Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht, Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi žürii liige

Tõesti, sotsiaalne innovatsioon ja sotsiaalsed innovaatorid on justkui „uus must“,  kui kasutada moest võetud kujundit märkimaks midagi, mis on kogu aeg olnud, kuid nüüd taasavastatud ja uue peene nime saanud. Innovatsioon on muutunud samasuguseks moesõnaks nagu omal ajal kodanikuühiskond või avatus.

Kuidas me tunneme ära sotsiaalse innovatsiooni? Need on lahendused ühiskondlikele probleemidele, mis on loomingulised ning loovad uusi väärtusi, millel on pikaajaline mõju ja mis tõstavad inimeste heaolu: uued ideed (tooted, teenused ja mudelid), mis ühelt poolt vastavad ühiskondlikele vajadustele (ja teevad seda tõhusamalt kui alternatiivne lahendus) ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd. Sotsiaalse innovatsiooni suurim väärtus on stagneerumisest hoidumine, pidevalt millegi uue ja parema otsimine ja loomine.

Sotsiaalne innovatsioon peab ka oma loomult olema sotsiaalne (aitama luua suhteid ja võrgustikke), lahendama ühiskondlikke, mitte isiklikke probleeme ning panema inimesed tegutsema. Euroopa Liidus rakendatud määratlus ütleb, et sotsiaalsed innovatsioonid on uued ideed ja tegevusviisid, mis pakuvad sotsiaalsetele probleemidele ja väljakutsetele paremaid lahendusi kui senised, muutes ühiskonna ja kogukonna toimimise tõhusamaks (Empowering people … 2010).

Kust tuleb sotsiaalne innovatsioon? Sotsiaalselt innovaatilised lahendused ehk sellised mis töötavad, on süsteemsed ja aitavad liita väikeseid tegevusi suurde pilti, need tulevad peamiselt erasektorist, ettevõtetelt ja kodanikuühendustelt. Põhjus on lihtne: need kaks sektorit on oluliselt nö kliendikesksema mõtlemisega kui avalik sektor. Sotsiaalne innovatsioon eeldab, et lahendused töötakse välja koos inimestega kellele need mõeldud on, mitte nende eest või nende jaoks. Aga avalikku sektorit ei tohi unustada, sest kolme sektori koostöö on ülioluline: head avalikud teenused on need, mida avalik sektor ja erasektorid koos kujundavad. Iga sektor eraldi on välja mõelnud terve rida lahendusi, mida sageli teistega ei jagata. Järelikult on tark õppida, kuidas nt mõni ettevõtte oma töö protsesse on kujundanud või kodanikuühendus oma töötajaid motiveerib. Pole mõtet tegutseda üksi ega eraldi.

Sotsiaalne innovatsioon on meie ümber olnud aastatuhandeid, me lihtsalt ei kutsunud teda selle sõnaga. Geoff Mulgan Nestast ütles ilusti, et hea sotsiaalne innovatsioon sarnaneb Igor Stravinski Kevadriitusega: alguses tekitab võõristust ja hämmeldust, seejärel aga muutub tavapäraseks ja omaseks.

2012 oli Euroopa Liidus sotsiaalse innovatsiooni aasta ja tähelepanu pöörati nii „rohujuure” ka „ülalt alla” uuendustele. Me otsime kogu aeg lahendusi oma ühiskondlikele probleemidele, olgu nendeks töötus, meditsiin, ettevõtlus, kodanike kaasatus, pidevalt lahendusi. Üheks suurimaks on tööpuudus, eriti noorte seas (Eurostat: Kreekas 60%, Hispaanias 55%, Itaalia 39%; Eestis on 15-24 aastaste seas üle 30%). Valitsuste lahendused käivad ikka mööda vanu ideid: varajane pension, et noortele ruumi teha, pidevad koolitused, soovitused kolida Saksamaale, jne. Kuigi korralik koolitus ja haridus suurendavad inimeste produktiivsust, ei loo need uusi töökohti.

