Tervisepoliitika kujundajad peavad heade otsuste langetamiseks teadvustama, millist mõju avaldavad nende otsused või otsustamatus väljaspool tervishoiusüsteemi – nii tõdesime selle aasta esimeses pooles valminud haiguskulu käsitleva uuringu tulemuste valguses. Haigekassa juhiotsingute kontekstis on paslik täiendavate näidete toel sel teemal pisut edasi arutleda.

Printsiibid, mille alusel tervishoiuvaldkonnas toimetatakse, on enamjaolt rangelt paika pandud seaduste ja määrustega. Mõnede printsiipide puhul on sõnaõigus jäetud tervishoiu valdkonnas tegutsevate asutuste juhtidele ja töötajatele.

Mitmete Haigekassa pädevusse jäetud otsuste langetamisel on olulisteks kriteeriumeiks valitud muuhulgas haiguskoormus ning kulutõhusus (meditsiiniline tõenduspõhisus jmt konstruktid jäägu teiste arvajate avada). Haiguskoormus määrab diagnoosirühmad, millega strateegiliselt tegeletakse (vt nt Haigekassa arengukava 2012-2015). Kulutõhusus on abiks otsustamisel, kas ja mil määral üks või teine raviviis või ravim väärib rahastamist.

Haiguskoormuse arvutustele tuginedes käsitleb Haigekassa prioriteetsetena Eesti haiguskoormuse esikolmikut: südame-veresoonkonna haigused, pahaloomulised kasvajad, vigastused-mürgistused. Esmapilgul loomulik valik – loetletud on peamised surmapõhjustajad Eestis.

Vaadeldes haiguskoormuse metoodika alusel kujunevat diagnoosirühmade järjestust pisut põhjalikumalt, jättes surmadest tingitud koormuse kõrvale ning keskendudes üksnes haigestumisest tingitud haiguskoormusele, muutub avanev pilt oluliselt. Jätkuvalt esimesel kohal olevate südame-veresoonkonna haiguste järele liiguvad haigused, mis ei tapa, kuid mõjutavad sellest hoolimata Eestis kümnete tuhandete perede elu: liigeste ja lihaste haigused ning vaimse tervise häired (tõe huvides – viimase haigestumisest tingitud koormus on vähktõve haigestumisest tingitud koormusega peaaegu identne).

Soovimata seada kahtluse alla Haigekassa sammude tulemuslikkust südame-veresoonkonnahaiguste ja pahaloomuliste kasvajate varajasel avastamisel, julgen siiski arvata, et Haigekassa ja tema juhi käes olevad hoovad liigeste ja lihaste haiguste ning vaimse tervise häirete haiguskoormuse mõjutamiseks on võrratult paremad kui meetmed vigastuste ja mürgistustega võitlemisel.

Sarnaselt pakub mõtlemisainet tervishoiuteenuste loetelu täiendamiseks tehtavate ettepanekute arvestamisel-mittearvestamisel kasutatav kulutõhususe metoodika. Hankides teadmist, kas ja kui palju üks või teine raviviis alternatiivist parem on, kasutatakse valemeis vaid meditsiinilisi, ravikindlustuse eelarve raamides olulisi kulu-tulunumbreid – tähelepanuta on väljaspool tervishoiusüsteemi jäävad kulud-tulud. Need viimased on mitmete haigusgruppide puhul meditsiinilistest kuludest tohutult suuremad. See peegeldus ilmekalt postituse avalõigus mainitud uuringu tulemustes: ühe spetsiifilise haigusgrupi, autoimmuunsete liigesepõletikega ühes kalendriaastas ühiskonnale kaasnevast kulust moodustas Haigekassa kantav kulu vaid viiendiku (vt all olevat joonist).

Julgemata väita, et ülalnimetatud meetoditele tuginedes langetatakse halbu otsuseid (vähemalt ühe haigusgrupi puhul on üks arvamusliidritest nii arvanud), leian, et jäädes toetuma samadele meetoditele ka tulevikus, ei ole võimalik väga häid otsuseid langetada. Kasutatavad meetodid sobituvad kenasti Haigekassale seadusega antud rolliga, kuid seatud juriidiline raam ei välista teistsuguseid lahendusi.

Valides Haigekassale juhti, ei valita juhti tavalisele kindlustusfondile – selline mulje võib aga jääda, sest avalikkuse ees pole valikute teemal erilist arutelu olnud. Kuid see, kuidas juht järgmisel viiel aastal tõlgendab Haigekassa ja enda rolli, mõjutab kümnete tuhandete inimeste elu, kuluridu pensionikindlustuse eelarves ning ka tervishoiusüsteemi enda tervist. Tahaks loota, et valimispäevani jäänud nädala vältel tehtavas lobitöös kandidaatide poolt või vastu kasutatavad argumendid kannavad endas just seda mõõdet.

Tööealiste patsientide autoimmuunsete liigesepõletikega seonduv haiguskulu 2010. aastal, miljon €