Laura Kirss, Hanna-Stella Haaristo

Eesti noorte endi sõnul on nende osalus erinevates noorsootöö tegevustes väga suur. 2011. aastal toimunud ning enam kui 7000 noort hõlmanud uuring „Noorte osalemine noorsootöös“[2] tõi esile, et 10–26aastatest noortest vaid 10% ei olnud küsitlusele eelnenud kolme aasta jooksul osalenud üheski noorsootöö pakutud tegevuses. Kuni 18aastaste noorte seas oli mitteosalenuid vaid 5%. Pea kolm neljandikku noori on osalenud kahes või enamas tegevuses. Eesti noorte kõige levinum noorsootöötegevus on huvitegevus, mille seas on ülekaalukalt kõige populaarsemaks sportimine, mis on peamiseks huvitegevuseks ligi pooltel noormeestest ning kolmandikul tüdrukutest. Poiste huvitegevuses leiab spordi kõrval veel veidi ka muusika ja kunstiga seotud tegevusi, samas kui tüdrukutele on meelepärasem tants, laulmine ning kunst. Teadushuvi arendamisele suunatud huvitegevustega noored 2011. aasta andmetel pea üldse ei tegelenud – tehnika- ja elektroonikaringist ning loodusringist oli osa võtnud vaid 1% noori. Kuigi Eesti noored on aktiivsed noortekeskustes ning noortelaagrites, kus samuti võidakse teadusega seotud teemasid käsitleda, tuleb siiski selgelt esile, et Eesti noorte koolivälistes tegevustes suure tõenäosusega teadushuvi äratamisega seni palju tegeletud ei ole.

Vähesed kokkupuuted teadushuvi arendavate tegevustega noores eas võivad olla üheks põhjuseks, miks paljud reaalainetes võimekad noored samal erialal edasiõppimisest loobuvad. Nii näiteks ei jätkanud 2011. aastal enam kui pooled bioloogias, füüsikas, keemias või matemaatikas enda sõnul võimekad abituriendid õpinguid LTT valdkonnas.

2007. aastast alates on Eestis riik tõukefondide kaasabil hakanud jõulisemalt noorte teadushuvi suurendavaid tegevusi toetama. Ajavahemikul 2007–2011 on noortele suunatud teaduse populariseerimise erinevatesse tegevustesse investeeritud vähemalt 4,4 miljonit eurot, et seeläbi suurendada siinsete teadlaste ja inseneride arvukust ning toetada teadusliku maailmavaate suuremat levikut. Teaduse populariseerimisele suunatud projektide kaudu on soovitud mitmekesistada seni liialt spordi, muusika ja kunsti poole kaldu olevat noorte huvitegevust ning põimida teadushuvi tekitavaid tegevusi kooliharidusse.

Kui edukad need teadushuvi suurendamise projektid siis on olnud? Praxise teaduse populariseerimise tegevuste analüüs tõi välja, et tegevuste korraldajad hindavad neid mitmeski valdkonnas edukaks, näiteks on erinevad projektid aidanud kasvatada õpilaste huvi LTT valdkonna vastu, olnud abiks valdkonna karjäärivõimaluste tutvustamisel ja teadlase töö stereotüüpide kummutamisel ning suurendanud LTT valdkonna kõrgharidusastme õppe atraktiivsust. Samas osutas analüüs sellele, et populariseerimistegevustel on seni olnud mitmeid olulisi nõrkusi, mis takistavad ehk suuremate ja süsteemsemate muutuste esilekutsumist. Peamiste kitsaskohtadena ilmnesid analüüsis järgmised teemad:

• Liiga vähe on siiani tegevuste seas leidunud pikemaajalisi, sügavamat isiklikku huvi tekitavaid tegevusi. LTT valdkonna huviringe napib, suurem osa populariseerimistegevusi on lühiajalised (lühiajalisust soodustab rahastamise killustatus). Lühiajaline tegevus tekitab osalise situatsioonilise huvi, kuid ei juhi õpilast järgmise tegevuse juurde, mis soodustaks sügavama isikliku huvi arendamist. Lühiajalise tegevuse pakkumisel pole tõenäosus mõjutada õpilase edasisi valikuid seega kuigi suur.

