Hille Hinsberg
Valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert, Praxis

Praxises tegelen sageli sellega, et aidata aktiivsetel kodanikel ja avaliku võimu esindajatel üksteist paremini mõista. Ühist keelt on vaja leida ikka selleks, et üheskoos tegutseda – nii on võimalik rohkem korda saata ning eluolu paremaks muuta.

Seepärast söandan jagada mõned soovitused, kuidas tunda end  poliitikas osalisena.  Sest kui Sina ei taha sekkuda poliitikasse, siis poliitika sekkub Sinu ellu niikunii. Eriti tugevalt on seda tunda enne valimisi kui iga hääl loeb ja valijad muutuvad tähtsaks neile, kes tahavad asuda ühiseid asju korraldama.

Mõttekas on olla aktiivne ja nõudlik kodanik pidevalt, just valimiste vahelisel ajal. Igalt kandidaadilt tasub ikka ja jälle  küsida, kuidas saab kohalik inimene kaasa rääkida omavalitsuse asjade üle otsustamisel. Millised suhtluskanalid selleks kavatseb kandidaat välja pakkuda?  Kuidas temaga edaspidi kontakti saaks?

Aga kohalike valimiste aegu  on valijal hea võimalus olukorda enda suunas mõjutada. Muutuvad ju praegused võimuesindajad aktiivseks ning tahavad pidada dialoogi kohaliku rahvaga. Kui juhust on, siis  võta kandidaadil niiöelda lipsust kinni ja räägi asjalikku juttu kodukoha oleviku ja tuleviku kohta.

Selleks ära jää ootama seda kõnet, mida tulevane rahvaesindaja tahab pidada, vaid esita ise kandideerijale mõned küsimused.

•     Esimene küsimus: milline on pilt meie linna või valla rahakotis?

Kõik see avalik raha, mille kasutamise üle otsustavad vallajuhid, tuleb maksumaksja taskust. Osa on kohalike elanike tulumaksust, osa muudest maksudest, nagu näiteks keskkonnatasud; osa aga  rahandusministeeriumist, kes jagab kogutud maksud tasandusfondi kaudu omavalitsustele.

Küsi ametnikult ja poliitikult, kust raha tuleb ja kuhu see läheb – kuidas meie ühist raha kulutatakse. Näiteks tasuta teenused nagu bussisõit võib tulla muu hädavajaliku arvelt. Kuidas tehakse need otsused?

Kas meil on piisavalt raha, et vajalikud igapäevased kulutused ära katta? Või on meil suur võlakoorem? Kui suur see täpselt on ja kuna saame selle võla tasa?

Kui on edaspidi  vaja teha kärpeid, siis mille arvelt kandidaat tahab kokku hoida?  Kas on see koolitoit, laste huviringid, kevadine teede korrastamine või talvine lumelükkamine?

Muidugi mõista on ka valijal oma eelistused. Kui arvad, et rohkem raha tuleb panna õpetajate palkadeks või koolimajade korrastamiseks, siis ütle seda kandidaadile. Kui soovid, et pensionäridele tuleb teha päevakeskus, kuhu eakad saaksid bussiga kohale tulla, siis soovita see plaani võtta igal kandidaadil. Muide, uskuda ei maksa neid, kes igas asjas on valmis raha juurde lubama. See pole lihtsalt reaalne.

Tuleb teha valikuid, kuid  selleks peab teada saama  erinevate gruppide huvid.

Mõne asja saab ära lahendada ka suurema kuluta. Näiteks kui  paljudele bussisõitjatele tundub, et üks liin võiks läbi käia ka vastavatud kultuurimaja eest, siis polegi võimatu, et buss sinna ka suunatakse.

•     Teine küsimus: mida on vaja teha, et ellu jääda?

Tuleviku suhtes peamine teema on see, kas vald jaksab üksinda oma ülesandeid lahendada või mitte.

Haldusreformis ei ole esmatähtis otsustada, milline jääb ühise omavalitsuse nimi, lipp ja vapp. Vaja on leida viis peatada väljaränne.

Mida kaugemal tõmbekeskustest, seda vähemaks jääb vallas inimesi, seda rohkem tuleb sõita tööle jõudmiseks, seda kaugemale jäävad koolid.  Seetõttu peavad omavalitsused üksteisega paratamatult koostööd tegema. Näiteks kokku leppima, kuhu jäävad alles gümnaasiumid, kus aga tuleb kool sulgeda.

Hea märk on see kui kandidaadil on välja pakkuda tema arvates parim viis naabritega ühist asja ajada – kas liitumine, teenuste koos pakkumine või ühised investeeringud.

•     Kolmas küsimus: millised on tulevikuplaanid?

Jälle oleme tagasi  raha teema juures. Just praegu tehakse plaane, mida teha Euroopa Liidu tõukefondide rahaga. Nende taotlemine algab juba järgmisel, 2014. aastal. Näiteks kohalike teenuste korralduse arendamiseks on hetkel kavandatud 138 miljonit eurot.  Kindlasti tuleb selle raha kasutamise suhtes kõva konkurents. Aga mida plaanib teha just Sinu kodukoha kandidaat?

