Sellel nädalal selgus Riigikohtu otsusest, et vanemahüvitise seaduse üks säte on põhiseadusega vastuolus. Avaks selle otsuse tagamaid analüütiku vaatevinklist.

Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

9. mail 2013 toimus Tallinna Lauluväljakul Praxise mõttehommik, millel tõstatati kolm peamist küsimust:

• Millist probleemi peaksid erinevad loodusteadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada (tegevuste roll)?
• Mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul populariseerimistegevustega saavutada (tegevuste eesmärgid)? Kas muutused ühiskonnas ja majanduses nõuavad uute eesmärkide püstitamist teaduse populariseerijatele?
• Milliseid tegevusi ja kuidas oleks tarvis riiklikult korraldada ja toetada? Mida peaks võrreldes praegusega muutma?

Poliitikauuringute Keskus Praxis on Eesti Teadusagentuuri (ETAg) tellimusel teostamas analüüsi, mille eesmärgiks on hinnata teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste tulemusi ja väljundeid ning saada soovitusi populariseerivate tegevuste planeerimiseks tulevikus. Analüüsis on vaatluse all sellised tegevused nagu „Teeme” projektid, teaduse populariseerimise projektikonkursil toetatud noortele suunatud projektid, ETAGi tegevused (ÕTÜ, õpilaste teadustööde riiklik konkurss, õpilasleiutajate riiklik konkurss), AHHAA ja Energia Avastuskeskuse tegevused, TÜ Teaduskooli ja TTÜ Tehnoloogiakooli tegevused ning Tiigrihüppe SA õpilaste konkursid ja projektid. Analüüsi fookuses on põhikoolide ja gümnaasiumide õpilased ning ajavahemik 2007–2011.

Mõttehommikul andsid ülevaate analüüsi peamistest tulemustest Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss ja hariduspoliitika analüütik Hanna-Stella Haaristo, Teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevuste toetamisest eile, täna ja homme andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja Taivo Raud ning Mõttehommiku arutelu modereeris teadlane Mart Noorma. Arutelul osales üle kolmekümne teaduse ja tehnoloogia populariseerimisega seotud inimese erinevatest asutustest (teiste seas ülikoolid, teaduskeskused, haridusasutused, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Teadusagentuur, Robotex, Tartu Observatoorium, Eesti Õpilasesinduste Liit, TÜ Eesti Geenivaramu, Hariduse Infotehnoloogia SA, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda jpt).

Praxise analüütikud andsid analüüsi tulemuste põhjal ülevaate sellest, milliseid tegevustüüpe Eestis teaduse populariseerimisel seni pakutud  on, milliseid sisuelemente ja eesmärke need on sisaldanud, kuivõrd tegevustega seatud eesmärke seni saavutatud on, milline osa Eesti koolinoortest tegevustega hõlmatud on olnud, milliseid tegevusi peetakse laste huvi äratamise ja selle ülal hoidmise seisukohalt kasulikeks, milline on olnud tegevustes osalemise mõju noorte valikutele ning mida võiks riik täiendavalt teha, et tegevuste elluviijaid paremini toetada. Praxise ettekandega saate tutvuda SIIN.

Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja andis oma ettekandes ülevaate teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eesmärkidest ja nende senisest täitmisest, senistest tugevustest ja hästitoimivatest süsteemidest ja probleemsetest teemadest, avalikkuse hoiakutest teaduse ja tehnoloogia suhtes, LTT valdkonna vastuvõtu, õppijate ja lõpetajate osakaaludest ja teadlaste ja inseneride arvu muutumisest läbi aastate ning edasistest sammudest teaduse ja tehnoloogia populariseerimise valdkonnas. Taivo Raua ettekannet saate vaadata SIIT.

Mõttehommiku põhirõhk oli laudkondades toimuvatel aruteludel, mille eesmärgiks oli välja selgitada, millist probleemi peaksid erinevad teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada, mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul Eestis populariseerimistegevustega saavutada ning missuguseid tegevusi peaks riik korraldama ja toetama?

Peamiste probleemidena toodi arutelude käigus välja järgmised teemad:

• teaduslik maailmavaade pole piisavalt levinud,
• formaalhariduses ei ole reaalained piisavalt tavaeluga seotud,
• õpetajate ja õppe madal kvaliteet,
• vananenud õpikäsitluse jätkumine uute riiklike õppekavade kontekstis,
• noorte ebapiisavad teadmised haridus- ja karjäärivalikute tegemiseks,
• puudulik LTT huvihariduse süsteem,
• asja- ja eakohaste tegevuste puudulikkus madalama õppeastme lastele,
• teaduse populariseerimise sõnumid ei lähtu noortest ning pole asjakohased ning
• projektipõhine haridus (sh huviharidus).

Nendele probleemidele tuginedes tuli arutelude käigus kokku leppida peamised eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused, mida riik korraldama peaks. Kuna osalejatel tuli anda ka omapoolne hinnang sõnastatud eesmärkide olulisusele, selgusid mõttehommiku tulemusena eesmärgid tähtsuse järjekorras, mida oleks kõige olulisem teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevustega Eestis järgnevate aastate jooksul saavutada:

1. Teaduslik maailmavaade on viidud noorteni (tegevused noortelt noortele; positiivne kuvand teadusest; kõik erinevad osapooled on samal lainel; interdistsiplinaarsus; uue meedia kasutamine; õpetajakoolitus)
2. Koolikeskkond toetab riiklike õppekavade rakendamist, tuginedes partnerluse põhimõtetele (koolijuhtide toetamine; kogemuste jagamine; õpetajate koolidevahelise mobiilsuse suurendamine; õpilane-õpetaja partnerlus)
3. Riik teadvustab teaduse populariseerimise olulisust nooremas eas laste hulgas (rohkem ressursse alusharidusse (sh õpetajate täiendkoolitused); teadlikkuse suurendamine; rändõpitubade arendamine; näidistegevuste kirjeldused)
4. Karjääriinfo on adekvaatne, lastel on kõrgem enesehinnang ning teaduse populariseerimine toimib elukestva õppe põhimõtetel (toetus õpetajatele, juhtidele, tugispetsialistidele jms; seostamine õppeprogrammidega; kooliaasta pikendamise võimaluse kaalumine; erinevate valdkondade omavaheline koostöö ja tugi)
5. Tasakaal projektitegevuste ja püsirahastuse vahel (erineva ajalise pikkusega projektide taotlusvoorud; end tõestanud projektidele püsirahastuse võimaldamine)
6. LTT huviharidus ei ole enam kunstlik (programmide ja õppematerjalide arendamine; juhendajate võrgustik ja tugi; toimuva ja olemasolevaga seostamine; ühise eesmärgi seadmine; juhendajate väärtustamine)

Kommenteeri teemat omalt poolt postituse kommentaariumis!