• Nooremale vanuserühmale mõeldud tegevusi on suhteliselt vähe. Teaduse populariseerimise tegevusi pakutakse Eesti õpilastele liiga hilja (suurem osa tegevusi on praegu olnud suunatud kolmandale kooliastmele ja gümnaasiumile). Esimesele ja teisele kooliastmele mõeldud tegevusi on olnud vähem, mistõttu on loomulik, et selles vanuses eelistatakse pigem spordi-, muusika- või kunstivaldkonna huvitegevusi. See omakorda aga võib kahandada tõenäosust, et suuremal hulgal õpilastel kujuneks välja sügavam teadushuvi.

• Teaduse populariseerimise tegevustel puuduvad selged eesmärgid ning valdkonda ei ole seni strateegiliselt juhitud. Riik on rahaliselt toetanud erinevaid projekte, mida tegevuste korraldajad ja juhendajad on otstarbekaks pidanud, andes ette vaid suhteliselt üldised tegevuspiirid. Kuna populariseerimisega tegelevad asutused omavahel sageli ei suhtle, on tekkinud olukord, kus ei ole kindlust, et toetusvahendeid kasutatakse ära parimal moel.

• Populariseerimistegevused toetuvad suuresti oma valdkonna entusiastidele, kelle loobudes on oht, et tegevused katkevad. Populariseerimisega tegelejate järelkasvu kasvatamine ja nende süstemaatiline koolitamine puudub.

• Populariseerimistegevuste sisu kujundamisele ei läheneta alati väga süsteemselt, ei mõelda läbi, kuidas täpsemalt õpilaste huvide, oskuste, teadmiste, hoiakute jne mõjutamine peaks tegevuse kaudu toimuma. Seejuures näitab analüüs, et tegevuste sisu on liialt kaldu vaid teatud liiki eesmärkide poole (huvi ja põnevuse tekitamine, teadustegevuse mõistmine), samas kui osad teemad jäävad sagedamini tähelepanu alt välja (nt teadustegevusega samastumine).

Need nimetatud kitsaskohad vajaksid lähiaastatel kindlasti rohkem tähelepanu, et seeläbi populariseerimistegevustest oodatavat kasu suurendada. Teadushuvi suurendamisele suunatud huvitegevuse senisest suurem pakkumine spordi-, muusika- ja kunstivaldkonna kõrval on üks võimalik viis, kuidas noorsootöö osalusmustreid tasakaalustada ning panna huvitegevus teenima ka riigi pikemaajalisi eesmärke. Seejuures on oluline leppida riiklikul tasandil kokku teaduse ja tehnoloogia populariseerimise senisest selgemad prioriteedid ja tegevuste veelgi täpsemad sihtrühmad ning kavandada ja korraldada tegevusi süstemaatiliselt ja tulemuslikkusele keskendudes. Eeltoodu ei osuta sellele, et noorte huve peaks hakkama kuidagi kohustuslikult (riiklikult) suunama, kuid oluline on tagada noortele huvitegevuse valikuid tehes võimalus valida praeguse tegevuste kõrval ka teadusele või tehnoloogiale rohkem keskendunud tegevusi.

Joonis. Loodusteaduste õppimine eesmärkide esinemine Eesti populariseerimistegevuses erinevate kooliastmete lõikes

