Annika Uudelepa kommentaar kõlas Vikerraadios reedel, 28. märtsil ja on ka järelkuulatav siin!

Sel nädalal astus ametisse uus valitsus – noorem, värskem, muutunum – nagu meediaruumist õhkub. Koalitsioonileping on ambitsioonikas, kuid aega selle teokstegemiseks on vaevalt aastajagu. Uus peaminister Taavi Rõivas on ka ise öelnud „ambitsiooni meil tõepoolest on“. Kuna kõiki uue valitsuse suuri plaane ei jõua lühikese ajaga puudutada, valisin välja sellise teema, mida Eestis sel sajandil ametisolnud valitsused pole eriti pildile toonud ja mille poolest uus valitsus silmnähtavalt erineb.

See teema on – koalitsioonileppe sõnastust kasutades – „riigireform“. Kuigi avalikkuses on riigireformiga seonduvalt kõige enam kõlanud uute ametinimetustega ministrite tulek, viitavad kirjapandud mõtteid märksa põhimõttelisematele muutustele. Koalitsioonileppes on juttu valitsuskabinetis vastutusalade paindlikuks tegemisest. Aga mida see võiks sisuliselt tähendada, lisaks praegu nähtavatele uutele ministrikohtadele? Mõistetav, et uus valitsus pole seda kõike veel jõudnud lahti mõtestada ja selle üle laiemalt arutleda. Riigi paindlikumaks muutmine on väärt idee, kuid selle teokstegemine pole kaugeltki mitte lihtne. Võtan siinkohal endale voli kaasa mõtiskleda, et milliseid muutusi võiks see eeldada ja mida võiks tulevastes selleteemalistes aruteludes põhjalikumalt vaagida.

Kui vaatame tänapäeva arenenud ühiskondade poliitikaprobleeme, siis on need üldjuhul valitsemisalade ülesed või vähemasti mitut ministeeriumi puudutavad. Näiteks on targema majanduse tekkimine otseselt seotud innovatsioonivõimekusega, see omakorda ettevõtete ja teadusasutuste ühistööga; aga samuti sellega, kas meil ka nendeks nutikateks äriideedeks on võtta sobilike oskusega töötajaid, mis omakorda on seotud haridussüsteemiga. Nii on väga paljude probleemidega, et neid ei annagi ühel ministril tulemuslikult lahendada. Miks mitte püüda ministriportfelle tulevikus rohkem ühiskondliku vajaduse, mitte ministeeriumi ajaloolise nimega seostada.

Minu silmis tähendaks paindlikkus märksa enamat kui praegune kiire vahelahendus, millega on ühes ministeeriumis kaks ministrit. Näen vaimusilmas, et uus väliskaubanduse ja ekspordiminister võiks juhtida selle teemaga tegelevaid spetsialiste, kus iganes nad täna paiknevad – kas Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, Välisministeeriumis või hoopis näiteks EASis. Selline „riik kui lego“ mõttemall tähendaks liikumist tänaselt ministeeriumide-tüüpi lahenduselt poliitikavaldkondade põhise direktoraatide-tüüpi lahenduse suunas. Nii näiteks võiks tulevikus olla tänase Sotsiaalministeeriumi asemel tervise-, tööala-, sotsiaalhoolekande- ja perepoliitika direktoraadid, mida valitsus saab kimpu siduda just sellisteks ministriportfellideks, millega enda seatud eesmärke parimal moel saavutada. Kui ka sellise lahenduse teed minnakse, ei tähendaks see toimiva riigiaparaadi segipillutamist, vaid muutused ministriportfellides piirduks vaid mõnede valdkondadega.

Seega valitsemisalade vahele jäävad poliitikaprobleemid nõuavadki ministeeriumideüleseid lahendusi, siit ka paindlikkuse vajadus. Sisuliselt tähendab see aga võimekust, tahtmist ja harjumust ühiselt töötada, sõltumata sellest, milline nimesilt on ministeeriumi peaukse kõrval. Oluline eeldus paremaks koostoimimiseks on ka tööprotsesside ja töökorralduse teatav ühtlustamine. Lisaks sellele tähendab koostoime võimekus senisega võrreldes oluliselt suuremat ja tegelikult ka jõulisemat koordinatsiooni erinevate ministeeriumide vahel. Koordinatsioon saab toetuda horisontaalsele koostööle, kuid tavaliselt eeldab ka mingisuguseid ülalt-alla hoobasid.