Nii otsisime ka meie üle Euroopa selliseid sotsiaalselt innovaatilisi ideid, mis aitaksid vähendada tööpuudust kas töökohtade loomise või nende vahendamise kaudu. „Meie“ on Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkurss: üle Euroopa kutsuti kokku 10-liikmeline žürii (mina olin üks žürii liikmeid) ja konkurss kuulutati välja 2012. aasta talvel. EL riikidest laekus 605 ideed. Valisime välja 30, mis said veel eraldi nõustamist. 30 seast valiti välja 10 finalisti ja nende seast 3 võitjat. Auhinnad andis 29.mail 2013 Brüsselis üle Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Durão Barroso. 30 finalisti seas oli ka Eestist pärit idee: ETNA ja mikrokrediit maanaistele.

Mida ootasime võitjatelt:

• Avab inimest ande. Näiteks kas saame kasutada tehnoloogiat nii, et ka need inimesed, kel seni on olnud keeruline teha mõnda tööd, saavad nüüd panustada? Või kas saame korraldada vastava väljaõppe inimestele, kes on igati võimelised töötama, kuid vajavad selleks vaid väikest tõuget?

• Loob või kujundab uue turud. Kas saame oma teenustega avardada turgu, nii et ka uued kliendid tuleksid meie juurde?  Näiteks saaksid raamatupidamisfirmad pakkuda spetsiaalseid programme kodanikuühendustele vabatahtliku tegevuse arvestamiseks?

• Aitab inimestel alustada ja kasvatada oma ettevõtteid. Näiteks kas stimuleeritakse ettevõtlust ja ettevõtlikkust seeläbi, et aidatakse inimestel käivitada ettevõtteid ja aidatakse ettevõtetel areneda. Siia alla võivad kuuluda erinevad inkubaatorid ja käivitusprogrammid, koolitused ja nõustamine, et inimesed oleksid iseendale tööandjad jne.

Kuidas need 3 võitjat siis plaanisid tööpuudust leevendada?

1. Laiendatakse kestliku väiksemahulise sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste ulatust ja mõju: Community Catalysts (Ühendkuningriigid) soovib omavahel ühendada äritalente ja kogukondi et nood saaksid koos luua ühiskondlikult olulisi töökohti, mis aitaksid inimestel oma loomingulisust kasutades luua kestlikke ja väiksemahulisi sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, mida inimesed saavad endale lubada. Need mikro-ettevõtteid saavad luua ja teenuseid pakkuda väga erinevad inimesed, nende seas puuetega inimesed, eakad ja koduhooldajad (?). Community Catalysts tahab laiendada oma praegust tegevusulatust ja mõju kogenud ettevõtete ja professionaalsete mentorite võrgustiku kaudu, mis toetab kogukonna ettevõtjaid Ühendkuningriigis ja kasutab selleks on-line platvormi. Loe rohkem siit!
2. Parandatakse majanduslikult puudustkannatavate inimeste ligipääsu tööturule, muutes nende tegelikud oskused nähtavaks: alates kodutehtud juustust ja carpoolingusyt kuni arvutitoeni, ehk igasuguse toote või teenuseni, mida saab mõistlikult ja hästi pakkuda kas oma kodust või väikesest ettevõttest. Economy App (Saksamaa) kogub kasutajatelt infot selle kohta mida nad saaksid kohalikku majandusse panustada ja millised nende majanduslikud vajadused on. Tarkvara salvestab selles majanduslikus võrgustikus oleva iga inimese poolt pakutavate ja kasutatavate toodete ja teenuste väärtust. Raha siin vaja ei ole. Loe rohkem siit!
3. Vähendada noorte töötust, jagades töökohti noorte ja vanade töötajate seas: MITWIN.NET (Hispaania) pakub välja põlvkondade vahelist professionaalset võrgustikku, vahendades inimeste-vahelisi kontakte selleks, et jagada töökohti ja teadmisi. MITWIN.NET paneb ette, et eakamad töötegijad jagavad sama töökohta nooremate töötegijatega, võimaldades neil kes on lähenemas pensionini jagada oma teadmisi nendega, kes soovivad alles siseneda tööturule. Loe rohkem siit!