Juhime tähelepanu, et Riigikontrolli aastaaruandes, mida tsiteeris avalikult 6.11 Aktuaalses Kaameras ka Riigikontrolör, on tegemist eksliku viitamisega Praxise uuringule. Nimelt on leheküljel 42 lõigu 178 viitena nimetatud meie uuringut “Eesti sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse rahastamise võimalused”. Viide käib siiski antud lõigu viimase lause kohta, kõik eelnev, sealhulgas lause „Näiteks kui viia 2013. aastal riiklik pensionikindlustus tasakaalu, siis peaks keskmist vanaduspensioni vähendama 312 eurolt ca 200 euroni.“, on Riigikontrolli audiitorite enda arvutus. Praxis ei ole oma uuringutes soovitanud langetada pensione 200 euroni, ka Riigikontrolli aastaaruandes on tegemist pigem illustratiivse näitega. Täiendava selgituse koostas täna ka Riigikontroll ise . Lõigu viimases lauses viidatud sotsiaalmaksu tõstmise varianti analüüsis Praxis küll projektis “Eesti sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse rahastamise võimalused”, kuid mitte ühe reaalse ettepanekuna, vaid Rahandusministeeriumi soovitusel illustratiivse arvutusena, nagu on kirjas ka meie raportis. Riigikontrolli poolt toodud lahenduste suundadega pensionisüsteemi oleme kindlasti nõus. On ka Praxis oma uurimustes rõhutanud, et pensionisüsteemi tasub sisse tuua automaatseid kohandusmehhanisme, nt pensionide või pensioniea automaatsed muutmised, samuti on Praxis mitmeid kordi tähelepanu pööratud töövõimetuspensionide reformi vajadusele.

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja Gruusia koolitusprogrammi eestvedaja

Nii lihtne on mõelda ja öelda, et meist ei sõltu midagi, niikuinii midagi paremaks ei lähe. Natuke sellist suhtumist kohtasin kui rääkisin, et töötame grusiinidega, et aidata neil muuta nende poliitika-kujundamise oskused professionaalsemateks ja luuta kodanikühiskonna arendamiseks plaan.  Veel aasta tagasi tundusid need unistused. Aga praeguseks on unistused juba täitunud.

Grusiinid usuvad oma tulevikku ja see on nakkav. Nii usume ka meie. Ja seda tulevikku näevad aktiivsemad inimesed, kes töötavad ja toimetavad erinevates kodanikuühendustes sarnaselt: aus, avatud, toimiv ja kaasav ühiskond. Ka meil tundus selline mõtlemine väga utoopiline nii 15 aastat tagasi. Aga ära tegime ja meie kodanikuühiskond toimib ning kolmandat sektorit peetakse tugevaimaks Kesk- ja Ida-Euroopas.

Aga tagasi Gruusiasse. Kui Praxis ja Tbilisi Liberaalne Akadeemia 2012. aasta suvel koostööd alustasid, siis leidsime kiiresti ühise keele. Kuigi me kogemused ja teadmised olid erinevad, olid meie veendumused sarnased. Grusiinid arvasid, et Praxis koostöös EMSLiga saab neile oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.

Ütlen julgelt, et olukord Gruusia kodanikuühendustega on nagu Eestis käesoleva sajandi alguses: ühendused keskenduvad oma teemadele ja teevad üldiste asjade nagu näiteks seadusandlus, kaasamine või rahastamine,  vähe koostööd. Ka teevad vähe omavahelist koostööd sama valdkonna ühendused ja katusorganisatsioone ning temaatilisi võrgustikke äga palju ei ole. Nii on nad olukorras kus probleeme ei lahendata ühiselt, vaid igaüks mässab oma nurgas.

Teiseks, ei räägita ega jagata, sest on hirm, et ideed varastatakse ära. Päris kahju on ja nii tuttav tunne tekib. Nüüd on Eestis tavaline, et üks korralik eestkoste ja poliitikakujundamisega tegelev ühendus avalikustab oma plaanid ja eesmärgid oma kodukal ja tutvustab neid. Aga see polnud nii 8-10 aastat tagasi. Oleme õppinud, küll õpivad ka grusiinid.

Kolmas sarnasus on seotud avaliku sektoriga: igaüks enda eest. Igaüks võitleb enda õiguse eest olla kuuldud, arvestatud ja rahastatud. Ka meil oli nii ja mäletan hästi aega kui muidu olime küll solidaarsed, kuid kui oli võimalus saada riigi eelarvest raha, siis ununesid need põhimõtted kiiresti ja me kõik leidsime õigustuse, miks just meil peab erikohtlemine olema.