Üks selline hoob on tugevam valitsuskeskus. Valitsuskeskus on rahvusvaheliselt kasutatav mõiste, mille all peetakse silmas neid üksusi, mis toetavad valitsuse kui keskse otsustusorgani tööd tugeva strateegilise ja finantsjuhtimise rolliga. Eestis loetakse valitsuskeskuse rolli täitjaks Riigikantseleid ja Rahandusministeeriumi. Tugev valitsuskeskus töötab selle nimel, et kui valitsus on prioriteeteid seadnud, siis ta suudab tegelikult ka nende saavutamist juhtida ja tagada valdkonnapoliitikate kooskõla. Pakun välja ka kolm esialgset ideed mõtteaineks, mida valitsuskeskuse tugevdamiseks võiks Eestis tõsiselt kaaluda:

Esiteks, suurenda Riigikantselei strateegilise eestvedamise ja ettevaatamise rolli riigis. Selleks on vaja oluliselt tugevdada Riigikantselei tänast strateegiabürood. Oma sisult sobiks seda täiendama varasemalt Arengufondis olnud arenguseire üksus, mis paar aastat tagasi laiali saadeti; osalt seetõttu, et sel tööl polnud selget väljundit otsustajateni valitsuses. Valitsusel on vaja lisaks igapäevastele nõuannetele ka pikema sihiga regulaarset hinnangut seatud eesmärkide poole liikumise kohta ning sisulist ekspertiisi, et strateegilisi algatusi koordineerida.

Teiseks, ka eelmise valitsuse tegevuskavas olnud strateegilise juhtimise süsteemi parandamise mõte tuleb lõpuni vedada. Riigikogu kiitis hiljuti heaks uue riigieelarve nn baasseaduse, kus on antud alused strateegilise juhtimise parandamiseks. Et need tööle saada, on vaja taas liikuda paljudest asutusepõhistest arengukavadest selgemate strateegiliste prioriteetide suunas. Paljuski on praeguseks arengukavade koostamine ja elluviimine muutunud pikaldaseks bürokraatlikuks protsessiks, millest reaalsed eelarveotsused suurte sammudega mööda lähevad.

Kolmandaks, valitsuskeskus peab töötama kogu riigi arengu hüvanguks. See tähendab, et tema tööd peaks saama kasutada kõik ministeeriumid ja erakonnad sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis. Kui valitsuskeskuse rolle kandvad üksused töötavad tegelikkuses eeskätt üksikutele ministritele – olgu see Peaminister või Rahandusminister – siis ei toimi ta valitsuskeskusena, vaid nende ministrite meeskonnana.

Kui need olulised muutused saavad käima lükatud – direktoraatide suunas liikumine, tugevam valitsuskeskus ja ühistööd edendavad tööprotsessid, siis võib öelda, et ambitsioonikalt alustanud valitsus on aastaga teinud ära töö, mida viimse kümnega pole suudetud.

Hiljutine Postimehe artikkel teatas OECD poolt avaldatud publikatsiooni põhjal, et Eesti mehed on kodutööde tegemises arenenud riikide seas esirinnas. Kuigi see on kõigile soolisest võrdõiguslikkusest hoolivatele inimestele positiivne uudis, oli selline areng üllatav – millal see juhtus? Siiani on teada olnud, et koduseid töid teevad Eestis jätkuvalt suures osas ikka naised. Seda illustreerib hästi ka see, millise pealkirja on saanud OECD publikatsiooni aluseks olnud ajakasutuse uuringu tulemusi tutvustav Statsitikaameti raamat: „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“

Vastab tõele, et ajakasutusuuringu kohaselt teeb keskmiselt 15-64-aastane Eesti mees nädalas 105 minutit kodutöid, mis on rohkem kui enamikes teistes riikides. Vaid Rootsi, Taani ja Austraalia mehed veedavad kodutöid tehes rohkem aega. Kas see tähendab aga, et Eesti naised saavad jalad lauale lüüa ja telekat vaadata? Ei, sugugi mitte. Sama uuring näitab, et Eesti naised teevad nädalas 190 minutit koduseid töid. See tähendab, et iga tunni kohta, mis naine koduseid töid teeb, veedab mees kodus toimetades 33 minutit ehk peaaegu poole vähem.

Kui võtta arvesse seda, kui palju üldse kodutöid Eesti ja teiste riikide kodudes tehakse, siis näeme, et hoopis võrdsem kodutööde jaotus on Rootsis, Taanis ja Soomes ehk Põhjamaades. Rootsis teevad näiteks iga naise tehtud kodutöötunni kohta mehed 50 minutit koduseid töid, Taanis 44 minutit ja Soomes 40 minutit. See ei ole üllatav, kuna neis riikides on juba ammu seatud eesmärgiks meeste ja naiste jaoks elu – nii tööl kui kodudes – muuta võrdsemaks.

