelde – olulise terviserikke tekkimisel peab inimene jääma tööelust kõrvale ja seni, kuni tema töövõime pole täielikult taastunud ja selle tõestuseks on haigusleht, ei tohiks tööandja lubada töötajat tööle naasta. Kui inimene aga neli kuud järjest ei ole tervislikel põhjustel tööülesandeid täitnud, lubab paindlikult turvaline töölepingu seadus ta lahti lasta. Kui haigusleht algas enne, kui inimese töösuhe katkeda jõudis, maksab haigekassa hüvitist kokku kuni kuue kuu vältel edasi. Sel ajal inimesel töötukassasse asja pole, sest ta on ju… ajutiselt töövõimetu ja ei saa olla valmis kohe sobiva töö leidmisel tööle siirduma. Kui haigushüvitist enam maksta ei saa ja inimese tervis ikka veel täielikult taastunud ei ole, saab töövõime kaoga inimene viimaks paluda enda säilinud töövõime hindamist. Kui töövõime on hinnatud ja on tuvastatud, et osa töövõimest on alles jäänud, on inimese päralt töötukassa juhtumikorraldaja ja teenustepakett, et aidata ta… tagasi tööle.
Kõneleda inimeste tööelu toetamisest kontekstis, kus abi hakatakse pakkuma alles hetkel, mil inimene võib olla kaotanud töö ja temast on saamas koormus riigieelarvele, on silmakirjalik. Selline möödalask seadusloomes toetab vandenõuteoreetikute hüpoteesi ja opositsiooni väidet, et seadusteloojate prioriteedid on inimeste aitamise asemel olnud kuskil mujal. Et saaksime ka tegelikult rääkida töövõime (toetamise) reformist, peaks kujundamisel olev abistamise mehhanism olema, mullu lahkunud invaliikumise grand old mani Mihkel Aitsami sõnastust kasutades, pööratud pea pealt jalgade peale. Miks ei saa Eestis loodud sisenemispunkti tööturuteenuste süsteemi ka sellisele inimesele, kel tõsine terviseprobleem, kuid oluline osa töövõimest ja ka töösuhe veel alles? Jättes alles piirangu tervisekaoga inimesele veel olemasoleva töösuhte raames realiseerida oma säilinud töövõimet ka siis, kui see tema tervist ei kahjusta, pole inimkeskset lähenemist, millest uue seaduse eelnõu seletuskirjas räägitakse. Jättes tervisekaoga inimesele pakkumata teenused, et tervisest tingitud pikki töökatkestusi ennetada, pole töövõime (toetamise) reformi, on vaid mäng semantikaga.
Palju arutelude aurust on läinud töövõime hindamise metoodika kritiseerimisele. Küsin kuidas-küsimuse asemel miks-küsimuse: Miks tervisekaoga inimese töövõimet hinnatakse? Töövõimetoetuse seaduses käsitletav töövõime hindamine on kinni kehtiva süsteemi paradigmas – esmalt tuleb inimene asetada kasti, millel olev silt ütleb, kas inimene saab toetust ja mis summas ta seda saab. Kui kast valitud ja raha liikumine otsustatud, saab hakata vaatama, kuidas inimest päriselt aidata. Mis oleks, kui hakkaks tööealise inimese pöördumisel sotsiaalkaitse asutusse hindama tema abivajadust, olgu selleks siis vajadus teenuste, abivahendite, töökoha kohandamise või asendussissetuleku järele? Kui avalik-õiguslik Eesti Haigekassa saab tervishoiuteenuse pakkujaile tasuda abivajajaile osutatud teenuste eest ilma, et arstiabi vajanu on eelnevalt täitnud ära mitu lehekülge pabereid, peab olema võimalik rakendada juriidiliselt korrektset lahendust, mis lubab ka avalik-õiguslikul Eesti Töötukassal inimesi ilma liigse paberimäärimiseta aidata.
Et oleks õigustatud rääkida tööhõivereformist, peaks kõigile neile, kes töötada suudavad ja tahavad, loodama eeldused panustada tööellu täpselt sellise tööpanusega nagu nad suudavad ja soovivad, olgu inimese töökatkestus tingitud väikelapse või puudega lähedase hooldamisest või muust ajutiselt töövõimet kahandavast või tööaega piiravast tegurist. Töötajat silmas pidavalt paindlikkuse täiendavat soosimist tööõiguses praeguseks ettevalmistatud eelnõu ja selle seletuskiri ei käsitle.
Et võiksime töövõimetuskindlustuse reformist kõneleda, võiks laual olla meetmete komplekt, mis aitab ennetada inimeste töövõime kahanemist, kuid ka realistlik valik meetmeist, mille abil tööealised saaksid maandada enda või teise pereliikme ootamatust töövõimetusest tekkida võivat sissetuleku languse riski. Seni kuni riik ja tööandjad pole kaubale jõudnud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kujundamiseks, on laiemast töövõimekao riski maandavast kindlustusest ilmselt vara rääkida.
Kui seaduseandjate sooviks on ellu viia töövõime toetamise reform, kutsun otsustajaid üles reformi aluspõhimõtteid kujundama mitte selle järgi, kuidas võimalikult kiiresti kahandada tänaste töövõimetuspensionäride arvu, vaid disainima uue süsteemi alused, lähtudes pigem nendest inimestest, kel täna on veel töövõime 100% alles ning neist puuetega lastest, kes on alles saamas tööealiseks või hoopiski alles alustamas haridusteed. Sellist süsteemi, mis suudab tulevikus aidata kõiki äsjanimetatuid, on tõenäoliselt lihtsam kohandada sobivaks ka neile, kes on abi vajanud viimased kümme aastat ja vajavad seda ka täna ja homme.