Ja neljandaks, välisraha. Meie teadsime 2000. aasta lõpus, et välisraha hakkab kokku kuivama ja me peame leidma uusi võimalusi omale vahendite leidmiseks ning mis kõige olulisem, leidma Eesti raha Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks ja Eesti probleemide lahendamiseks. Nii loodi KÜSK, kasutades selle idee arendamiseks välisraha ja praeguseks on välja töötatud põhimõtted, kuidas peaks toimima kodanikuühenduste tegevuse rahastamine riigieelarvelistest vahenditest. Grusiinid kuulasid  meie lugusid nagu ilmaimet, aga veendusid, et Gruusias on samad asjad pikaajalise töö ja kannatlikkusega saavutatavad.

Loomulikult on erinevusi, millega peame töötama ja mida arvestama. Esiteks see sama kannatlikkus. Meil seda jätkus. Grusiinid on oluliselt tulisemad. Seepärast on hea plaan oluline. Teiseks rabas meid täiega kui juhtivad ühendused arutasid omavahel, et tuleks seadustesse tuua sisse vabatahtlikkusega seotud küsimused ja mille peale üks neist teatas, et nad seda juba teinud. Keegi aga polnud sellest midagi kuulnud! Veelgi enam, kust võttis see üks ühendus nö legitiimsuse sellist asja teistega läbirääkimata teha.  Eestis sellist asja naljalt ei juhtu. Kui keegi tahab hirmsasti midagi ühenduste kogukonna tarbeks teha, siis tavaliselt algab peale suur teavitamine ja kaasamine. Enamjaolt algavad või lõppevad taolised algatused EMSLi laual. Gruusias EMSLi sarnast pole.

Kolmas erinevus on kindlasti see, mida meie nimetame korruptsiooniks, grusiinid aga usalduseks. Sellega peame veel tööd tegema, kuid ei ole meil õigust öelda, et  ainult meie teod on õiged ja teiste omad mitte.

Mida me aga saame teha on panustada gruusia kolleegide poliitikakujundamise võimekusse. Mida me tegime:

• kolm põhjalikku seminari (teemadeks eestkoste, avatus, kaasamine, võrgustumine, kommunikatsioon, suhtlemine avaliku sektoriga, teadmiste- ja faktipõhised poliitika ettepanekud);
• mõttehommik Gruusia kodanikuühiskonna tulevikus ühenduste ja ametnikega;
• 10 grusiini 5-päevane õppvisiit Tallinnasse (kuidas meil koostöö ühenduste vahel ja avaliku sektoriga toimib, kuidas on reguleeritud kaasamine ja toimub kommunikatsioon);
• 10 Gruusia ühendusel on toimiv eestkoste plaan oma valdkonna poliitikakujundamiseks;
• loodud on alused Gruusia kodanikuühiskonna arendamise plaanile ja juhtivad ühendused panustavad ühise asja ja agenda ajamisse.

Lisaks on projektiga olnud seotud kümned Gruusia ühendused ja aktivistid, meil on usalduslikud ja töised suhted ning valmistame praegu ette järgmisi samme, et oma koostööd jätkata. Grusiinid usuvad, et Eesti koolitajatest ja kogemustest on neile abi ja tuge. Projekti toetas Eesti Välisministeerium.

Kui suur meie tegevuse mõju on? Mine tea, sest tegeliku mõju saavutamine võtab aega. Kuid meie enda seatud eduindikaatorite alusel on hästi läinud (kirjeldasin neid eespool). Oluline, et see projekt on õpetanud ühendustel mõistma, et poliitika kujundamine ja poliitikasoovituste tegemine ei ole sama asi, mis rahastajale mõne järjekordse koolitusprojekti kirjutamine; et lahmimine ei vii sihile; et teiste ühenduste eiramine ainult suurendab avaliku sektori veendumust, et ühendused ei suuda koostööd teha.

Loe rohkem Praxise veebilehelt. Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest