• Praxise ja Eesti Noorsootöö Keskuse ühisel mõttehommikul 19. septembril Pärnus „Märka noort – miks, kes ja kuidas?“ arutati noorsootöö praktikute ja noortepoliitika kujundajatega selle üle, milline on tõrjutud noor.
  

Otsiti vastuseid küsimustele: mis põhjustab noorte sotsiaalset tõrjutust; kes peaks sekkuma kui noor vajab abi; kuidas teha koostööd noorte abistamisel; kas liigne sekkumine võib rikkuda noorte õigusi; kuidas leida tasakaal abistamise ja abituse õpetamise vahel. Jagati parimaid kogemusi ja otsiti praktilisi lahendusi noorte ees seisvatele väljakutsetele. Lisaks ettekannetele ja aruteludele oli osalejatel võimalus tutvuda Eesti ühe edumeelsema, Pärnu õppenõustamiskeskusega.

Mõttehommikul tegid ettekanded Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor Valter Parve, Pärnu õppenõustamiskeskuse juhataja Lea Mardik, pikaajalise noorsootöökogemusega Lasnamäe noorte-keskuse piirkonna juht Peeter Taim ja Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi.

Valter Parve tõstatas oma ettekandes mitmeid valusaid küsimusi tulenevalt nii perekonna, kooli, asenduskodude kui ühiskonna rollist noorte kujundamisel ja toetamisel. Laps vajab kasvukeskkonnaks turvalist ja stabiilset kodu, sageli on tõrjutuse alged peremudelites – liialt palju tuleb ette perevägivalda, lagunevad/ lahkuminevad perekonnad suurendavad lastes ebakindlust, ohutunnet. Nii ilmnebki, et Pärnu noorte hulgas osutus populaarseimaks alkoholi tarbimise põhjuseks noorte endi hinnangul stress ja eluga toimetuleku raskused.  Ka vanemate oskamatus/hoolimatus võib viia laste üksijäämiseni, mistõttu tuleks palju rohkem tähelepanu pöörata vanemaharidusele. Noorte tõrjutust tuleb vaadelda laiemalt pereprobleemina – ei ole riskinoori, on riskipered ja nendega tuleb tegeleda ja nende pidevalt kontaktis olla.

Kuigi lapsevanematel on noore inimese kujundamisel vaieldamatult kõige olulisem roll, saab ja peab ka kool panustama noore inimese kujundamisesse. Meie koolisüsteem peaks rohkem teadvustama, et kool ülesanne ei ole vaid õpetada, vaid ka kasvatada. Koolis veedavad noored suurema osa oma ajast, õpivad sotsialiseerima, kaaslastega suhtlema. Seetõttu on just koolis kõikvõimalikud konfliktid kõige kergemad tekkima ja seetõttu peab just koolipersonal olema eriti tähelepanelik tõrjutuse ilmingute tuvastamisel. Liiga sageli kohtab juhtumeid, kus kool püüab probleemsest lapsest „lahti saada“, selle asemel, et noort aidata. Kool peaks enam arvestama individuaalse arengu ja saavutustega, tulemuspõhine hindamine on suur samm selles suunas. Õpetajad vajaksid rohkem sotsiaalseid oskusi, meeskonna ja grupiprotsesside juhtimise alaseid teadmisi. Samas peab meeles pidama, et mõnele noorele võib sobida pigem kooliväline eneseteostus. Kõik noored vajavad tunnustust, kui kool seda ei võimalda, otsitakse mujalt. Noorsootöö peaks pakkuma noortele koolivälist eneseteostust.

Paljude probleemide juured võivad peituda kodust kaasa saadud hoiakutes ja väärtushinnangutes – laps vajab reegleid ja kohustusi, et õppida ühiskonnas toime tulema. Kui vanemad ei suuda neid õpetada, peab ühiskond toetama. Igal ühel on kohustus märgata ja sekkuda, kuigi see võib viia soovimatute tagajärgedeni. Noored on äkilised ja mõtlematud, võib tekkida füüsiline konflikt.