Ülalolev tekst peegeldab selle autori isiklikku arvamust ega pole laiendatav blogi omava organisatsiooni arvamuseks.
Lisalugemist samal teemal:
Reelika Leetmaa: töövõimereformi vastuseta küsimused
Sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste omavahelised seosed ja nende mõju töömotivatsioonile
Eesti sotsiaalkindlustus-süsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused
Eesti sotsiaalkaitse süsteemi korralduse efektiivsuse analüüs
Mõttekeskus Praxis uuris Siseministeeriumi toetusel esmakordselt Eesti vabaühenduste sisedemokraatia toimimist. Äsja avaldatud aruandest selgub, et enamik huvikaitsega tegelevaid ühendusi peavad liikmete arvamuse kogumist ja demokraatlikku juhtimist väga oluliseks, kuid organisatsioonide ressursipuudus piirab sageli nende väärtuste rakendamist igapäevatöös.
Analüüsis keskenduti huvikaitsega tegelevate ja poliitikakujundamises kaasa löövate MTÜ-de sisemise demokraatia hindamisele. 2010. aasta seisuga kannavad sellist rolli umbes 11% kõigist MTÜ-dest, käesolevale küsitlusele vastas 335 erineva valdkonna ühendust.
Küsitluse põhjal peab viimase kahe aasta jooksul poliitikakujundamises osalenud ühendustest kolmandik oma mõju valdkonna arengu suunamisel ja muutuste loomisel väga oluliseks ning pooled pigem oluliseks. „On näha, et vabaühenduste sisedemokraatia ja legitiimsuse teemaatika on seda aktuaalsem, mida aktiivsemalt ühendused otsustusprotsessides osalevad,“ selgitas uuringu üks autoreist Maiu Uus Praxisest.
„Enamik organisatsioone peavad väga oluliseks liikmete kaasamist ühenduse seisukohtade kujundamisse ja tegevustesse. Küsitlustulemuste järgi kaasavad aga oma liikmeid sagedamini need ühendused, kellel on selleks piisavalt inimesi, aega, oskusi ja teadmisi ning finantse,“ märkis Uus.
Vabaühenduste tegevust eestkoste ja huvikaitse rollis täna ei kontrollita, samuti ei esita selle osas tingimusi ei ametnikud ega poliitikud. Eksperdi hinnangul peaksid nii poliitikakujundajad kui ka laiem avalikkus ja liikmeskond ise tundma senisest rohkem huvi, kuidas ühenduse seisukohad on kujunenud ja kuivõrd esinduslikud need on.
Analüüsis tuuakse huvikaitse organisatsioonide juhtimise tugevustena välja ühenduste avatud ja selget infoedastust oma eesmärkidest ja tegevusest, samuti hästitoimivaid sisevalimisi. Nõrkusena märgitakse aga vähest oskust mõjutada otsuste tegemist teadmistepõhiseid arumente ja uuringutulemusi kasutades.
„Analüüsist näeme sedagi, et Eesti huvikaitse organisatsioonides on otsustusvõim koondunud sageli valitud juhtide ja nn bürootöötajate kätte,“ selgitas analüütik ja lisas, et üle poole juhtidest peavad oma ühenduse liikmeskonda siiski piisavalt aktiivseks. „Paljud juhid on ka veendunud, et liikmete vähene aktiivsus on märk sellest, et eestvedajaid usaldatakse ja nende tööd peetakse heaks,“ vahendas Uus küsitluse tulemusi.
Ühenduste siseprotsesside analüüsimise kõrval, andis töö ülevaate ka ühenduste kaasamisest riiklike otsuste tegemisse. Analüüs näitas, et poliitikakujundajad ei edasta süsteemselt oma ootusi ühendustele, vaikimisi eeldatakse, et arutelulaua taga olevad esindusorganisatsioonide inimesed on liikmete ja sihtrühmadega omavahel teemad, küsimused, seisukohad läbi arutanud. Ühenduste juhid peavad jätkuvalt probleemiks info vähesust otsustusprotsesside ettevalmistuse kohta ning avaliku sektori poolset liiga hilist informeerimist neist. See omakorda ahendab ühenduste võimalusi jõuda kuulata ära liikmete ja sihtrühmade arvamused ja seiskohad, et need edasi ministeeriumidele esitada.
Töös analüüsiti ka kolme meedias laialdast kajastamist leidnud juhtumit: vabaühenduste liidu EMSL osalus erakonna seaduse muutmise eelnõu koostamise protsessis, Eesti Üliõpilaskondade Liidu osalemine kõrgharidusreformiks nimetatud seadusemuudatuste protsessides ning Eesti Arstide Liidu osalemine tervishoiutöötajate ja valitsuse töötülis.
Nende organisatsioonide eeskujul soovitavad töö autorid organisatsioonidel paremini tundma õppida erinevaid avalikus poliitikakujundamises ja õigusloome protsessides osalemise viise. „Ka jõulisemad osalusvormid nagu streik, meeleavaldus, kübertüütamine ehk massiline sama sõnumiga kirjade saatmine, on kindlates olukordades õigustatud,“ ütles Uus ning lisas, et sellistest protsessidest õpivad nii ametnikud kui vabaühendused ning antud näited on soodustanud koostööd ja aidanud kaasa valdkondade arengule.
Autorid soovitavad uuringutulemustega tutvuda nii huvikaitse organisatsioonidel kui ka ametnikel ja poliitikutel, et õppida erinevatest tegutsemismudelitest ja koostöövormidest. Tööst saadav teave aitab kaasa ka vabaühenduste kaasamise ja suutlikkuse arendamisel.
