Autorid: Märt Masso ja Liina Osila, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütikud

Kuna Sotsiaalministeerium töötab välja uut kollektiivsete läbirääkimiste regulatsiooni, siis järgnevas postitises räägimegi põgusalt kollektiivlepingutest ja nimetatud reformist.

Kollektiivlepingus sätestatakse kollektiivsete läbirääkimiste käigus kokku lepitud töötingimused, teisisõnu töötajate ja tööandjate õigused ja kohustused. Osaliselt on töötingimused määratud juba seadustes, näiteks töölepinguseaduses või töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Individuaalsete töölepingutega ja kollektiivsete töölepingutega saavad töötajad ja tööandjad kokku leppida seadusega võrreldes soodsamates töötingimustes või leppida kokku töötingimustes, mida seadus ei sätesta. Töötajate puhul on skollektiivsetele läbirääkimiste ajendiks  ühiste huvide eest seismine, näiteks ettevõtte töötajaid ühiselt töötasu läbirääkides saavad nad paremini mõjutada tööandja töötasustamispoliitikat. Tööandjatel võimaldavad  kollektiivsed läbirääkimied standardiseerida töötingimusi kõigile võrreldavatele töötajatele kindlaks perioodiks ning ennetada seeläbi individualseid läbirääkimisi või korduvaid läbirääkimisi.

Siinjuures tekib küsimus, kui olulised on kollektiivsed läbirääkimised ja kollektiivlepingud Euroopas ja Eestis. Statistika näitab, et kui Europpa Liidu riikides keskmisel on kollektiivlepingutega kaetud ligikaudu 66% töötajatest, siis Eestis vaid 25% (Visser 2011; Brechter, Brandl 2013). Võrreldes liidu riikidega on seda tunduvalt vähem, kuid katab siiski veerandi Eesti töötajatest. Samas, kui Eesti puhul arvestada ka töötasu alammäära kokkulepet, mis on sõlmitud Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Ametiühingute Keskliidu vahel ning kohustuslik kõigile tööandjatele ja töötajatele, siis saame öelda, et kollektiivsed läbirääkimised puudutavad kõiki Eesti töötajaid. Arvestamata töötasu alammäära kokkuleppeid sõlmitakse Eestis ligi 50 kollektiivlepingut aastas ning kehtivaid lepinguid on üldse kokku 896 (Põldis, Proos 2011). Kõige sagedamini lepitakse meie kollektiivlepingutes kokku töötasus ning töö- ja puhkeaja tingimustes, harvem aga töötervishoiu ja tööohutuse tingimustes (Ibid.).

2012 aasta algusest on Sotsiaalministeerium töötanud välja uut kollektiivsete läbirääkimiste regulatsiooni, sest senine onsuuremate muutusteta  püsinud 90ndate algusest ning on tööturu osapoolte arvates ajale jalgu jäänud ning ei arvesta praeguseid olusid. Kollektiivsete töösuhete reformi võib näha loomuliku jätkuda individuaalsete töösuhete reformile, mis päädis töölepingu seaduse jõustumisega 2009. aasta suvel. Individuaalsete töösuhete reformi ajal argumenteeris riik, et riigi sekkumine töösuhetesse peab võimaldama töötajatel ja tööandjatel kokku leppida töötingimustes, mis sobivad mõlema poole vajadustega kõige paremini. Kollektiivsete töösuhete reformiga soovib riik luua töösuhte osapooltele ja nende esindajatele sobiva raamistiku kollektiivseteks läbirääkimistest ja võimalike kollektiivsete töötülide lahendamiseks.