Kuidas sünnib tõeline innovatsioon? Ümber tuleb kujundada mitte ainult süsteemi sees, vaid süsteemi tervikuna. Seega, on meil  selline kolmepoolne vajadus: ühelt poolt suured poliitikateemad, mis vajavad lahendamist; teisalt tehnoloogilised arengud, mis peaksid neid aitama, kuid pole mitte väärtus omaette; ning kolmandaks avatud sotsiaalne innovatsioon, mis pakub lahendusi keerukates poliitikavaldkondades, kasutades sageli tehnoloogilisi arenguid, kuid ka suurendades potentsiaalsete töötajate teadmisi ja oskusi, et konkurentsi ja teadmistepõhise ettevõtluse kaudu suurendada loodavat lisaväärtust, töötajate heaolu ja sotsiaalset turvalisust.

Sotsiaalne innovatsioon tähendab oma ideede jagamist. „Ära hoia oma lahendusi ainult endale, jaga neid.“ See mõte viib mind kahe olulise teemani: esiteks, „“Sa oled, mida jagad“. Need sõnad kuuluvad Diogo Vasconcelosele (1968-2011), kelle nimeline see võistlus on. Kes ta on? Portugali poliitik, parlamendiliige ja Sotsiaal-demokraatliku partei aseesimehes, kes töötas selle nimel, et nii tema kaasmaalased kui ka kolleegi Euroopa Liidus mõistaksid ja väärtustaksid IKT olulist rolli, detsentraliseeritud lähenemist sotsiaalsete väljakutsetega tegelemiseks ning sotsiaalset innovatsiooni. Just seepärast anti Diogo Vasconcelose pärandi tunnustamiseks Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhinnale tema nimi.

 Kandideeri! Jaga kõikidega oma häid lahendusi, too Eesti lahendused teistele näha, jagada ja tunnustada. Sul on võimalus võita 30,000 eurot. Aega on kuni 15.12.2013. Loe konkursist rohkem ja kandideeri SIIN!

Oktoobri alguses toimunud mõttehommikul „Arstiks kasvamine Eestis – kas ja mida muuta?“ arutlesid tervishoiusüsteemi osapoolte esindajad arstiks kasvamise probleemkohtade üle Eestis. 2013. aasta suvel Praxise ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi korraldatud arstitudengite, residentide ja noorarstide küsitluse tulemustest peegeldus, et Eesti noorarstide välisriiki siirdumise motiivid ei piirdu üksnes kõrgema töötasuga. Suurema palga kõrval on olulisteks teguriteks ka soov end erialaselt täiendada ja kogeda teistsuguses (töö)kultuuris töötamist, kuid ka sobivate karjäärivalikute puudumine Eestis ja välisriikide teenuseosutajate pakutavad soodsamad töökorralduslikud tingimused. Küsitluse kohaselt on enam kui 50% Eesti arstitudengite silmis siinse arstiõppe üheks olulisemaks probleemkohaks ebapiisav praktika.

Mõttehommiku esimeses pooles tutvustas Praxise esindaja osalejaile küsitluse tulemusi. Seejärel käsitlesid arstiks kasvamise protsessi Eestis arstiteaduskonna esindaja, haiglajuht, tudengite ja residentide esindajad. Järgnenud modereeritud arutelu lähteülesandeks oli leida lahendusi käsitletud arstiks kasvamise kitsaskohtadele Eestis. Arutelu-seminari korraldajate soovituseks oli seejuures püüda keskenduda nendele lahendusvariantidele, mis ei eelda süsteemi olulisel määral täiendava raha lisamist. Nagu ka allolevaist teemakäsitlusist peegeldub, on samas ilmne, et lisarahastuseta ei ole mitmeid arstiks kasvamisega seotud probleemkohti võimalik lahendada. Kokkuleppel osalejatega seati arutelu fookus arstiõppe põhiõppele.

Valik Mõttehommikul arutatud teemasid

Haiglate võimalused pakkuda arstitudengitele praktikavõimalusi on oluliselt suuremad, kui seda võimaldab tervishoiuteenuste korraldus. Näiteks oleksid haiglad valmis pakkuma senisest arvukamalt tudengitele praktilise kogemuse omandamiseks abiarsti ametikohti, kui seda toetaks tervishoiuteenuste rahastamiskorraldus. Laialdasem kliinilise praktika pakkumine võimaldaks toetada erialavaliku osas otsuse langetamist – erialavalikut on lihtsam teha, kui tulevasel arstil on olnud pikema aja vältel vahetum kokkupuude ühe või mitme erialaga (näiteks erakorralise- ja peremeditsiiniga, kus tudengid puutuvad kokku väga erinevate haigusjuhtumitega). Tõstatati üldiste õiguste/kohustuste reguleerimise vajadus kutsestandardites, sh vajadus abiarsti õiguste ja kohustuste regulatsiooni järele.

Arutelul toodi välja, et arstitudengeid ei valmistata piisavalt ette meeskonnatööks, mida arsti amet kaasaegses tervishoiusüsteemis eeldab. Märgiti, et õpetamist tuleks oluliselt enam väärtustada nii sisuliselt (sh võrreldes teadustööga) kui ka rahaliselt. Pakuti välja võimalus võimestada residente, võimaldades neil osaleda õpetamisprotsessis (nt kaasates residente arstiõppes 4.-5. kursuse praktikumide läbiviimisel). Arutati mitmeid võimalusi õppekvaliteedi tõstmiseks (nii teoreetilises kui ka praktilises õppes) eelkõige 4.-6. kursusel, diskuteeriti õppeprotsessi tihedamaks ja eesmärgistatumaks muutmise võimaluste üle (nt juhtumipõhine õpe, sagedasemad teadmiste vahekontrollid, praktikumideks ettevalmistamise motiveerimine) ning erinevate õppevormide (loeng, seminar, praktikum, e-õpe, videoloeng) mõtestatuma rakendamise üle. Tõstatati vajadus defineerida õppetsüklite eesmärgid; et õpe moodustaks süsteemse terviku, tuleks õppeainete sisu omavahel enam koordineerida.

Kokkuvõttes leiti, et selgemalt on vajalik sõnastada õpiväljundid ja õppe eesmärgid ehk vastata konkreetsemalt küsimusele: millised teadmised ja oskused peaksid olema Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanul?

Kokkuvõtte koostas Praxise tervisepoliitika programmi analüütik Vootele Veldre.

Mõttehommik korraldati rahvusvahelise projekti ONE BSR raames, mida kaasrahastab Euroopa Liit Läänemere piirkonna programmi 2007-2013 kaudu ja mida viivad ellu 17 partnerorganisatsiooni üle kogu Läänemere. Eestipoolne projektipartner on Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Noorteseire seekordsel mõttehommikul Tartus „Noorsootöö tulemuslikkuse hindamine“ keskenduti noorsootöö tulemuslikkuse mõõtmise võimalustele kaasaegse lähenemise ja parimate praktikate kaudu. Kokku on projekti „Noorsootöö seiresüsteemi arendamine ja rakendamine“ jooksul ajavahemikus 2010-2013 toimunud 6 mõttehommikut erinevatel teemadel.

Noorteseire tulemuslikkuse hindamise teemat avati mõttehommikul erinevate ettekannetega tausta loomise ning osalejate reflektsiooni kaudu rühmaaruteludes. Mõttehommiku eesmärk oli noorsootöö tulemuslikkuse mõõtmise kaasaegset lähenemist tutvustades toetada mõttehommikul osalejatel isikliku kogemuse põhjal oma töö võimalikke tulemuste määratlemist indikaatoritena. Antud platvormile saavad osalejad toetuda ka tulevikus oma töö tulemuslikkuse hindamisel.