Lea Mardik rõhutas varase märkamise tähtsust sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel. Ta tõi näite näilisest pisiasjast, millest võib alguse saada kiiresti kasvav probleem. Algkoolis ütleb üks tüdruk teisele: “Ma annan sulle kommi, kui sa siit minema lähed!“  Just sellisest sotsiaalsest tõrjutusest räägitakse liiga vähe. Palju on juttu erivajadustega noortest – hüperaktiivsed lapsed, autistid jne, kuid sotsiaalne tõrjutus  on palju enam levinud ja palju halvemini „diagnoositav“. Tõrjutus jätab aga jälje kogu eluks – noorena kogetu kandub edasi ebakindla ja madala enesehinnanguga täiskasvanuks. Tõrjutus võib alati väga varakult – juba laseaias tekivad sõpruskonnad ning teistest erinevaid lapsi tõrjutakse eemale. Oluline roll täiskasvanul – lastele tuleb selgitada erinevusi, lastega arutada. Täiskasvanu võib ka teadmatult grupiprotsesse võimendada. Klassikalised juhtumid koolis, kus õpetaja palub õpilastel ise rühmatööks rühmad moodustada, viib selleni, et teatud seltskond noori jääb alati kõrvale või viimaste hulka. Grupiprotsessid vajavad oluliselt rohkem juhtimist. Näiteks Norras kasutatakse meetodit, kus iga nädal vahetatakse pinginaabreid ning iga nädal on õpiteemaks ka üks sotsiaalne oskus, mida lastega arutatakse ja arendatakse. Väga oluline, et klassireeglites oleks kehtestatud ka sotsiaalsed reeglid ning nende kinnipidamist ka jälgitakse. Noori tuleb kaasata reeglite kujundamisesse ja arutada nendega reeglite täitmise/mittetäitmise üle.

Tõrjutuse märkamisel ja lahenduste leidmisel on tähtis roll võrgustikutööl. Väga oluline on nõustajate töös koostöö koduga. Lastele on vaja jagada tunnustust saavutatu eest. Vanemaid on vaja õpetada ja juhendada. Vanemad võiks olla need, kellele laps saaks kõik oma mured ja rõõmud ära rääkida. Paljudel juhtudel kahjuks ei ole nii. Pärnus on lastel ja/või lastevanematel võimalik pöörduda koolipsühholoogi poole kas siis õppenõustamiskeskuses või koolis. Kooli psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid on õppenõustamiskeskuse palgal. Ennelõunal töötavad kooli ruumides, peale lõunat kogunetakse õppenõustamiskeskusesse. Nii võimalik kolleegidega keerulisemaid juhtumeid arutada, nõu küsida, maandatakse läbipõlemise riske. Samuti välditakse ülemuse-alluva suhet koolides ja õppenõustajatel on rohkem vabadust ka kooli tegevusele hinnangute andmisel.

Huviringide õpetajatel on oluline koht tõrjutuse märkamisel, eriti individuaaltundide korral kuulevad huviringide juhid ka lapse probleemidest kas siis kodus või koolis. Tähtis on teada, kuhu pöörduda. Esmane allikas on ikkagi lapsevanem, kuid vajadusel võib samuti pöörduda õppenõustamiskeskuse poole.

Nõustamistegevuses on tähtis lahendustele orienteerumine. Koolivahetus ei ole lahendus, selle tulemusena ei kõrvaldata tõrjutuse põhjust ja tõrjutus kandub edasi ka järgmisesse kooli. Tuleb teha tööd nii tõrjutud lapsega, tema probleemide lahendamisega kui tema kaaslaste, õpetajate, vanematega. Ei tohi unustada, et iga laps on milleski tubli. Peab pakkuma võimalust ja tuge tugevat külgede ülesotsimisel.

Peeter Taim tõi oma ettekandes esile mobiilse noorsootöö võlud ja valud. Mobiilse noorsootöö (MoNo) või tänavanoorsootööga tegelemise idee sai ta juba 1994. aastal Saksamaal noorsootööd õppides, hiljem  praktiseeris seda Soome kolleegide juhendamisel Tamperes. MoNo aitab jõuda selliste noorteni, kes noortekeskustesse kunagi ei jõua. Tallinnas on tegutsetud ulatuslikult Raasiku munitsipaalelamute piirkonnas, kuna linnaosavalitsusel on suur huvi, mida peaks sealsetele noortele pakkuma. Erinevalt sotsiaaltöötajatest ja lastekaitsespetsialistidest, keda noored võrdustavad „mentidega“, jõuavad  MoNotajad noorteni kui sõbrad, kuid selle eelduseks on, et peetakse kinni tänaval kehtivatest reeglitest.

MoNo toob tugevalt välja elu varjuküljed: millistes tingimustes noored elavad, millised väärtushinnangud ja hoiakud valitsevad.  Samas tuleb väga delikaatselt valida sekkumise ulatus – noorte usaldus on väga kerge kaduma. Ei saa teavitada politseid võimalikest noortepidudest jms. Kui aga oht noore elule või tervisele, siis antakse sellest teada lastekaitsespetsialistidele.

MoNo käigus püütakse meelitada noori noortekeskustesse tulema. Väga keeruline protsess, sest noored ei taha end suruda noortekeuste raamistikku. On nõus suhtlema MoNo-tajatega oma „territooriumil ja reeglite kohaselt“. MoNo-s peitub suur potentsiaal just riskinoorteni jõudmisel.

Andra Reinomägi tutvustas lühidalt lasteombudsmani institutsiooni ja selle rolli lapse õiguste kaitsel. Lapse õiguste kaitsel tuleb arvestada, et see peab toimuma kooskõlas kehtivate seadustega ning arvestama lapse ja inimõiguste põhimõtteid.  Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada. On oluline, et lastega kokku puutuvad inimesed – lapsevanemad, õpetaja, arst, politseinik, lastekaitsespetsialistid, aga ka lapse sõprade/mängukaalaste vanemad – annaksid sotsiaal- või lastekaitsetöötajale teada, kui nendeni jõuab info lapsest, kes võib abi vajada. Selline käitumine eeldab teadlikkust ja kodanikujulgust – teatamist ei tohiks võtta kui pealekaebamist või teiste pereasjadesse sekkumist, vaid kui võimalust ja kohustust aidata abi vajavat last.  Laste abistamisel ei ole andmekaitse takistuseks. Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatel ning politseil on seadusest tulenev õigus ja kohustus lapse abivajaduse korral reageerida ning kasutada selleks vajalikke andmeid. Abivajavast lapsest teavitaja andmed on samuti seadusega kaitstud. Lapse kasvatamise  esmane kohustus lasub ikkagi vanemal, riik on kohustatud vanemat tema rollis toetama. Kui vanem ei saa lapse kasvatamisega hakkama, vanemlust toetavad meetmed pole tulemuslikud ning laps tuleb näiteks perekonnast eraldada, tuleb pöörduda kohtusse – vanema hooldusõigust saab piirata vaid kohtu kaudu. On oluline, et last puudutavates otsustes lähtutaks ennekõike lapse huvidest ja heaolust.

Ettekannetele järgnes arutelu, mille käigus vahetati mõtteid, kes siis ikkagi on need, kes peaks varakult märkama tõrjutuse ilmnemist ning kuidas oleks kõige tõhusam sekkuda ja millised on võimalikud takistused, millega seejuures võib põrkuda. Leiti, et olulisel kohal on lapsed ja noored ise, täiskasvanud ei jõua igale poole ja seetõttu on oluline koos lastega arutada ja neil küsida, kuidas neil omavahelised suhted toimivad. Probleemide märkamisel ja lahendamisel rõhutati suhtlemise tähtsust – nii noortega kui noorte omavaheline suhtlus.

Väga olulisena tõsteti esile õpetaja rolli – eriti põhikoolis, kus õpetajad viibivad lastega juba vähem aega koos ning grupiprotsessid ei ole nii hästi jälgitavad. Just siis on tähtis võtta klassiga ette kooliväliseid ühisüritusi, kus iga lapse individuaalsus torkab paremini silma. Seetõttu peaks õpetajate ettevalmistusprotsessis ja täiendkoolituses palju enam tähelepanu pöörama sotsiaalsete oskuste omandamisele – meeskonnatöömeetodid, grupiprotsesside dünaamika mõistmine ja juhtimine jms.

Tõrjutus võib tekkida ka ilma igasuguse märgatava põhjuseta. Siis tuleb teha noorele selgeks, et põhjus ei ole temas, toetada noore enesekindlust.

Tõrjutuse leevendamine algab varasest ennetamisest – tugevad ühtehoidvad ja ühiselt tegutsevad lasteaiarühmad ja algklassid annavad hea ettevalmistuse ka keerulisemaks murdeeaks.

Noorte hoiakute kujundamisel tuleb tegeleda liidritega. Sageli on just nemad need, kes oma arvamusi ja hoiakuid peale suruvad. Teisalt pakub liidrite/iidolite kasutamine häid võimalusi noori mõjutada – nt mõni popp vanemate klasside noormees või neiu võib sõnumi 15-aastastele paremini kohale viia kui täiskasvanu seda suudaks.

Arutelust jäi kõlama vajadus tasakaalustada noorte õigusi ja kohustusi. Ka iseseisvaks eluks vajalike oskust õpetamine on vanemate ülesanne ja kui neid ei õpetata, võibki noor edasises elus hätta jääda.

Kokkuvõttes jõuti selleni, et noorte sotsiaalne tõrjutus on sügav ja mitmetahuline probleem, millega tuleks senisest rohkem tegeleda nii uuringute raames, poliitika kujundamises kui noorostöö praktikas.

Kokkuvõtte koostas Noorteseire projektijuht Katrin Pihor. Mõttehommiku toimumist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna algatatud ja Eesti Noorsootöö Keskuse elluviidava programmin „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ raames. Programmi rahastatakse  Euroopa Sotsiaalfondi ja riikliku struktuuritoetuse perioodi 2007-2013 vahenditest.

Sellel nädalal jõudis kõigi teadvusse elektrihinnatõus uuel aastal. Seetõttu tahaks natuke avada elektrihinna tõusu sotsiaalseid mõjusid.

Rahandusministeeriumi majandusprognoosi kohaselt kallineb elektri hind kodutarbijatele järgmisel aastal 17% (vt 2012. aasta suvine majandusprognoos, lk 26).

Kindlasti oleks vajalik, et lisaks rahandusministeeriumile, kes kuivalt arvutab elektrihinnatõusu mõjusid aasta keskmisele inflatsioonile, oleks olemas ka sotsiaalministeeriumi arvutused, kuidas elektrihinna tõus mõjutab leibkondade toimetulekut, ja selgitused, millised on kaasnevad sotsiaalpoliitilised meetmed.

Rahandusministeerium eeldab oma arvutustes, et elektri hinna tõusu mõju on tarbijahinnaindeksile aasta arvestuses tagasihoidlik 0,7%. Samas mõjutab elektrihinna tõus oluliselt just vaesemaid leibkondi.

Elektrihinna tõus on justkui regressiivne maks. 2010-2011. aasta andmete järgi oli viiendiku kõige madalamate tarbimiskuludega leibkondades elektrikulude osakaal aasta keskmistes väljaminekutes ligi 9%.  Samas kõige rikkama viiendiku jaoks oli see vaid 3%. Seega mõjutab elektri hinna tõus suhteliselt enam just vaesemaid leibkondi.

Sotsiaalpoliitika poole pealt vaadates on kõige raskemini hakkama saavatele leibkondadele küll olemas toimetulekutoetus, mille üheks osaks on eluasemekulud. Eluasemekulude kompensatsioon on moodustanud varasematel aastatel toimetulekutoetuse kuludest keskmiselt viiendiku. Talvekuudel kuni kolmandiku.

Seetõttu võiks elektrihinna tõusu tõttu arvata, et ka toimetulekutoetuste saajate arvu ja kulude kasvu järgmisel aastal. Üllatuslikult on 2013. aasta riigieelarve seletuskirjas lakooniliselt kirjas, et toimetulekutoetusteks ette nähtud summat on hoopis vähendatud 4 mln euro võrra seoses abivajajate arvu eeldatava vähenemisega. Täiendavat selgitust, mille arvelt abivajajate arvu vähenemist oodatakse, kahjuks ei ole lisatud. (Nii näiteks ei vähenda seda lastetoetuste tõstmine, sest lubaduse järgi neid arvestata toimetulekutoetuse määramisel.)

Pigem oleks oodanud järgmisel aastal hoopis toimetulekupiiri tõstmist, mis on järgmisel aasta riigieelarve eelnõu järgi endiselt 77 eurot, samas kui üksnes minimaalne toidukorv oli juba 2011. aastal 85 eurot.

Valitsuskoalitsioon küll plaanib maksude langetamist järgmistel aastatel (tulumaksumäära ja töötuskindlustusmaksemäära vähendamine), kuid minu esialgsete arvutuste järgi see ei kompenseeri elektrihinna otsest ja kaasnevate teiste kaupade-teenuste hindade tõusu mõju just vaesemale elanikkonnale. Pigem sobiks selleks  tulumaksuvaba miinimumi tõstmine.

Tervishoiutöötajad ähvardavad pageda üle vee Soome, kui nende nõudmisi suurema palga ja kergema töökoormuse järele ei rahuldata. Oluliselt enamat raha tervishoiuvaldkonnale jagamast takistab õnnetuseks Eesti kolm V-d: vaesus, väiksus ja vananemine. Kõike seda võimendab õnnetuseks veel neljas V ehk võrdlusmoment Soomega.

Vaesus

Eesti tervishoiutöötajate palgad on mitmeid kordi väiksemad kui Soomes ja töökoormus suurem. Suuremat töökoormust iseloomustab kõige lihtsamalt tervishoiutöötajate arv. OECD andmetel on Eestis 1000 elaniku kohta 3,2 arsti, Soomes on isegi vähem, 2,7 arsti. Kuid suured erinevused, mis oletatavalt kõige enam mõjutavad ka töökoormuse erinevust, on just õdede ja hooldustöötajate arvus. Eestis on 6,1 ja Soomes 9,6 õde 1000 elaniku kohta. Eestis on 2,8 kuid Soomes lausa 19 hooldustöötajat 1000 elaniku kohta.

Peamine põhjus, miks Eestis on vähem tervishoiutöötajaid ja nende palgad madalamad kui Soomes, on lihtsalt selles, et Eesti on palju vaesem. Kui Eesti kulutas 2009-2010. aastal ühe elaniku kohta tervishoius ligi 700 eurot, siis Soome kulutas samal ajal ligi 3000 eurot – 4,2-kordne erinevus.