Eestis sõlmitakse valdav osa kollektiivlepingutest ettevõtte tasandil ning kokku lepitud töötingimused kehtivad tööandja kõigile töötajatele. Harvem sõlmitakse sektori tasandi kollektiivlepinguid, kus majandusharu kindlat osa tööandjaid ja töötajaid esindavad pooled lepivad kokku poolte töötingimused. Euroopas on küllaltki laialt levinud kollektiivlepingute laiendamine, mis tähendab et kokkulepitud töötingimused kehtivad ka nendele tööandjatele ja nende töötajatele, kes ei ole selle kokkuleppe pooleks. Sellised kokkulepped on olnud võimalikud ka Eestis ning praktikas leidnud vähe, kuid siiski kasutust. Üks laiendatud kollektiivlepingutest on sõlmitud tervishoiu valdkonnas ning kaks veonduse ja laonduse sektoris. Laiendatud kollektiivlepingute tulemusena tulemusena ühtlustuvad kogu sektoris töötingimused, näiteks paranevad töötingimused töötajatel, kellel on põhjendamatult halvad töötingimused ja kelle läbirääkimisjõud tööandjaga on madal. Samas, kuna selline töötingimuste laiendamine mõjutab ettevõtlusvabadust, ettevõtjate majandustegevuste ja töösuhte osapoolte võimalus ise läbi rääkida ja kokku leppida töötingimused, siis on laiendamise võimalused seadusega piiratud. Kollektiivlepingute laiendamise võimalused on ka üks reformiplaani olulisemaid punkte.

Reformiplaani järgi laieneb töötingimuste loetelu, mida saab laiendada. Praegu on pooltel võimalik laiendada töötasu ning töö- ja puhkeaega. Reformi jõustumise järel aga ka puhkusetingimusi. Siinjuures on Eesti Ametiühingute Keskliit avaldanud arvamust, et laiendatavate töötingimuste loetelu võiks olla veel laiem või võiks kasutada ka avatud loetelu, mis ei piira laiendatavaid tingimusi. Näiteks töötajate oskuste ja teadmiste arendamise kokkulepped võiksid parandada töötajate ja majanduse kui terviku konkurentsivõimet ning tööohutust puudutavad küsimused elanikkonna tervist ja töövõimet. Seega peab riik töötajate ja tööandjate esindusorganisatsioonidega veel arutama, kas tööandjate ettevõtlusvabaduse kaitseks peaks riik välistama laiema ringi töötingimuste laiendamise või usaldama, et kollektiivlepingu läbirääkimiste pooled hindavad adekvaatselt, kas kokkulepe võib piirata teiste tööandjate ettevõtlusvabadust, selhulgas töötingimuste kujundamise vabadust, või kas sellised kokkulepped võivad mõjutada avalike huve, näiteks majanduskasvu.

Siinjuures tasub meenutamist, et hetkel ei ole pooltele seatud laiendatud kollektiivlepingu sõlmimiseks esinduslikkuse või informeerimise ja konsulteerimise eeltingimust, mis teistes riikides on küllaltki tavapärane. Reformi plaani järgi muutub kollektiivlepingu laiendamise vältimatuks eeltingimuseks see, et lepingut sõlmivatekspoolteks peavad olema ametiühingute liit/üleriigiline ametiühing ja tööandjate liit, kes esindab vähemalt pooli kollektiivlepinguga hõlmatud tegevusalal tegutsevaid tööandjaid. Kui pooleks on tööandjate liit, kes esinduslikkus on väiksem, on laiendamiseks vaja tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu heakskiitu. Laiendamise vältimatuks eeltingimuseks saab ka see, et kollektiivlepingu läbirääkimise pooled peavad informeerima laiendamise kavatsusest ka tööandjaid, kellele töötingimused laienevad. Tööandjad, kellele kokku lepitavad töötingimused laienevad,  ja nende töötajad saavad seeläbi avaldada planeeritud muudatuste kohta arvamust.. Ka need eeltingimused peaksid aitama tagada, et vähemus ei kehtestaks töötingimusi, mis on enamusele liialt koormavad või enamus ei kehtestaks vähemusele töötingimusi, mis on nende eripära arvestades sobimatud. Usutavasti Sotsiaalministeerium kaasates töötajate ja tööandjate esindajaid kujundavad siin kollektiivsete läbirääkimiste tingimused, mis arvestavad poolte huvidega.