Mõttehommikul esinesid ettekannetega Praxise hindamisekspert Katrin Pihor ja noorteseire ekspert John Bamber, PhD Iirimaalt (Centre for Effective Services), kes oli ühtlasi ka ürituse moderaator.

Katrin Pihor keskendus oma ettekandes poliitika tulemuslikkuse mõõtmisele ja esitas ülevaate Eesti noorsootöö olukorrast, senistest indikaatoritest ja nende võimalikust suhtest noortepoliitikasse. Praeguses olukorras ei ole noortevaldkonna puhul selgelt määratletud, missuguse tulemusi soovitakse jõuda. Samuti ei ole defineeritud, missugused on kõige olulisemad probleemid noorsootöös, näiteks kas probleem on noorsootöö kvaliteedis üldiselt või teatud alavaldkondades või milleski muus. Samas on lahenduseni jõudmiseks oluline probleemid ja nende põhjused, oodatavad tulemused ja indikaatorid määratleda poliitikakujundamise algfaasis, mitte lõpuperioodil. Katrin Pihor märkis, et  noortepoliitika kujundamisel ja noorsootöö hindamisel on abiks kaardistus stsenaariumite kohta ehk kuhu liiguks valdkond siis, kui täiendavat sekkumist ei toimuks.

John Bamberi  ettekanne käsitles peamiselt seda, missuguseid kaasaegseid lähenemisi noorsootöös kasutatakse tulemuslikkuse mõõtmiseks ja teisalt seda, mida mõistetakse indikaatorite all. Sealjuures tõi ta erinevaid näiteid rahvusvahelisest võrdlusest parimate praktikate taustal.  Eesmärgid ja tulemused erinevad tasandite (nt riik, omavalitsus, noorsootöötaja)  lõikes üsna arvestatavalt, kuid oluline on oluline näha nendevahelist seost ja ka iga tasandit omaette tervikuna. John Bamber keskendus oma ettekandes eelkõige noorsootöötaja tasandile ning tulemuslikkuse hindamise võimalustele just noorsootöötaja vaatenurgast. Ettekandes keskenduti sekkumisloogika elementidele ning erinevatele võimalustele, kuidas hinnata seda, kas leidis aset just see muutus, mida algselt sooviti. Noorsootöö valdkonnas sees ja väljaspool on erinevad arusaamad ja kontekst, mistõttu on noorsootöötaja jaoks oluline „tõlkida“ tulemused arusaadavaks ka teistele (tasemetele). Pikaajalisi tulemusi on keeruline saavutada, kui lühiajalistele tähelepanu ei pöörata.

John Bamberi ettekande järel toimus arutelu rühmades, kus iga rühma ülesandeks oli Eesti noortevaldkonna arenguvaldkondade fookusel põhinevate projektide lühikirjelduse ning eesmärkide põhjal määratleda tulemused, indikaatorid ja meetodid. Teisisõnu oli osalejatel laudkondades tarvis eesmärkidest ja tulemustest lähtuvalt määratleda konkreetsed indikaatorid, mis tulemuslikkust mõõdavad. Olulise osa tööst moodustas meetodite valik tulemuslikkuse mõõtmiseks, kus tuli arvestada nii meetodi tugevaid kui nõrku külgi ja terviku moodustumist eesmärkide, tulemuste ja indikaatorite vahel.  Niisugune protsessi eesmärk oli aidata osalejatel oma töö võimalikke tulemusi noorsootöö tulemuslikkust mõõtvateks indikaatoriteks tõlkida. Laudkonnad said oma kogemusi ja protsessi käigus esile kerkinud küsimusi jagada teiste laudkondadega eksperdi reflekteerivate täienduste ja suunavate küsimuste toel.