Eestis on teema oluline ka seetõttu, et suur osa naisi käib ju lisaks kodustele toimetustele ka täiskohaga tööl – täpselt samamoodi kui mehedki. Seega jääb naistele koduste tööde ja tasustatud töö kõrvalt vähem aega.

Töötavatel naistel kulub majapidamise, perekonna ja tasulise töö/õppimise peale kokku üle 9 tunni päevas (nädalas kokku 551 minutit). Meestel aga üle 8 tunni päevas (nädalas kokku 500 minutit). Töötud ja mitte-aktiivsed mehed ja naised teevad rohkem koduseid töid.

Kõige suurem koormus on 25-44 aasta vanustel naistel. Neil kulub majapidamisele ja perekonnale kokku tervelt 284 minutit nädalas, samas kui samas vanuses meestel 150.

Lisaks on huvitav vaadata, milliseid kodutöid tööl käivad mehed ja naised teevad (päevas). Naistel kulub lõviosa ajast söögitegemisele. Üle tunni aja.

Keskmine kodutöödele kulunud arv minutites, nädala kohta (mehed ja naised vanuses 15-64)

Allikas: OECD

Veel põhjalikuma ülevaate ajakasutuse kohta saab Statistikaameti analüüsist ja kodulehelt. Naistepäeva puhul avaldas Statistikaamet ka ülevaate keskmise naise päevast.

Kommentaari koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Marre Karu

Mitmes meediakajastuses, mis annavad edasi Praxise äsja valminud vanemapuhkuste süsteemi analüüsi tulemusi, tõlgendati mõnd analüütikute soovitust meelevaldselt ning seetõttu peame vajalikuks diskussioonis teravamalt kerkinud teemadele vastata.

Kohustust pole

Meedias leidis kogu kõnealusest analüüsist ja soovitatust kõige enam kajastust, aga ka vääriti tõlgendamist, soovitus reserveerida üks osa vanemahüvitisest isadele. Väide, et Praxis tegi ettepaneku isad kohustuslikus korras lastega koju saata, on kahtlemata intrigeeriv ning arutelule kutsuv, kuid see on siiski eksitav. Analüütikute soovituse kohaselt peaks selleks, et pere saaks maksimaalse päevade arvu ulatuses vanemahüvitist, isa senisest aktiivsemalt osalema lapse eest hoolitsemises. Isa osaluse soodustamiseks võiks teatud osa vanemahüvitist olla mõeldud kasutamiseks ainult isale. Selle kasutamine ei ole kohustuslik, jätkuvalt jääb perele õigus valida, kas isa kasutab temale reserveeritud osa. Koju jääma ei sunnita kedagi, küll aga saab riik pakkuda präänikut – ühte osa vanemahüvitisest, mida saab kasutada ainult isa – peredele, kus isa on väikelapse hooldamisse rohkem kaasatud.

Samaaegselt võiks lubada lapsehoolduspuhkuse osaajalist kasutamist, mis võimaldaks vanematel soovi korral väiksema koormusega töötamist jätkata. Ühtlasi oleks sellisel juhul võimalik lapse eest hoolitsemist peres vanemate vahel jagada. Näiteks kui tööandjal on võimalik sellist lahendust pakkuda, töötab poole nädalast ema, poole isa ning teise poole on emb-kumb lapsehoolduspuhkusel ja hoolitseb lapse eest. Ettepanek vanemapuhkuste süsteemi sedalaadi paindlikkust tuua, on saanud palju positiivset vastukaja.

Küsitud on ka, miks oleme soovituste tegemisel toetunud Põhjamaade kogemustele ega ole arvestanud tegelikke võimalusi soovitatut ellu viia. Analüüsis kasutatakse tõesti muuhulgas ka Põhjamaade kogemust ja statistikat, kuna just seal on vanemapuhkuste süsteem juba analüüsimist võimaldava piisavalt pika aja jooksul sisaldanud nii erinevaid valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks kui ka isade osalust motiveerivaid elemente ehk just seda, mille sisseviimise võimaluste uurimist töö tellinud Sotsiaalministeerium Praxisele ülesandeks tegi. Siiski ei toetu analüüs ega tehtud järeldused pelgalt teiste kogemustele, vaid väga põhjalikult käsitlesime nii Eestis hetkel kehtivate vanemapuhkuste ning nendega kaasnevate toetuste ja hüvitiste süsteemi kui ka erinevaid võimalusi selle muutmiseks justnimelt siin ja praegu.