Kasutatud kirjandus:

Barbara, B., Brandl, B. (2011). Overview of European, national and public sector industrial relations. Industrial Relations in Europe 2010. (2011). European Commission, Directorate-General for Employment, Social Affairs and Inclusion. Luxembourg: Publications Office of the European Union

Visser, J. (2011). ICTWSS: Database on Institutional Characteristics of Trade Unions, Wage Setting, State Intervention and Social Pacts in 34 countries between 1960 and 2007, Ver. 3 – May 2011. Amsterdam Institute for Advanced Labour Studies, University of Amsterdam.

Põldis, E., Proos, M. (2013). Kollektiivlepingud Eestis. Teemaleht. Sotsiaalministeeriumi Toimetised nr 1/2013

Autorid: Andres Võrk (Praxis/TÜ), Mari Kalma (TÜ)

Töövõimereformi üheks keskseks teemaks on osalise töövõimega inimeste tööötamine. Ka praegu töötab väga suur osa töövõimetuspensionäre. Eesti sotsiaalkindlustusameti andmete ja meie arvutuste põhjal saab sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähemalt korra aastas rohkem kui pooled töövõimetuspensionäridest (62% 2013. aastal). Proovisime jätkuna meie eelmisele analüüsile, mis käsitles vanaduspensionäride töötamist, selgitada töövõimetuspensionäride töötamise varieeruvust üle maakondade viimastel aastatel.

Töövõimetuspensionäride töötamise juures on mitu esmapilgul üllatavat fakti. Esiteks, kui meie varasem analüüs näitas, et vanaduspensionäride töötamist mõjutas oluliselt majandustsükkel, siis töövõimetuspensionäride töötamisele majanduskriis ei näi mõju avaldavat (vt järgmine joonis).

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, autorite arvutused

Teine suur üllatus on see, et maakondade lõikes on viimastel aastatel töötavate vanaduspensionäride osakaal kõige suurem Ida-Virumaal, kus tööturu olukord peaks olema keerulisem, seda enam osalise töövõimega inimeste jaoks. 2013. aastal sai Ida-Virumaal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu 67.8% töövõimetuspensionäridest. Samas kui näiteks Hiiumaal oli see vaid 53.6%.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, autorite arvutused

Detailsem analüüs viitab sellele, et mõlema pealtnäha üllatava fakti taga – et majanduskriis ei mõjutanud töövõimetuspensionäride töötasu saamist ja et Ida-Virumaal on kõrgem töötavate töövõimetuspensionäride osakaal – peitub töövõimetuspensionäride struktuuri muutused.  Tulenevalt tööturuprobleemidest ja töötushüvitise lühikesest kestusest, on viimastel aastatel kasvanud kergema töövõimetusega inimeste osakaal töövõimetuspensionäride seas, kellel on omakorda töövõime järelikult vähem pärsitud. Kui 2005. aastal moodustasid 40-70%lise töövõimekaotusega töövõimetuspensionärid 45% kõikidest töövõimetuspensionäridest, siis 2013. aasta lõpuks oli 40-70%lise töövõimekaotusega töövõimetuspensionäride osakaal kasvanud 59%le. Seega keskmiselt on aastate jooksul töövõimetuspensionäride struktuuris kasvanud töövõimelisemate osakaal.

Ida-Virumaa fenomeni selgitab sama asi. Viimasel neljal aastal oli nii esmaste kui korduvate töövõimetuspensionäride seas Ida-Virumaal võrreldes teiste maakondadega kõige enam kergemaid (40-70%lise töövõimetusega) juhte. Näiteks kui Harjumaal moodustasid 2013. aastal korduvate töövõimetuse määramistest 40-70%lise töövõimetusega inimesed 54%, siis Ida-Virumaal oli sama osakaal 71%.  Seega ongi tulemus, et Ida-Virumaal, kus on küll kehvem tööturu olukord, on tegelikult töövõimetuspensionäride seas enam kergemad juhtumeid ning nende töövõime ja selles tulenevalt tööhõive on keskmisest suurem.

