Arhiiv: juuni, 2012
Praxise Akadeemia programmijuhi ja EMSL-i nõukogu liikme Kristina Männi ettekanne Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjoni ühisistungil Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamisest 31. mail 2012.
Oleme harjunud vaatama ja hindama kodanikuühendusi peamiselt tänu sellele, et nendeta tänapäeva demokraatia ja kodanikuühiskond ei toimi. Oleme ühel meeles, et sellised väärtused kui avatus, osalemine, võrdne kohtlemine või koostööd ju tegelikult saavadki oma sisu ja mõju tänu kodanikuühendustele. Palju vähem aga hinnatakse kodanikuühenduste majanduslikku jõudu. Ma näen ühendustel viit suurt väärtust majandusjõuna.
Esiteks, ühendused on ise tööandjad. Statistikaameti lehelt, tööelu uuringust 2009, saame teada, et töötavatest inimestest 4,7% teevad seda erinevates ühendustes, kas siis mittetulundusühingutes või sihtasutuses. Tõsi, sealt ei tule välja, kui palju nendest on hõivatud avaliku sektori poolt loodud ühendustes, kuid mingi märgi see meile annab.
Teiseks, ühendused teevad samasuguseid majanduslikke tegevusi kui ettevõtted või riigiasutused. Nad ostavad, müüvad, rendivad ruume, pakuvad tooted, teenused jms. Lisaks koguvad nad liikmemakse. Nad loovad eeldusi majanduskasvuks, sest ühenduses tegutsemine, kas siis liikmena või vabatahtlikuna hoiab inimesi aktiivsetena, aitab levitada infot, ärgitab ühiskonnakeskset mõtlemist, liidab ja ühendab inimesi. Ühendused pehmendavad majandusraskusi. Lisaks töökohtadele, mida võimaldavad tekitada nt Euroopa Liidu vahenditest ainult ühendustele suunatud summad, annavad ühendused tegevust, mis on eriti vajalik maapiirkondades ja väikestes kogukondades, kus võimalusi on võib olla vähem ja need on piiratumad.
Kolmandaks, ühendused võimaldavad vabatahtlikku tegevust, mis omakorda hoiab raha kokku. 2011. a. tegi poliitikauuringute keskus Praxis uuringu vabatahtliku töö väärtuse hindamisest, mille põhjal saame vabatahtliku tegevuse rahalist väärtust vaadata kolmel viisil: (1) Eestis miinimumpalga meetodil – 0,33% SKP-st ehk 48 miljonit eurot aasta, (2) keskmise palga meetodil – 0,91% SKP-st ehk 132 miljonit eurot; või (3) sektori meetodil – 0,54% SKP-st ehk 80 miljonit aastas. Leiame, et kõige õigem on kasutada viimast meetodit. Seega saame öelda, et hinnanguliselt 80 miljoni euro eest aastas tehakse töö vabatahtlikult, selle eest tasu saamata ehk teisisõnu, selle eest ei ole me ühiskonnana pidanud raha maksma. Vabatahtlik tegevus aitab luua sotsiaalset kapitali ja sidusust, kasvatab elukvaliteeti, aitab ennetada kuritegevust, sest hõivatud ja õnnelikel inimestel on vähem vajadust ja soovi teha kurja. Vabatahtlik tegevuse hoiab inimesi tegevuses, annab kogemusi tulevaseks tööelus, mis on eriti vajalik noortele, kellel just nendesamade kogemuste puudumisel tõttu on keeruline palgatööle saada, ja hoiab tööelus inimesi, kes on oma töökaotanud. Vabatahtlik tegevus kasvatab kodanikku: 22% inimesi toimetab vabatahtlikena.
Neljandaks, ühendused võimaldavad annetamist, mis toob eraisikutelt ja ettevõtetelt raha ühiskondlikult vajalike teemade lahendamisse. 2009. a. andmete põhjal oli see ligi 20 miljonit eurot (305 miljonit krooni deklareeritud) (Praxis 2011, “Väärikaks ja õnnelikuks: annetamise analüüs ja soovitused”). Annetamine aga omakorda teeb inimesi õnnelikeks ja väärikateks, mis siis jälle omakorda panustab majanduskasvu elukvaliteedi tõusu, kuritegevuse ennetamise ja aktiivsete ning ühiskondlikult mõtlevate inimeste abiga.
Viiendaks, ühendused võimaldavad sotsiaalset ettevõtlust, mis tähendab, et teatud kodanikuühendused toimetavad elujõulise majandustegevusega kasumi jaotamiseta, samas nende eesmärgiks on aga ühiskondlike hüvede pakkumine. Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikul on 19 liikmesorganisatsiooni, kellest 15 MTÜ ja 4 SA, ning kelle käive oli 3 miljonit eurot ja kes olid loonud 180 töökohta. Ehk nad teenivad ise raha ühiskondlikult vajalike teemadega tegelemiseks ja probleemide lahendamiseks. Ent mõistagi on need 19 vaid osa, mitte kõik Eestis tegutsevad sotsiaalsed ettevõtted ning majandustegevustega teenivad sissetulekuid veel tuhanded vabaühendused.