Me võime vaadata seda erinevust kahe osana: kui rikkad me oleme ja kui palju sellest rikkusest me kulutame tervishoiule. Eesti kulutabki kogu oma rikkusest tervishoiule suhteliselt vähem kui põhjanaabrid – Soomes ca 9% sisemajanduse kogutoodangust, Eestis ca 6,5% (ehk ligi 1,35 kordne erinevus). Kuid peamine erinevus tuleb ikkagi sellest, et eurodes mõõdetuna on Soome riik Eestist lihtsalt enam kui kolm korda rikkam. Muideks, kui Soome oli sama rikas kui Eesti praegu (ca 30 aastat tagasi), siis kulutas ka Soome tervishoiule ligi 6-7% SKPst nagu Eesti praegu. Ehk majandusinimeste keeles on tervishoid luksuskaup – mida rikkamaks me saame, seda enam hakkame sellele kulutama.

Mõlemas riigis on tervishoiu rahastamises suurim roll läbi maksusüsteemi jaotataval rahal – ligi kolmveerand. Kuid lisaks sellele, et Eesti majanduses on solidaarselt ümberjagatav osa läbi maksusüsteemi väiksem kui Soomes (Eesti rekordaastal 2009. aastal oli avaliku sektori suurus ca 45% SKPst, Soomes samal ajal 56%), siis ka selle ümberjaotatava osa sees kulutame tervishoiule proportsionaalselt vähem. Kogu maksumaksja poolt ümber jagatud rahast (ehk avaliku sektori kuludest) moodustas tervishoid (COFOGi klassifikatsiooni järgi) Eestis 2009. aastal 12,4% ja Soomes 14,2%. Repliigina olgu lisatud siis need valdkonnad, kuhu maksumaksja raha läheb proportsioonina Eestis suhteliselt enam kui Soomes: riigikaitse, sisejulgeolek, kultuur. Lihtsalt väiksema riigi ja kultuuri ülalpidamine ongi kallim.

Väiksus

Väiksus mõjutab võimalikke lahendusvariante, mida Eesti jaoks on pakutud erinevates diskussioonides tervishoiuprobleemide lahenduseks. Üks neist on reguleeritud erakindlustuse sisseviimine Haigekassa asemel.

Erakindlustuse sisseviimisel Eestis on loodetud, et kindlustatute ja odavama teenuse pärast konkureerivad kindlustusfirmad tagaksid suurema efektiivsuse tervishoiusektori sees ja samaaegselt patsientide jaoks suurema valikuvõimaluse kui praegune monopoolne haigekassa süsteem. Sidudes kindlustuspreemia näiteks veel inimeste tervisekäitumisega, võiks kasu olla mitmekordne.

Peamine argument, miks see Eestis ei saa hästi töötada, on see, et Eesti rahvastik on lihtsalt liiga väike, et kindlustusfirmad suudaksid katta enda püsikulud, mis tervishoiu puhul on näiteks kindlasti suuremad kui pensionifondide puhul, ja et samas kindlustusfirmade ja tervishoiuteenuste pakkujate vaheline konkurents hoiaks hinnad patsiendi jaoks madalad.

Praxise kutsel käis 2010. aastal rääkimas Hollandi eratervisekindlustuse reformist Maastrichti ülikooli tervisepoliitika professor Hans Maarse. Ta rääkis entusiastlikult eratervisekindlustusest, kuni kogemata kuulis auditooriumist, et Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Selle peale soovitas ta erakindlustuse põhimõtteliselt ära unustada. Minimaalne kindlustatute arv, mille korral tervisekindlustust pakkuv firma saaks töötada, oleks ca 400-500 tuhat inimest, mis tähendaks, et Eestisse mahukski vaid 3 firmat. Isegi Hollandis, kus elab 15 miljonit inimest ja kus algselt oli ligi 30 kindlustusfirmat, on praeguseks kindlustusfirmade turukontsentratsioon väga kõrge: 80% täisealistest inimestest on kindlustatud vaid viie suurema konglomeraadi poolt. Lisaks maksab valitsus 40% leibkondadele maksurahast peale, et nad jõuaksid maksta kindlustusmakset.

Vananev rahvastik

Tervishoiu rahastamise muresid suurendab vananev rahvastik – maksumaksjate arv väheneb, tervishoiuteenuste kasutajate arv kasvab, mille tulemusena isegi praeguse tervishoiuteenuste taseme korral ähvardab Haigekassat tulevikus defitsiit.

Vananev rahvastik piirab ka lahendusvariante. Üks idee, mida on Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise suurendamiseks pakutud on see, et iga inimene võiks endale ise koguda raha tervishoiuteenuste kasutamise jaoks – niinimetatud teine sammas tervishoiusüsteemis, nagu on see näiteks Singapuris.

Praxise analüüsid on kahjuks näidanud, et kogumiskonto sisseviimine ei aitaks oluliselt, sest Eesti rahvastik on juba liiga vana selle rahastamisviisi rakendamisega alustamise jaoks. Kui Singapuris viidi sisse kogumiskonto süsteem 1980ndail, siis oli vaid veerand rahvastikust üle 40-aastased, Eestis oleks süsteemi juurutamise hetkeks üle 40-aastaste osakala juba pool rahvastikust. See tähendab, et Eestis peaks väiksem ja noorem põlvkond kandma korraga kahekordse koormuse: maksma eakate tervishoiukulud ja koguma endale säästud. Lisaks tuleb arvestada Eesti kõrge tööpuudusega, mis tähendab, et paljudel inimestel ei olekski võimalust koguda endale raha (samas Singapuri keskmine töötuse määr oli perioodil 1984–2010 vaid 2,6%).

Seega ongi tervishoiulahendused kolme V lõksus kindlalt kinni ja poliitikutel ei olegi lihtsaid variante. Ainus võimalus tulla vastu tervishoiutöötajate kõigile nõudmisele tähendaks suuremat ümberjaotust ühiskonnas maksusüsteemi kaudu (ehk siis kõrgemaid makse) või muude valdkondade väiksemat rahastamist maksurahast. Pikaajaline lahendus on lihtne – saada rahvana kolm korda rikkamaks.

P.S. Sõltumata tervishoiutöötajate nõudmisest on tervishoiusektori sees samuti väikesed V-lõksud: veneaegne haiglavõrk ja võidurelvastumine, mille korrastamisega peaks tegelema sõltumata praegusest streigist ja millele on tähelepanu juhtinud nii Riigikontroll enda auditites kui ka rahvusvahelised eksperdid.

Lõpumärkus: käesolev kirjutis kasutab Praxise analüütikute ja külalisuurijate ühist raportit „Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“, kuid kõigi käesoleva kirjutise faktide ja seisukohtade eest vastutan ainuisikuliselt.

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd jagab muljeid kodanikuühenduste rahvusvaheliselt assambleelt Kanadas.  Osalemist  üritusel toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Konverentsidel on alati üks tore omadus – ükskõik kui tihedad või igavad nad ka poleks, sõprade ja kolleegidega kohtumine paneb alati mõtted liikuma. Selle aasta kodanikuühenduste suurim üritus, nelja päevane Civicuse assamblee, mis toimub Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese, on just selline koht. Nagu kodanikuühiskonna aktivistidele ja kodanikuühenduste kohane, rääkisime ja mõtlesime erinevates töövormides õiglasemast ja avatumast maailmast.

Need neli päeva saab kokku võtta kolme teemaga: esiteks, me saame oma riikide ja rahvaid muuta ainult inimeste ehk meie endi kaudu. Ei ole mõtet süüdistada ainult valitsusi, pahandada ettevõtete peale või oodata, et organisatsioonid kõik meie eest ära teeksid. Eelkõige oleme need ikka meie, inimesed, kes oma valikute, väljaütlemiste, mõtete, julguse ja aktiivsuse kaudu saavad muutusi algatada ja ellu viia. See peaks olema meie kohustus samamoodi nagu seda on maksude maksmine ja valimistel osalemine. Mulle tundub, et oma sotsiaalselt turvalises Eestis me aegajalt unustame oma aktivisti rolli, mõeldes rohkem majanduslike murede või oma isiklike asjade peale. Kuulates aga lugusid inimestest, kes oma veendumuste ja aktiivsuse eest vangis istuvad, tuleb paratamatult meelde meie enda riigiks saamise lugu 20 aastat tagasi. Julguse ja aktiivsuseta poleks ju meist asja saanud. Miks me selle küll mugavuse ja leplikkuse vastu välja oleme vahetanud?

Teiseks, sotsiaalne innovatsioon on kuum teema. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Heaks näiteks on osalemine poliitikakujundamises. Veel 10 aastat tagasi peeti seda erakondade pärusmaaks; veel 8 aastat valitses ka ühenduste seas arvamine, et meie poliitikaga ei tegele ja oli suhteliselt haruldane, et kodanikuühendused algatavad poliitikamuutusi; veel viis aastat tagasi arvasid ka meie juhtivad poliitikud, et las ikka nemad tegelevad poliitikaga, inimestele piisab kord nelja tagant valimisest küll. Tänaseks on muutunud ühenduste, poliitikute, riigiametnike ja inimeste endi suhtumine ja hoiakud. Poliitika on meie oma.

Aga mis on selles diskussioonis uut, on mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Praxise seisukohast on oluline, et järjest rohkem väärtustatakse kvaliteetse analüüsi tähtsust ja vajalikkust sotsiaalses innovatsioonis. Teine uus nüanss on kõikide osapoolte mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon peab tagama juurdepääsu kõikidele, k.a puuetega inimesed, teist keel kõnelevad inimesed, noored. Teisisõnu, sellised mõisted nagu vähemused või marginaliseeritud grupid hakkavad vaikselt kaduma, sest sotsiaalsed muutused ja tehnoloogia on võimaldamas juurdepääsu kõikidele ja kõikjal. See peaks olema sotsiaalne innovatsiooni teine, suur väärtus.

Ja kolmandaks, valitsemise põhimõtted ja jõujooned on muutumas. Ei ole nii, et kodanikuühendused ainult näevad vigu laita. Tullakse välja lahendustega, neid otsitakse koos teiste organisatsioonidega, koos ettevõtetega ja koos avaliku sektoriga. Nii mõnigi kolleeg riigist, kus kolmanda sektori toimimine on takistatud, paneb seda koos lahenduste otsimist pahaks ja leiab, et avalik sektor ja poliitikud koos tegemisel tegelikult istuvad kodanikuühendustel peas ja kasutavad oma võimau saavutada oma tahtmist. Võimalik. Aga Eestis ma seda ei näe. Ma näed ametnikke, kes on siiralt huvitatud koos lahenduste leidmisest ja ühendusi, kes näevad, et valitsemises osalemine on ka nende ülesanne ning neil on jõudu ja võimu seda rakendada. Teine, kus selline jõujoonte ja suhete ümber-määratlemine toimub, on naiste ja meeste suhted. Küsimus ju pole, et naistel peaks olema rohkem võimu, küsimus, et kuidas sugude vahelised majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised jõujooned oleksid õiglasemad ja tasakaalustatumad.

Üks tark mõte:  Aung San Suu Kyi ütles oma tervituses, et kodanikuühiskond mängib peamist rolli inimeste mõistmisel, et me kõik osaleme poliitikas ja poliitika-kujundamises. Me ei tohi poliitikat ignoreerida, see on naiivne. Kodanikuühendustel on suisa kohustus poliitikakujundamises osaleda ja seeläbi sotsiaalset innovatsiooni edendada ning jõujooni õiglasemaks teha.

Selle nädala üheks keskseks sotsiaalpoliitika teemaks oli lastetoetuste reform, mille võimalikud detailid ja koalitsioonipartnerite ettepanekud hakkavad jõudma kabinettidest avalikkuse ette.

Kas suurem osa perepoliitika täiendavatest summadest peaks jaotatama kõikidele lastele või üksnes neile, kes on vaesematest peredest, ei ole Eesti ühiskonnas veel selge. Loomulikult vaidlevad poliitikud (vt ERRi 12. septembri tulist Foorumit), kellel on erinev maailmavaade, kuid vastandlikult on jagunenud ka aktiivsemad televaatajad (nt ERRi Foorumis hääled 46% vs 54%, TV3 Omakohtus 49% vs 51%).

Alustuseks olgu öeldud, et on tõsi, et valitsusliit järgib enda tegevusprogrammi, kus on kokku lepitud, et peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Kuid tähelepanuväärne on see, et sama programm näeb ette, et terviklik olukorra ja probleemide analüüs ning järeldused, kas ja mida peaks peretoetuste ja -teenuste põhimõtetes muutma, nn  “Peretoetuste ja -teenuste roheline raamat”, plaaniti valmis saada alles 2013. aasta viimaseks kvartaliks.

Tundub, et oodatust parem maksulaekumine või hoopis keerukad päevapoliitilised sündmused sundisid Reformierakonda asuma peretoetusi muutma enne põhjaliku analüüsi valmimist. Et teemaga tuldi välja ootamatult ja rutakalt on vihjanud ka koalitsioonipartner.

Igatahes peab nüüd tegema kõik, et ei kukuks kiirustades välja nii, et üheksa korda lõikame ja küll me pärast mõõdame ka midagi.

Seetõttu püüan ka omalt poolt appi tulla ja tänases ning järgnevates perepoliitikateemalistes sissekannetes plaanitavate reformide mõõtmisega jõudumööda tegeleda. Täna võrdleme alustuseks Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ettepanekuid seni universaalsete lastetoetuste muutmisel.

Lastetoetuste suurus on praegu esimese ja teise lapse korral 19,18 eurot  kuus ning kolmanda ja iga järgneva lapse toetus 57,54 eurot kuus. Kokku jõuab nii lastega peredeni ligi 70 miljonit eurot aastas. See jaguneb praktiliselt võrdselt ühelapseliste, kahelapseliste ning kolme- ja enamalapselised perede vahel, igale rühmale ligi kolmandik lastetoetustest. (Paljulapselisi peresid on vähem, kuid nendel on ka toetused suuremad).

Universaalsete lastetoetuste kogusummast saavad allpool vaesuspiiri elavad lapsed viiendiku (18,6 protsenti 2009. aastal).  Ülejäänud ligi neli viiendiku lastetoetustest läheb lastele, kes elavad ülalpool suhtelist vaesuspiiri. Suhteline vaesuspiir oli kahe lapse ja kahe täiskasvanud inimesega perel 2009. aastal ca 600 eurot kuus.