Analoogiliselt töötavate vanaduspensionäride osakaalu ökonomeetrilise analüüsiga, püüdsime selgitada ka töötavate töövõimetuspensionäride osakaalu erinevust maakondade vahel aastatel 2009- 2012 (15 maakonda, 4 aastat) kolme teguriga:
a) tööturu võimalused, mida iseloomustab hõivemäär vanuses 16 kuni pensioniiga,
b) töövõimetuspensionäride tervislik seisund, mida iseloomustab üle 80%lise töövõimetusega korduvate töövõimetuspensionäride määramiste osakaal antud maakonnas,
c) töövõimetuspensionide suurus ja ostujõud, mida iseloomustab keskmise töövõimetuspensioni suhe (arvutatud meie poolt ligikaudu) keskmisesse netopalka antud maakonnas.

(Aegrea lühidus, vaid 4 aastat, oli tingitud maakondade töövõimetuspensionäride struktuuri kättesaadavusest.)

Ökonomeetriline analüüs näitab, et erinevusi töövõimetuspensionäride töötamises on palju raskem selgitada, kui vanaduspensionäride töötamises. Ülaltoodud näitajatega suudame ära selgitada vaevalt kolmandiku varieeruvusest (R2=0.291). Koos aastate indikaatormuutujatega suudame selgitada ca 40% (R2=0.412).

Kui vanaduspensionäride puhul selgitas töötamist kõige paremini maakonna tööhõivemäär, siis töövõimetuspensionäride puhul selgitab kõige enam hoopis keskmise töövõimetuspensioni ja keskmise palga suhe antud piirkonnas (50-70% meie selgitusvõimest eri mudelites). Mida kõrgem on maakonnas keskmine palk võrreldes töövõimetuspensioniga, seda suurem on ka töötavate töövõimetuspensionäride osakaal.

Töövõimetuspensionäride struktuur avaldab oodatud mõju – mida enam kergemaid töövõimekaotuse juhte töövõimepensionäride seas, seda kõrgem on keskmiselt töövõimetuspensionäride hõivemäär, ehkki statistiliselt on ta oluline üksnes napilt. Ühe protsendipunkti võrra suurema 40-70%lise töövõimekaotusega töövõimetuspensionäride osakaaluga kaasneb ca 0.08-0.15 protsendipunkti suurem hõivatud töövõimetuspensionäride osakaal.

Maakonna tööhõivemäär ei ole aga statistilises mõttes üldse oluline ning ka tema kirjeldusvõime praktiliselt puudub (4-5% kogu meie poolt selgitatud varieeruvusest). Seega ehkki tööhõivemäär avaldab mõju töövõimetuspensionäride enda osakaalule tööealises rahvastikus, siis näib puuduvat täiendav mõju töövõimetuspensionäride töötamisele.

Jane Matt, Praxise analüütik

Vabaühenduste tegevust peetakse teistest sektoritest teatud juhtudel tõhusamaks, kuna nende liikmed on tihtipeale abivajajate endi hulgast välja kasvanud.

Seltsid, mittetulundusühingud ja muud vabaühendused osalevad üha aktiivsemalt nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse otsuste tegemisel. Põhjus lihtne – mitmed probleemid, millega tegelda tuleb, on oma ulatuselt niivõrd laiahaardelised, et ületavad sageli lisaks omavalitsuse piiridele ka riigi piire. Seetõttu tuleb avalikul sektoril, äriettevõtetel ning aktiivsetel üksikisikutel pead kokku panna ja lahendusi koos otsida. Sotsiaalne innovatsioon sündivat just niiviisi.

Rohkem nutikust, et olla mõjukas

Nutikad lahendused on järjest piiratumate avalike vahendite tõttu väga vajalikud ning seetõttu on vabaühendustest avalikule võimule saamas ka üha väärtuslikum partner.

Vabaühenduste rolli suurenemine toob aga kaasa kõrgenenud ootused nende aruandlusele, tegevuse läbipaistvusele ning sisemisele demokraatiale. Lisaks jälgivad rahastajad järjest enam, mil määral suudab ühendus endale seatud eesmärke saavutada ehk milline on tema tegevuse mõju.

Seega, esitades tingimusi, kuidas riik ja omavalitsus peaks inimesi ja organisatsioone kaasama, on pilk aina enam ka sellel, kuidas vabaühendused ise kaasavad enda liikmeid ning huvirühmi, kellele nende tegevus suunatud on. Nii on mõju saavutamine kõige tõenäolisem.