Kuuendaks, ühendused aitavad kaasa säästlikule tarbimisele. Kuna ühendused peavad palju vaeva nägema, et oma eesmärkide saavutamiseks vajalikke vahendeid saada, siis on nende ümberkäimine vahenditega ka säästlik. Kindlasti ei saa öelda, et kõik ühendused nii käituvad või et teised organisatsioonid nii ei tee, kuid kindlasti on ühenduselt kogukonnana inimkesksemad, keskkonna- ja säästmisteadlikumad. Eestis kinnitab seda ka ühenduste eetikakoodeks.
Mida siis teha, et ühendused saaksid olla lisaks demokraatlike väärtuste kandmisele ka majandusjõuna veel suuremad, panustada majandusse töökohtade loomise, vabatahkliku tegevuse, annetamise ja sotsiaalse ettevõtluse kaudu? Kolm soovitust:
Esiteks, et meil ei oleks seadusi, mis takistavad ühenduste ettevõtlikust, vahendeid saada ja teenida – annetamist, ettevõtlust ja vabatahtlikkust, sealhulgas
- Kaotada eraisiku annetuste tuludelt mahaarvamistelt 5-% piirmäär ja eraldada maksusoodustuses annetuselt tagasisaadav tulumaks muudest maksusoodustustest;
- Tõsta ettevõtete annetuste maksuvabastuse määra olemasoleva 10% möödunud aasta kasumist või 3% palgafondist asemel, sest see mõjutab annetuste suurust;
- Vabatahtlike kaasamisega seotud kulusid mitte kohelda erisoodustustena;
- Mitte piirata ettevõtluse ja kodanikuühiskonna piirimail tegutsevate organisatsioonide jaoks olemasolevat seadusandlikku keskkonda ja läbipaistvust.
Teiseks, et ühenduste kohta käivad andmed oleksid kättesaadavad ja kasutatavad. Praegu need seda ei ole. Tõsi, 2010. aastast alates peavad kõik ühendused küll esitama oma aastaaruanded Äriregistrile, kuid need andmed ei ole avalikkusele vabalt kättesaadavad ning riik ise nende aruannete põhjal mingeid ülevaateid ei koosta. Et saada pilti kodanikuühiskonnast, peavad vabaühendused praegu maksma kolm korda: kõigepealt maksame raamatupidajatele ja audiitoritele, et aruanded teha; siis maksame, kui soovime aruandeid registrist kätte saata; ja kolmandaks maksame, kui on vaja nende põhjal uuringuid teha. Taoline teadmatus on meid viinud olukorda, kus me näiteks ei tea, kui palju raha tegelikult ühenduste kaudu läbi käib, kui palju raha nad välismaalt sisse toovad või kasutavad. Ühendustele endile selline segane ja läbipaistmatu olukord sugugi ei meeldi ja korduvalt tehtud ettepanekuid selle parandamiseks. Seni tulemusteta.
Ja kolmandaks, olge ise eeskujuks ja näidake seda oma hoiakutega: annetage, olge vabatahtlikud ning ausad, läbipaistvad ja avatud oma suhtumises ühendustesse ja ühiskonda tervikuna.
10. mail 2012 toimus Tallinnas Rahvusraamatukogus järjekordne noorteseire aastakonverents, mis seekord keskendus noorsootöö rollile noore isiksuse arengus ning noorte osalusele noorsootöös. Ettekannetega osalised nii aastaraamatu autorid, noortega tegelevad praktikud, ettevõtluse esindajad kui lastevanemate ja noort eendi esindajad.
Konverentsi avanud Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Janar Holm rõhutas noorsootöö rolli noorte arengus ja rõõmustas, et praktiliselt kõik noored on kokku puutunud noorsootööga. Kantsler märkis siiski, et kuigi osalus on kõrge, on samas on tagasihoidlik nende noorte osa, kes tegutsevad neilt endilt suuremat aktiivsust ja algatusvõimet nõudvates valdkondades, nagu näiteks noorteühingud.
Laura Kirss, Poliitikauuringute Keskuse Praxis hariduspoliitika programmijuht, üks aastaraamatu autoritest kinnitas oma ettekandes noorsootöö vähest noori võimestavat rolli. Noorsootöö praegune struktuur pakub noortele küll mitmekülgseid võimalusi omandada uusi kogemusi ja teadmisi, kuid nende tegevuste roll, mis arendaks noort endi algatusvõimet, otsustusvõimet, korraldusoskusi on tagasihoidlikum. Laura Kirss rõhutas, et noorsootöötegevused on Eestis väga hästi korraldatud, pigem tulek küsida, kas need on just need tegevused, millega tuleb tegeleda. Ta tõi välja näiteks noortekeskuste rolli suurendamise võimaluse koostöös vabatahtlikku tööd koordineerivate organisatsioonidega. Laura Kirss juhtis ka tähelepanu, et noorsootöös mitteosalemise peamise põhjusena ei toonud noored välja mitte rahapuudust, vaid sobiva info puuduse või ülekülluse, mis teeb noorele raskeks sobiva tegevuse valiku. Eelnevast tuleb selgelt esile vajadus tegeleda jätkuvalt edasi noortele info jagamisega, püüdes äratada neis huvi noorsootöö eri võimaluste vastu ning selgitades erinevate tegevuste eripärasid ja iseloomu, et noored leiaksid omale meelepäraseima tegevuse.