Tunne ära lubadused, mis on üleliia ambitsioonikad. Kandidaadi jutust pole mõtet uskuda seda kui ta lubab nimekirja objektidest, mida ELi rahaga ehitama hakatakse. Vaid küsi hoopis, mis eesmärgil on  raha kõige rohkem vaja ja kas on kaalutud mõju, mida investeering peaks kaasa tooma. Mida väiksem on omavalitsus, seda keerulisem on leida projektis vajalikku omafinantseeringut ning seda hoolikamalt on vaja valida, mille jaoks seda kasutada. Ning kui euroraha on ära kulutatud, siis kuidas plaanib linnavalitsus valminud objekti ülalpidamise kulud katta.

Mõistlikud plaanid on need, kus  tehakse ühine, kogu piirkonnale kasutoov investeering. Seega võib just eurorahast saada ka kohalike omavalitsuste koostöö käivitaja.

Lisasoovitus nii enne kui ka pärast valimisi

Hea tööriist oma koduvalla või -linna võimaluste hindamiseks ning naaberomavalitsustega võrdlemiseks on veebileht www.kodupilt.ee. Seal saab võrrelda oma vallas olevaid teenuseid, ükskõik millise teise omavalitsuse omaga. Saab näiteks vaadata, kui palju tuleb oma kodukoha lähedal maksta eaka sugulase hooldekodu kohtasu ning mis on hind pisut kaugemal, naabervallas.

Miks on meie linna lasteaedades rohkem lapsi kasvataja kohta?
Miks on meie valla maksutulu elaniku kohta hulga madalam kui maakonnas keskmiselt?

Omakandi võimuesindajalt või ametnikult maksab siis küsida, millest võivad erinevused olla tingitud? Võib-olla on just need küsimused, millega ta volikogus tegelema hakkab.

www.kodupilt.ee

Millist kandidaati siis ikkagi valida?

Isegi kui esmapilgul tundub, et nimekirjas pole kedagi sellist, kelle tahaks oma hääle usaldada,  ära anna loobumisvõitu. Vaata üle, kes on nimekirjas ainult tuntuse pärast ning vastupidi – tunne huvi nende suhtes, kes on uued tulijad ja uuri järele, mis plaane nemad tahavad teostama hakata.

Ära vali parti!

Peibutuspart on tuntud poliitik, kes paneb iseenda nime ja näo mängu, et valimistel  oma erakonnale hääli saada. Tegelikult pole tal plaaniski selles kohas tööle hakata, kus ta kandideerib. Tema eesmärk on selles, et valitud saaks see „punt“, kelle ridadesse part kuulub.  Seega on tuntud poliitiku eesmärk saada või säilitada parteile võim, mitte aga kohalike asjade kordategemine.

Mõni poliitik on ka otsesõnu välja öelnud, et kandideerib seepärast, et toetada oma erakonna edu. See on üsna imelik, miks peab toetust avaldama just kandideerides?  Võib ju niisamagi osaleda kampaanias, käia inimestega kohtumas, kirjutada meedias artikleid ja selgitada seda programmi, mille viiksid võidu korral ellu teised inimesed.

See väide, et niimoodi saab poliitik säilitada parema  kontakti oma ringkonnaga, ei päde samuti. Kohalike asjadega kursis hoidmiseks ei pea tingimata volikogu liige olema, vaid volikogu koosolekutel võib osaleda ka külalisena.

Lugu on selles, et Riigikogus ei saa ajada kohalikku asja. Peab hoopis seisma üle riigi ühiste huvide eest ning kui vaja, otsustama ka teisiti kui oma kodumaakonna huvigrupid soovivad.

Keda tasub valida?

Paremat tööd teevad need inimesed, kellele kohalikud asjad korda lähevad, kes samas piirkonnas ise elavad või selle heaks pidevalt panustavad.  Eestis on omavalitsused nii väiksed, et nende juhtimiseks on vaja vähe, aga see-eest tegusaid inimesi. See, millise sildiga erakonda või valimisliitu nad kuuluvad, on tegelikult vähetähtis.  Maailmavaade muutub teisejärguliseks, kui vaja on lahendada praktilisi probleeme nagu tänavate heakord, bussiliiklus või piisav arv lasteaiakohti. Selliste otsuste tegijatele on olulised hoopis muud omadused – pädevus, koostöövõimelisus ja muidugi kohalike olude ja võimaluste hea tundmine.

Arvamusavaldus on osaliselt ilmunud Saue vallalehes “Koduvald” ja portaalis “Delfi”. Autor osaleb ka Hea valimistava valvamises.

Valminud on Praxise uuring „Eesti õppejõud 2012”, mille eesmärk on anda ülevaade õppe­jõudude taustast ja nende tööd puudutavatest erinevatest tahkudest, mis hõlmavad näiteks ajakasutust, töömotivatsiooni, õpetamist, teadustööd ja rahulolu. See on esmane statistiline ülevaade Eesti õppejõududest, nende tööst ja hoiakutest. Uuring korraldati veebiküsitlusena aastal 2012 ning see hõlmas rohkem kui 800 õppejõudu. Allolev infograafika annab väikese sissejuhatuse sellele, mida ülevaateuuringu aruandest pikemalt lugeda võib. Kokkuvõttega olulisematest tulemustest on võimalik tutvuda ka värskes Õpetajate Lehes.