Eraldi proovikiviks saab siinjuures nende kaasamine, kes on ühiskonnas tõrjutud või muul moel haavatavad – näiteks töötud, vähemused, väheaktiivsed eakad, lähisuhtevägivalla all kannatajad, puudega inimesed. Nendega kontakti saavutamine on keerukas, kuna enamasti esineb samal ajal mitu tõrjutust põhjustavat tegurit. Iga inimese keerulise olukorra taga peituvaid põhjusi tuleb aga tunda ja ühenduse tegemistesse kaasamisel arvesse võtta.

Kuidas saada kontakti nendega, kelle huvisid on otsuste tegemiseks vaja teada, aga kes ise nendest kõva häälega ei räägi? Ja miks see üldse vajalik on? Kindlasti on oluline, et info teenusest, mida pakutakse, jõuaks täpselt nendeni, kellele see mõeldud on. See ei pruugi lihtne ülesanne olla.

Tänapäeval on väga levinud info levitamine elektrooniliste kanalite kaudu. Hoolimata Eesti eeskujulikest näitajatest internetiseerituse vallas, on meie ühiskonnas endiselt palju neid, kellel ei ole arvutit ega internetiühendust. Ennekõike puudutab see majanduslikul või muul põhjusel raskes olukorras olevaid inimesi. Lisaks on oluline, et ühenduse pakutav teenus vastaks kasutaja vajadustele. Et neid vajadusi teada saada, tuleb inimestega suhelda, neilt seda küsida, mitte ise vastuseid eeldada.

Paljud vabaühendused on oma eesmärgiks võtnud näiteks laste või puudega inimeste eest seismise. Selles, n-ö huvikaitse valdkonnas tegeleva ühenduse professionaalsust näitab muu hulgas just see, kui hea side on tal nendega, keda ta esindab.

Kuidas saaks kõige paremini kaasata?

Toon välja mõned soovitused, mille panime kirja kolleegidega Praxisest ja vabaühenduste liidust EMSL ning eri ühenduste esindajatega koostöös vabaühenduste tulevikugrupi projekti raames. Tegevust toetas EMP Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi kaudu.

• Panusta koostöösse!

Tegeldes keerulise taustaga inimestega, tuleks panustada püsivatesse koostöösuhetesse teiste asutuste ja isikutega, kes teemaga seotud on. Laste puhul näiteks kool, lasteaed, kohalik sotsiaaltöötaja, teised samas valdkonnas ja piirkonnas tegutsevad vabaühendused. Seejuures on oluline, et asutustega oleks kokku lepitud selge rollijaotus ning vastutus, ka info jagamises.

Kasuks võib tulla suhete loomine organisatsioonidega, kes oleksid vajadusel valmis näiteks eksperthinnanguga (meedias, läbirääkimistel riigi- või omavalitsusasutustega) teie ettevõtmisi toetama.

• Võimesta!

Sotsiaalse tõrjutuse üks olulisi märksõnu on osalus ja läbi selle toimuv võimestamine. Konkreetse rolli ja vastutuse andmisega saab panna seni aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale jäänud inimesi tundma, et nende osalus on vajalik ja väärtuslik. Näiteks võib abivajajatest endist kujundada n-ö mentoreid või liidreid, kes pärast annavad teadmisi teistele edasi.

• Leia liider!

Paljud tõrjutud on kaitsepositsioonil ja tunnevad ennast ebamugavalt, kui neile abi pakutakse. Usaldust aitaks võita ja kaasatust edendada, kui saavutada kontakt liidri, eestkõneleja või aktiivsema isikuga sihtgrupi sees. Sarnase tausta tõttu võib neil olla palju lihtsam leida ühist keelt ka teiste abivajajatega.

• Levita enda kohta infot!

Jäta enda ühenduse ja selle tegevuse kohta võimalikult palju infot ning kontakte. Kui koolinoortele suunatud info võib nendeni hästi jõuda läbi Facebooki, siis eakatele mõeldud teavet tuleks levitada näiteks kohalikus ajalehes, kultuurimajas või päevakeskuses. Kontaktide levitamisega saab tõsta ka kogukonna teadlikkust, et inimesed teaksid, kellega ühendust võtta.

Tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamisest ning vabaühenduste tööd mõjutavatest tulevikutrendidest saab lähemalt lugeda tulevikugrupi aruannetest siit!

Artikkel on ilmunud 10. aprillil Maalehes

Aasta jooksul pärast mullu 6. aprillil toimunud Rahvakogu arutelupäeva on 15-st toonasest Riigikogule tehtud ettepanekust seaduseks saanud kolm ning osaliselt ellu viidud või ellu viia lubatud veel neli.

Aasta alguses otsustas Riigikogu vähendada erakonna asutamiseks nõutavat liikmete hulka ja valimistel osalemise kautsjonit, samuti karmistati karistusi keelatud annetuse vastuvõtmise eest, laiendati erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volitusi ning suurendati valimiskünnise alla jäänud erakondade riigipoolset rahastamist. Märtsis võeti vastu seadusemuudatused, millega kohustatakse parlamenti arutama rahva esitatud petitsioone.

Vaata Rahvakogu ettepanekute elluviimise täpsemat seisu ja kommentaare siit!

Üks Rahvakogu korraldajatest, e-Riigi Akadeemia programmijuht Liia Hänni peab neist otsustest olulisimaks just petitsiooniõigust. “Ühiskonnale oluliste teemade tõstatamine ei ole enam valitsuse, erakondade ja  poliitikute  monopol vaid seda saame me kõik  kodanikena teha,” ütles ta. “Seadus nõuab, et leiaksime endale vähemalt tuhat mõttekaaslast, aga see ei ole kindlasti üle jõu käiv künnis, arvestades, kui võrgustunud on Eesti ühiskond.”

Vabaühenduste liidus EMSL töötav Urmo Kübar leidis, et kuigi töö ettepanekutega käib Riigikogu standardite järgi normaalses tempos, lasid poliitikud Rahvakogu järel käest võimaluse oluliselt avaliku võimu ja kodanike koostööd tugevdada. “Rahvakogu ajal oli selgelt tunda inimeste valmidust panustada ja seda mitte ainult valjuhäälsete nõudjatena, vaid kaasamõtlejatena. Kahjuks ei soovinud Riigikogu seda abikätt vastu võtta ning eelistas jääda oma tavapäraste suletud menetlusprotesside ja pigem tõrjuva hoiaku juurde.”

Rahvakogu olulisimaks tulemuseks peab Kübar, et sellega näidati Eestis esmakordselt nii suures mahus kätte viis, kuidas ühiskonnale oluliste küsimuste arutellu saab sisukalt kaasata korraga nii huvirühmi, eksperte kui ka avalikkust. “Pärast Rahvakogu ei ole kellelgi õigustust öelda, et sellist asja ei saa teha ning et rahvas ei oleks huvitatud ega suuteline ka keerulistes küsimustes arukalt kaasa rääkima,” ütles ta.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis ekspert Hille Hinsberg märkis, et Rahvakogu läbiviijad jälgivad edasi ka nende ettepanekute käekäiku, mille suhtes  pole Riigikogu  selget seisukohta  väljendanud. “Eelkõige ootame konkreetsemat ajakava, millal valimisseadusega tegelema hakatakse,” sõnas ta. “Pakutud muudatuse valimiste korralduses said põhjaliku mõjuhinnangu asjatundjatelt ning selge poolehoiu arutelupäeval. Seepärast on oluline valimiste teemat edasi käsitleda.”

Rahvakogule eelnesid pea aasta jooksul mitmed avalikkuse pahameelt põhjustanud teemad erakondade rahastamisega: 2011. aasta lõpus parlamendiparteide plaan asutada enda juurde riigieelarvest rahastatud nn demokraatia arendamise sihtasutused, ning Silver Meikari ülestunnistus 2012. aasta mais, et ta on annetanud Reformierakonnale partei liidritelt saadud talle tundmatu päritoluga raha.