Kasutades 2009. aasta sissetulekute mikroandmeid (Eesti Sotsiaaluuring 2010), lihtsaid mikrosimulatsioonimeetodeid ja kombineerides reformide mõjuhinnanguid sotsiaalkindlustusameti koondstatistikaga, arvutasin välja, kui palju läheksid täiendavalt maksma Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ideed ja kui palju see vähendaks allpool suhtelist vaesuspiiri elavate laste arvu.

Reformierakonna idee tõsta esimese ja teise lapse toetus 40 euroni kuus (praeguselt 19,18 eurolt) ning kolmanda ja järgneva lapse toetus 115 euroni kuus (praeguselt 57,54 eurolt) tingimusel, et lapse pere elab allpool suhtelist vaesusriski, annaks kokku peredele juurde suurusjärgus 13 miljonit eurot aastas. Suuremat toetust hakkaks saama ca 45 tuhat last. Ja see toetus vähendaks suhtelises vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,5 protsendipunkti ehk ca 6000 lapse võrra. Täpne kulude suurus ja mõju vaesusele hakkab sõltuma iga aasta muutuvast vaesuspiirist (selle kriitikast veel allpool).

Sotsiaaldemokraatide idee tõsta esimese ja teise lapse toetus kõikides peredes 57,54 euroni annaks peredele juurde võrreldes praegusega lausa 109 miljonit eurot, suuremat toetust saaks ca 235 tuhat last. See toetus vähendaks vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,8 protsendipunkti ehk ca 7000 lapse võrra.

Täiendavatest toetustest jõuavad allpool suhtelist vaesuspiiri elavate lasteni Reformierakonna ettepaneku korral kõik toetused (kui jätta kõrvale tegeliku rakendamise korral tulude ja vaesuspiiri ajalisest nihkest tingitud eksimused) ja sotsiaaldemokraatide ettepaneku korral jõuaks vaesteni kuuendik toetustest (16% 2009. aasta sissetulekuandmete põhjal).

(Mõlema arvutuse puhul on eeldatud, et täiendavaid lapsetoetusi ei arvestata toimetulekutoetuse maksmise korral sissetuleku hulka. Selles osas näib koalitsioon olevat kokku leppimas.)

Kui sotsiaaldemokraatide idee elluviimine vajab “ainult” täiendavalt ca 100 miljoni euro leidmist aastas, siis Reformierakonnal tuleb idee rakendamiseks seevastu mitmeid tehnilisi probleeme lahendada.

Üks nendest on piiri määratlemine, millest allpool hakkab pere saama toetust. Ja siiskohal ma ei tahaks kuidagi nõustuda praeguse ettepanekuga, võtta selleks suhtelise vaesuse piir. Nimelt sõltub suhtelise vaesuse piir kõikide ühiskonnaliikmete sissetulekute jaotusest, sest ta leitakse kui 60% mediaantulust. Suhteline vaesuspiir ei väljenda kulusid, mis on seotud laste kasvatamisega. Samuti mõjutaks laste hulka, kes toetust saavad, näiteks ka see, kui palju otsustatakse tõsta vanaduspensione või kuidas muutub palkade jaotus.

Kui kasutada suhtelist vaesuspiiri, siis võib juhtuda, et lastega peredele makstakse toetust vähem just neil aastatel, kui neil seda kõige rohkem vaja oleks.

Nii oli näiteks 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk kõige väiksem hoopis majanduskriisi  ajal, 2009. aastal (16,3%). Ja kõige kõrgem oli 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk just buumi lõpuaastal 2008. aastal (20,4%).

Kui vaesemate perede toetamise mõte on aidata neil toime tulla täiendavate kuludega, siis oleks otstarbekam siduda lastetoetuste maksmine elatusmiinimumi arengutega (näiteks 2,5-kordne elatusmiinimum 2 lapsega pere korral), mis väljendab ostukorvi maksumuse muutust.

Erinevalt suhtelise vaesuse piirist, ei ole elatusmiinimum ühelgi majanduslanguse aastal vähenenud, sest toidu, eluaseme ja esmatarbekaupade hinnad on jätkanud kasvu.

Seekord jääb vaatamata reformide võimalik mõju tööturukäitumisele, all- ja ülalpool piiri olevate perede ebavõrdse kohtlemise küsimus ja mitmete väiksemate toetuste muutmise plaanid.

P.S. Tegemist ei ole Praxise ametliku seisukohaga. Ei välista, et ka mu enda hinnangud ei ole kolme lapse isana objektiivsed, sest ERRi Foorumis lubas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, et riik peaks kõik kolmandad ja järgmised lapsed “üle kuldama”. Jään ootama kullakoormat (ja ikka sõltumata mu sissetulekust :)).