Osalejate hinnangul oli mõttehommiku arutelu kolleegidega huvitav ning suurenes nende üldine teadlikkus noorsootöö tulemuslikkuse hindamisest. Näitena märkisid mõned osalejad, et oma töös saavad nad edaspidi kasutada indikaatorite ketti ja tulemuste jagamist lühiajalisteks, keskpikkadeks ja pikaajalisteks. Samuti toodi mõttehommikult kaasa võetud mõttena välja vajadust määratleda eesmärki läbi tulemuse, mitte tegevuse. Lisaks avaldasid mitmed osalejad, et noorsootöö tulemuslikkuse hindamise ja indikaatorite teema käsitlemine on väga oluline ka edaspidi.

Kokkuvõtte on koostanud Praxise hariduspoliitika analüütik Eve Mägi.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab riigieelarve vähesest paindlikusest. Samal teemal märkis Praxise hindamisekspert Katrin Pihor järgmist:

Vähene eelarve paindlikkus seab piirangud ühelt poolt nii poliitiliste valikute teostamisele kui riigi reageerimisvõimele. Riigi raha kasutamine eeldab alati teatud valikud: kas ehitame Tartu-Tallinna maantee neljarealisena või suurendame õpetajate palgafondi, kas toetame lastega peresid või tõstame ametnike palka, kas ehitame ERMi uue hoone või panustame hooldekodude taristu arendamisesse jne. Mida vähem on eelarves nö „vaba raha“, seda vähem on võimalik selliseid valikud teostada ning oma poliitiliste eelistuste eest seista.

Eelarve paindlikkus toetab ka riigi reageerimisvõimet muutunud oludele. Nii näiteks võivad väga kiiresti tõusta näiteks kütusehinnad, mis mõjutavad muu hulgas eluasemekulutusi ja selle kaudu sotsiaaltoetusi, aga ka ühistranspordi dotatsioone jms. Mida väiksem on vaba raha hulk eelarves, seda raskem on riigil sellistele ühekordsetele muutustele reageerida ehk riigi võimekus majanduse arengut stabiliseerida langeb.

Loomulikult on võimalik ka fikseeritud kulude osas, olgu need siis sotsiaaltoetused, hariduskulud, ministeeriumide halduskulud vms alati muutmisotsuseid teha, kuid need otsused eeldavad siis juba vastava seadusandluse muutust ning on oma olemuselt pikemaajalised protsessid.

Teisest küljest aitab selline eelarve struktuur ära hoida populistlike lubaduste finantseerimist ning piirab võimuparteide võimalusi riigi raha kasutamiseks valija häälte püüdmisel, mis kipub just valimiseelsel perioodil olema üks poliitikute eelistusi.

Paul Tammert, majandusteadlane

Meieraha pakub Eesti maksumaksjatele võimalust hinnata, milline on tema isiklik ja tegelik maksukoormus. Arvestasime maksukoormust inimese kohta, mis tekib kõikidest maksudest kokku. Seni on tavaks rääkida ka töötasudelt kinnipeetavatest maksudest või siis näidata riigi üldist maksukoormust. See näitab riigi poolt maksudena kokkukogutava tulu suhet SKP-sse.

Kuna inimestel on erinevad sissetulekud – kellel palk, kellel ettevõtlustulu, kellel pension- lisaks varieeruvad ka isiku kulud, siis tuleb tegeliku maksukoormuse hindamiseks võtta arvesse päris palju erinevaid andmeid. Ükskõik millised on teie enda numbrid – maksude arvestamise valemid on üldjuhul samad.  See number, millest maksukohustus arvutatakse, on  brutopalk  pluss  maksud.