Novembris toimusid Tallinnas ja Tartus protestimarsid “Aitab valelikust poliitikast!” ning 17 ühiskonnategelase ühispöördumine Harta12, millele järgnevate nädalate jooksul andis toetusallkirja üle 18 000 inimese.

Otsus kombineerida lahenduste leidmiseks arutleva demokraatia ja ühisloome lahendusi sündis presidendi kokku kutsutud koosolekul 21. novembril 2012 Kadrioru jääkeldris, kus osalesid parlamendierakondade, vabaühenduste ja teadlaste esindajad.

Rahvakogu korraldas võrgustik, mille tuumiku moodustasid Eesti Koostöö Kogu, Poliitikauuringute Keskus Praxis, vabaühenduste liit EMSL, Avatud Eesti Fond, e-Riigi Akadeemia, nelja parlamendierakonna ja presidendi kantselei esindajad, lisaks veel mitmeid IT- ja kommunikatsioonispetsialiste.

Jaanuaris 2013 avati veebilehekülg, kus kolme nädala jooksul esitas 2055 inimest kokku ligi 6000 ettepanekut, kuidas muuta erakondade rahastamist ausamaks ja kontrollitavamaks, elavdada erakondade sisest ja vahelist konkurentsi, suurendada valija hääle kaalu valimistel, parandada kodanike osalemisvõimalusi poliitikakujundamises valimiste vahel ning vähendada ebavajalikku politiseeritust ühiskonnas.

Praxise analüütikud koondasid ettepanekud 59 alateemaks, millele veebruaris ja märtsis koostasid õigus- ja ühiskonnateadlastest, ametnikest ja poliitikutest eksperdid esialgse mõjuanalüüsi, prognoosides Eesti ja muu maailma kogemuste põhjal, mida nende elluviimine võiks kaasa tuua.

Märtsis peeti ettepanekute esitajate ja ekspertide osalusel viis teemaseminari, kus hinnati välja pakutud ideede asjakohasust ja mõju probleemide lahendamisel ning valiti 18 olulisemaks peetud küsimust, mis läksid 6. aprillil toimunud arutelupäevale. Loe ideekorje kokkuvõtet, mõjuanalüüse ja seminaride tulemusi.

Arutelupäeval osales 314 üle Eesti esindusliku juhuvalimiga leitud inimest ehk minimudel Eesti ühiskonnast inimeste soo, vanuse ja elukoha järgi. Umbes kümnestes laudkondades arutati erinevate lahendusvariantide poolt- ja vastuargumente, misjärel valis iga osaleja nende seast enda eelistatuima. Vaata arutelupäeva tulemusi.

Arutelupäeva lõpus osalenute seas läbi viidud küsitlus näitas, et arutelusid hinnati huvitavaks, oma osalemisvõimalusi piisavaks ja päeva õnnestunuks ka siis, kui oma seisukohtadega vähemusse jäädi. 87% vastanutest ütles, et sai päeva jooksul uusi teadmisi arutlusel olnud teemadest ja Eesti poliitikast ning 82% ütles, et hakkasid arutlusel olnud teemade ja poliitika vastu rohkem huvi tundma. 51% osalejatest muutis saadud info ja peetud arutelude tulemusel vähemalt mõnda oma varasematest seisukohtadest, 19% mitmeid seisukohti ning 29% oma varasemaid seisukohti ei muutnud. Vaata täpsemalt.

Kokku osales 14 nädalat kestnud Rahvakogu töös umbes kolm tuhat inimest. Rahvakogu eelarve oli umbes 100 000 eurot, millest suurima osa moodustasid arutelupäeva korraldamise kulud. Peamised rahastajad olid Avatud Eesti Fond ja Eesti Koostöö Kogu, kuid annetuste ning oma kaupade või teenustega toetasid veel kümned eraisikud ja firmad.

 Kokkuvõtte on koostanud vabaühenduste liit EMSL ja mõttekeskus Praxis

Autorid: Andres Võrk (Praxis/TÜ), Mari Kalma (TÜ)

Mure suurte pensionikulutuste pärast kasvab. Ühe ettepanekuna on välja toodud, et töötavatele vanaduspensionäridele ei peaks pensioni maksma (vt ka novembrikuu Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi kajastust ERRis). Üks põhjendus oli muuhulgas see, et vanaduspensionäride töötamine võib raskendada noorte inimeste tööturuvõimalusi.

Praxise senised analüüsid viitavad pigem, et vanaduspensionäride töötamist ei ole mõtet piirata. Et töövate pensionäride küsimusse natuke veelgi valgust heita, analüüsisime regressioonanalüüsiga, mis selgitab maakondlikku varieeruvust vanaduspensionäride töötamises.

Eesti sotsiaalkindlustusameti andmete ja meie arvutuste põhjal saab sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähemalt korra aastas ligi veerand vanaduspensionäridest (23% 2013. aastal). Majandusbuumi ajal ulatus see 27%ni ja majanduslanguse ajal langes 22%ni. Meespensionäridel, kes on ka Eesti keskmiselt naispensionäridest nooremad, on hõivatute osakaal keskmiselt 7% võrra kõrgem.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, autorite arvutused

Maakondade lõikes on töötavate vanaduspensionäride osakaalus suur erinevus. Harjumaal töötab pea iga kolmas vanaduspensionär (2005-2013 keskmiselt 31,5%), samas Võrumaal ja Põlvamaal vaid iga kuues (vastavalt 16,3 ja 15,6%).

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, enda arvutused

Püüdsime selgitada töötavate vanaduspensionäride osakaalu erinevust maakondade vahel aastatel 2005-2012 (15 maakonda, 8 aastat) kolme teguriga:
a) tööturu võimalused, mida iseloomustab hõivemäär vanuses 16 kuni pensioniiga,
b) pensionäride vanusstruktuur ja tervis, mida iseloomustab üle 60-aastaste suremuskordaja,
c) pensionide suurus ja ostujõud, mida iseloomustab keskmise pensioni suhe keskmisesse netopalka antud maakonnas.

Ökonomeetriline analüüs näitab, et nende kolme näitajaga suudame ära selgitada üle poole kogu varieeruvusest (R2=0.56). Koos aastate indikaatormuutujatega, mis eelkõige kajastavad majandustsüklit, kolmveerandi (R2=0.76).

Kõige olulisem tegur, mis mõjutab pensionäride töötamist on üldine piirkondlik tööturu olukord (mõõdetuna tööealiste hõivemäära ja majandustsüklit iseloomustavate aastaindikaatorite abil). Kasutades Shorrocks-Shapely dekompositsiooni leiame, et tööturu olukord selgitab 2/3 meie poolt regressioonimudeliga mõõdetud variatsioonist (63% mudelis ilma aasta fikseeritud efektideta ja 45%+23% mudelis koos aasta fikseeritud efektiga).

Ühe protsendi võrra kõrgema hõivemääraga vanusrühmas 16 kuni pensioniiga, kaasneb pensionäride ca 0,4 protsendi võrra  kõrgem hõivemäär.

Repliigina olgu lisatud, et ka lihtne korrelatsioonanalüüs Eesti Tööjõu-uuringu andmete põhjal näitab, et 15-24 ja 50-74 aastaste inimeste hõivemäärad on pigem positiivselt seotud, korrelatsioonikordaja on 0.47, kasutades maakondade andmeid 2005-2013.

Vanaduspensionäride töötamise maakondlikust varieeruvusest saab lisaks tööturu olukorrale ülejäänud osa selgitada enam-vähem võrdselt pensionäride tervisliku seisundi ja pensionide ostujõu vahel. Mida suurem on pensionide suhe keskmisse palka, seda madalam on pensionäride hõivemäär. Ja maakondades, kus on kõrgem eakate suremuskordaja väärtus, seega  kehvem pensionäride tervis või rohkem eakaid pensionäre, on ka pensionäride keskmised hõivemäärad väiksemad.

Seega viitab meie analüüs, et pensionäride hõive sõltub eelkõige üldisest tööturu võimalustest Eestis. Tervislik seisund ja pensionide suurus on samuti olulised tegurid, kuid vähem olulised. Pensionäride tööhõivemäära negatiivsele seosele nooremate inimeste hõivemääraga ülaltoodud analüüs ei viita.