Uuringu tellis sihtasutus Archimedes ning selle elluviimist toetati Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfondist.

Magnus Piirits (TÜ magistrant), Andres Võrk (Praxise analüütik, TÜ lektor)

Veel on mõned päevad kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimestel aega otsustada, kas suurendada sissemakseid II pensionisambasse. Pensionifondide haldurid reklaamivad sissemaksete suurendamist kui väga tulusat tegevust inimeste jaoks– stiilis „anna üks ja saad üheksa“. Kuid kas tegelikult on asi nii ilus?

Tegelikult peab arvestama, et suunates raha rohkem II sambasse sotsiaalmaksu arvelt, siis pension I sambast väheneb. Seda seetõttu, et kui arvutatakse I samba aastakoefitsiendi väärtust, siis 20%-lt sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osalt lahutatakse riigi poolt makstud II sambasse suunatud sissemakse (tavaliselt 4%, aga makse suurendamisel 6%). Seega leitakse I samba koefitsient väiksemalt summalt. Lisaks tuleb inimestel endal aru saada, et makstes brutopalgalt ise täiendava protsendi pensionifondi, loobud tänasest tarbimisest või alternatiivsest tulusamast investeeringust kui kohustuslik kogumispension.

Rahandusministeeriumi abiga on inimestele loodud kalkulaator, mis aitab seda aspekti arvesse võtta, arvutades pensionide suhte inimeste palka pensionile jäädes inimeste erinevate valikute korral. Kuid meie  hinnangul ei ole ka see veel piisav otsustamaks I ja II sambasse panustamise vahel, sest kord juba pensionile jäädes, käituvad I ja II samba pensionid erinevalt.

Kui I samba pension jätkab kasvu ka inimese pensionile jäädes tänu pensionide indekseerimisele, siis II samba pension on tavaliselt muutumatu summa kuus (annuiteet), mis leitakse inimese pensionile jäädes.

Kui praegu 30-aastane keskmise palgaga inimene jääb pensionile, siis võiks ta optimistlike eelduste kohaselt saada pensioni ca 42% keskmisest palgast, millest ligi 24% tuleb esimesest sambast ja 18% teisest sambast. Kuid olles olnud 10 aastat pensionil, moodustab tema pension vaid 34% keskmisest palgast, millest esimese samba pension on ligi 22% ja teise samba pension 12%. Pensioniea lõpuks, kui inimene on olnu 20 aastat pensionil, jääb esimesest sambast alles ca 19% keskmisest pensionist ja teisest sambast vaid 8% keskmisest palgast. Seega toimub pensionil olles muutus I ja II samba pensionide vahekorras esimese samba kasuks ning praegu sissemaksete suunamine I sambast II sambasse ei paista enam nii atraktiivne, kui esmapilgul tundub.

Meie arvutused näitavad, et neil inimestel, kes aastatel 2010-2011 jätkasid makseid, annab täiendav sissemakse 2014-2017 aastal juurde pensioni suurusele pensionile jäämise hetkel ca 0,3 protsendipunkti võrreldes nende viimase palgaga ehk ca 0,7 protsenti kõrgema pensioni. Neil inimestel, kes 2010-2011 ei jätkanud (vt järgmine joonis) on nüüd võimalik enda panust suurendades saada ligi 0,7 protsendipunkti suurem pension võrreldes nende viimase palgaga ehk kuni 1,7% suurem pension eurodes. Kuid 10 aastat või 20 aastat peale pensionile jäämist on need mõjud palju väiksemad. Meie arvutused näitavad, et kui pensionifondide tootlus ei suuda ületada inflatsiooni (ja seda ei ole ta teinud paljudel pensionifondidel), siis ei ole inimestel mõtet suurendada sissemakseid II sambasse.

Kokkuvõttes, I ja II samba vahel otsust tehes on oluline vaadata mitte üksnes sissemaksete suurust kogumispensioniskeemi (mida reklaamivad pensionifondi haldurid) ja mitte üksnes ainult pensionide suurust pensionile jäämise hetkel (mida toob välja rahandusministeeriumi kalkulaator), vaid oodatavat pensioni kogu pensionil oleku aja jooksul. Soovime, et seda aspekti toodaks pensionifondide kampaanias ka rohkem välja.

Märkus: ülaltoodud arvutused on tehtud tüüpinimese kohta, kes sündis 1983. aastal (esimene sünniaasta, alates millest on II sammas kohustuslik), läks tööle 25aastaselt (2008. aastal), töötab 40 aastat ja pensionile jääb 65aastaselt 2048. aastal. Pensionile jäädes on nii naistel kui ka meestel edasine oodatav eluiga 20 aastat. Lapsi tal ei ole. Pikaajalised makromajandusprognoosid tuginevad rahandusministeeriumi prognoosidele. Kogumispensionifondide nominaalseks tootluseks on eeldatud 2,5% + THI.