Proovige meieraha maksukalkulaatoris kirja panna oma tulud ja kulud ning saate teada, kui palju te tegelikult tasute erinevaid makse kokku. Tuleb arvestada, et tulu- ja sotsiaalkindlustusmaksusid kogutakse töötasult (nii tööandja poolt juurdemakstava kui ka sellest kinni peetava summana). Lisaks tasute te järelejäänud tulust ostusid tehes käibemaksu. Kui veel ostate aktsiisiga maksustatud kaupu nagu alkohol ja tubakas elekter ja kütus siis nendelt tasute veel aktsiisimaksu. Seega maksustatakse inimesele laekuvat tulu kindlasti kaks korda ning mõnikord ka kolm korda.

Lisaks maksukoormusele saate ka teada, kuhu teie raha riigieelarves läheb. Arvestades valitsus-sektori (s.tnii keskvalitsuse, kui kohalike omavalitsuse kui sotsiaalkindlustusfondide) kulusid, näitame me teile, kui palju Teie maksudest lähebnäiteks valitsusaparaadile, riigikaitsele, haridusele, sotsiaalkaitsele jne. Võrdluseks toome siinkohal mõned näited.

• Esimene näide: keskmine palgasaaja

Võtame näite, kus keskmine töötaja saab (bruto)palka 900 eurot kuus – see muide ongi Eesti keskmine töötasu.Ütleme, et ta ostab kuus autokütust 100 euro eest, joob kergeid alkohoolseid jooke nagu õlu ja vein 40 euro eest ja kangeid samuti 40 euro eest, suitsetab 30 euro eest ning tarbib elektrit perega 80 eurot kuus. Lisaks kasutab ta tulumaksusoodustusi, näiteks eluasemelaenu intressidelt või õppimise kuludelt, 1200 euro eest aastas.

Sellise tulude-kulude paketi puhul maksaks töötaja makse nii, nagu esitatud järgmises tabelis.Kui siinkohal tekib heal lugejal küsimus, et miks on maksudeks läinud 669 eurot 900 eurose palga juures ning miks on maksukoormus vaid 55,5%, siis tuleks siinkohal meenutada et 900 eurose brutoplaga juures on tööandja tegelik palgakulu 1206 eurot, sest ta peab tasuma brutopalgale lisaks töövõtja eest veel tema sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu (34%). Seega arvestame me maksukoormust mitte 900-st, vaid 1206-st eurost, mis on tööandja jaoks kogu palgakulu.

Maksukoormuse muudab suureks veel see, et lisaks töötasust kinnipeetud ja sellele juurde makstud maksudele tasume samast summast ostmisel veel käibemaksu 20% ja aktsiisiga maksustatud kaupadelt veel kolmandat korda aktsiisimakse. Seega on sama summa tegelikult maksustatud kahe- kuni kolmekordselt.

SK= sotsiaalkindlustusmaksed.

Kui hea lugeja tahab nüüd teada, millises osas maksab tema isiklikult kinni riigi kulud, siis need numbrid leiab ta järgmistest tabelitest. Allolevas tabelis näeb ta, kui palju tema poolt makstud summadest läks riigi kulude katteks valdkondade kaupa. Arvestatud on 2013. aasta eelarvega, mis koondab kogu valitsussektori kulusid.                                          

• Teine näide: keskmine pensionär

Lähtume eeldusest, et keskmise pensionäri pensionitulud kuus oleks 370 eurot (bruto, riigi poolt makstav I ja II sammas kokku). Oletame, et ta tarbib kuus kergeid alkohole 60 euro, kangeid alkohole 20 euro ja elektrit 40 euro ulatuses. Keskmise pensionäri puhul lähtume eeldusest, et tema maksusoodustusi ei kasuta. Mudel annab pisut moonutatud vastuse (tegelikust mõne protsendi võrra madalama maksukoormuse), kui pensionär lisab tabelisse veel tööst saadud tulud.

Tabelisse sissekantult näeks see välja sellisena:

Pensionäri poolt tasutud maksud oleksid sellised:

Kui töötaja puhul tuli maksukoormus erinev, sõltuvalt sellest, kas arvestasime selle koos ilma sotsiaalkindlustuse maksudeta, siis pensionäri puhul  on tulemus sama. Pensionäri maksukoormus eristub töötaja omast selle poolest, et pensionär ei tee enam pensioni- ja töötuskindlustuse makseid ning ta on vabastatud haiguskindlustuse kulude kandmisest (mille kulud kannavad tööl käivad inimesed).