Rinnaga toitmist tuleb soodustada

Soov kaasata isasid senisest enam laste eest hoolitsemisesse on vallandanud mitmete jaoks mure, justkui jätaks isade aktiivsem osalus, eriti isade lapsehoolduspuhkusel olemine, lapsed ilma rinnapiimast. Ka meie leiame, et rinnaga toitmist tuleb soodustada ja võimaldada ning oleme kursis uuringutega, mille kohaselt rinnapiim mõjutab laste tervist ja arengut positiivselt. Tervise Arengu Instituudi poolt perearstidelt 2012. aastal kogutud andmete kohaselt olid kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 55,3% lastest, üle aasta said rinnapiima 10% lastest. Neid lapsi, kes erinevatel põhjustel rinnapiima üldse ei saa, on tervisekäitumise uuringu andmeil Eestis 6,5%.

Eestis on lapsehoolduspuhkuse kolme aasta pikkune ning pool sellest on kaetud vanemahüvitisega. Kuigi esimesed pool aastat on lapsed valdavalt (rinna)piimatoidul, kahaneb selle osakaal ja pakkumise tihedus lapse vanuse kasvades. Pered, kus lapsi toidetakse rinnaga ning kes soovivad võimaldada isal lapse eest lapsehoolduspuhkuse ajal kodus hoolitseda, saavad valida isa kojujäämise aja vastavalt pere võimalustele ja vajadustele. Seejuures on võimalik ja vajalik arvestada ka lapse söömisgraafikuga. Rinnaga toitmist toetab ka Eesti seadusandlus – Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §10 kohaselt peab tööandja kuni 1,5 aasta vanust last rinnaga toitvale naisele võimaldama selleks iga kolme tunni tagant vähemalt pool tundi kestvaid pause.

Et isade lapsehoolduspuhkus ja rinnaga toitmine on omavahel kombineeritavad, näitab ilmekalt Norra, esimesena isadele mõeldud lapsehoolduspuhkuse osa sisse viinud riigi, kogemus. Pea pooled (46%) Norra emadest toidavad oma last rinnapiimaga vähemalt ühe aasta hoolimata seal kehtivast isakuust, mida kasutab ligi 90% isadest. Seega ei tähenda ema naasmine tööellu automaatselt rinnaga toitmise lõpetamist ning isale reserveeritud vanemahüvitise osa ei tähenda tingimata seda, et isa peab lapsega tema esimestel elukuudel koju jääma, kui see pere ja lapse vajadustele ei vasta.

Ebavõrdusus ühiskonnas

Sageli kaheldakse laste eest hoolitsemise ja kodutööde ebavõrdses jagunemises Eesti peredes ning viidatakse, justkui oleksid naised kodutöödes loomupäraselt meestest osavamad. Kuigi hiljuti meedias kajastatud OECD ülevaate kohaselt teevad Eesti mehed tõepoolest ajaliselt palju kodutöid, ei tähenda see kodutööde võrdset jaotust Eesti peredes – iga naise poolt kodutöödele kulutatud tunni kohta teeb mees koduseid töid 33 minutit ehk peaaegu poole vähem. Loe pikemalt sel teemal meie teisest blogikandest.

See, kellel tuleb harjutamise käigus omandatav soki nõelumine, õhtusöögi valmistamine või lambipirni vahetamine paremini välja, ei saa ega tohi olla argumendiks stereotüüpse töödejaotuse jätkamise poolt või, veelgi enam, vanemapuhkuste süsteemi muutmise ettepanekute vastu. Eriti lubamatu on see olukorras, kus soostereotüübid päädivad ebavõrdsusega ühiskonnas. Näiteks kinnitas varasem Praxise ja Centari palgalõhe uuring, et võrreldes naistega, kel ei ole lapsi, kaotab lastega naine palgast 1,2% iga lapse kohta. Eestis, kus ligi 10% lastest elab absoluutses vaesuses ning visalt püsib Euroopa suurim sooline palgalõhe, ei saa me vananeva ühiskonna ja madala iibe taustal maksta nii kõrget hinda mugavuse eest jätkata harjumuspäraste ajale jalgu jäänud rollikäsitlustega. Ära ei tasu unustada ka laste õigust mõlema vanema ajale ja hoolitsusele ning isade õigust luua oma lapsega lähedane ja usalduslik suhe.

Uuringu aruandes on ära toodud analüüsi lähtekohad, mis olid ette antud Sotsiaalministeeriumi poolt ning keskendusid kahele peamisele uurimisküsimusele: leida viise, kuidas meie vanemapuhkuste süsteemi tuua paindlikkust ning meelitada isasid rohkem väikelaste eest kodus hoolitsema. Samast aruandest leiab ka ülejäänud soovitused poliitikakujundajatele, mis isadele vanemahüvitise osa reserveerimise kõrval meedias väga laialdast kajastamist ei leidnud. Huvilised on teretulnud neid lugema ja edasi diskuteerima.

Kommentaari on koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitikaanalüütikud Helen Biin ja Marre Karu