• Kolmas näide: tippspetsialist

Kolmanda näite puhul on meil tegemist tippspetsialistiga, kes töötab kõrgelt tasustataval ametikohal, kust tema brutopalga tulu on 4000 eurot kuus, lisaks saab ta 10 000 eurot aastas dividende ning kasutab tööandja autot ka isiklikes huvides, mis on erisoodustus.

Sama isik ostab kuus lisaks keskmiselt 150 euro eest kütust, joob kergeid ja kangeid alkohoolseid jookes 100 euro eest kuus, tõmbab suitsu 90 euro eest kuus, maksab elektri eest 120 eurot kuus ning säästab seejuures veel iga kuu 1200 eurot. Maamaksu tasub ta aastas 300 eurot. Kuna ta on tasunud enda ja oma laste õppimistasudena 2000 eurot ja eluaseme laenu intressi 500 eurot aastas,  lisaks on tööandja tema eest tasunud tema III samba pensionikindlustusse 4000 eurot aastas, siis saab ta ära kasutada ka tulumaksusoodustusi.

Seega näeks tema tabel välja selisena:

Tipp-spetsialist tasuks makse järgmiselt:

•  Neljas näide: rantjee

Viimase näite puhul hindame sellise isiku maksukoormust, kes tööl ei käi (s.t palgatulud puuduvad), kuid kellel on suured kapitalitulud: aastas saab ta Eestist dividende 500 000 eurot ning renditulusid ja intresse 200 000 eurot. Kuus tarbib kergeid ja kangeid alkohole 300 eurot (näiteks kostitab ka teisi, tema jaoks olulisi isikuid), tõmbab suitsu 150 euro eest, kütusekulu on 300 eurot, elektrikulu 200 eurot, lisaks tasub maamaksu aastas 10 000 eurot ning säästab seejuures 60% tuludest. Aastas tasub ta veel oma lapse õpingute eest 5000 eurot, kannab oma  III samba pensionifondi 10 000 eurot ning annetab kirikule 2000 eurot. 

Mudel arvestab antud juhul maksusoodustusi vaid seadusega lubatud ulatuses. Sellest tulenevalt on tasutud makse järgmises ulatuses:

•  Kokkuvõtteks

Kui me nüüd võrdleme erinevaid näiteid, siis näeme, et maksukoormused isiku kohta varieeruvad märkimisväärselt. Seejuures tuleb suurim erinevus isiku sotsiaalkindlustusmaksetest. Need on pensioni-, haigus- ja töötuskindlustus, mis ei ole tegelikult mitte isiku maksukulud, vaid tema kindlustusteenuse tasud, mida Eestis kogub Maksu- ja Tolliamet):

Iga lugejal on nüüd võimalus ise järele vaadata,  milline on tema tegelik maksukoormus, kui palju tema tuludest läheb riigi eelarvekulude katteks ning kuidas see jaguneb erinevate valdkondade vahel. Kõige olulisem oleks seejuures hinnata, kas maksudena äravõetud raha on kasutatud efektiivselt ning saadud avalike teenuste maht ja kvaliteet on vastavuses tasutud summadega.   Niisiis tuleks hoolega uurida riigieelarve ridu ning esitada selle kohta küsimusi poliitikutele, ametnikele ning ka meieraha.eu autoritele kommentaaridena.

Meieraha.eu on valminud Praxise eestvedamisel, eesmärgiga luuariigieelarvest lihtne pilt, mis võimaldab näha, kui palju riigil ühe aasta jooksul raha kasutada on,mis tuluallikatest eelarve koosneb ja milleks seda kulutatakse. Meieraha.eu toetab Avatud Eesti Fond.