Eesti Huvijuhtide juhatuse liige, Saaremaa ühisgümnaasiumi huvijuhi Triino Lest kõneles noorsootööst koolis. Triino Lest rõhutas, et noorsootöö suurim erinevus tasemeharidusest on see, et noorsootöö põhineb noorte omal vabal tahtel – kedagi ei saa sundida noorsootöös osalema. Triino märkis, et noorsootöös osalemisest on palju abi ka tasemõppes: õnnestumised huvitegevustes annavad häid emotsioone ja tõstavad noore enesekindlust, mis kandub edasi ka tasemeõppesse. Huvitegevuse kaudu on noortel võimalik kogeda nö reaalset elu, tunnetada, kes ta ise on ja kelleks tahaks saada. Sageli osalevad need, kes hästi õpivad, ka aktiivselt noorsootöö tegevustes – õpitakse oma aega hindama ja planeerima. Huvitegevuste abil on võimalik noortes tekitada huvi teatud ainete vastu – matka- ja looduseringid suurendavad huvi näiteks geograafia või bioloogia vastu, näitering aitab kaasa kirjanduse huvi tõstmisele, õpilasesinduses osalemine kasvatab huvi ühiskonnaõpetuse vastu. Noorsootöös osalemine aitab ennetada ka koolist väljalangevust – mõnel juhul võib huvialaga tegelemine koolis olla ainus põhjus, miks noor üldse kooli jõuab. Selle kaudu omakorda saab ennetada koolist väljalangemist. Ühistegevused, näiteks talgud, väljaspool kooli õpetavad seadma ühiseid eesmärke ja neid koostöös saavutama, see omakorda kandub edasi ka klassiruumi, aidates kindlasti kaasa ühtsustunde ja toetava õpikeskkonna loomisele.
Triino Lest rõhutas, et sageli on just armastatud klassijuhataja väga hea noorsootöötaja. Seetõttu on oluline näha ja väärtustada ka õpetaja rolli laiemalt, mitte ainult õppeprotsessis, vaid ka väljaspool seda.
Vaatama kogu sellele positiivsele mõjule võib noorsootöös osalemine osutada tasemeharidusele ka karuteeneid. Liiga palju ettevõetud tegevusi ja halb ajaplaneerimine võivad viia probleemideni õppetöös, eripalgeliste tegevuste keskel võib noortel siht kaduda, kõik tundub huvitav ja põnev, kuid kõigega ei jõua tegeleda. Koolis toimuva noorsootöö korral võivad konfliktid õpetajatega klassiruumis kanduda edasi ka noorsootöösse ning vastupidi.
Heidi Paaborti ettekanne keskendus noorsootöö rollile sotsiaalse kaasatuse suurendamisel, Ettekandes rõhutati, et sotsiaalse kaasatuse põhimõtete järgmine on noorsootöö üks põhitalasid. Selle eluviimiseks on vaja mõista sotsiaalse kaasatuse olemust ning Heidi Paabort pakkus selleks noorsootöö kontekstis välja kõigi noorte võimalust jõuda nende tegevusteni, mida noortele pakutakse. Tuleb siiski arvestada, et noorsootöö üksi ei saa lahendada sotsiaalse tõrjutuse probleemi, vajalik on koostöö kõigi noori puudutavate valdkondade vahel. Vaatamata olemasolevatele noorsootöö struktuuridele ning toetusprogrammidele on siiski sihtrühmi, kelle võimalused ühiskonnas osaleda on piiratud – NEET noored, noored töötud. Sotsiaalne kaasatus on ennekõike kogukonnatöö – noorsootöötajad peavad teadma oma kogukonna noori, teame nende soove ja vajadusi ja pakkuma vajadusel noortele sobivat tegevust kodukoha lähedal. Sotsiaalsel kaasatus noorsootöös tähendab nii arenguvõimaluste loomist, koostööd kui valikute tagamist.
Ühe huvitava mõttena tõi Heidi Paabort välja, et sotsiaalne tõrjutus ei ole ainuüksi noorsootööst kõrvale jääjate probleem, vaid seda saab laiendada ka nn ülemotiveeritud noortele – noorsootöö tegevuste kaudu tõstetakse noorte enesehinnangut ning luuakse noortel kõrged ootused, mis ei pruugi tööturule sisenedes reaalsuseks osutuda.
Tiia Randma Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojast ning Darja Saar ENTRUM projekti juhina rõhutasid oma mängulise ettekandega, et ettevõtlikkuse arendamine nõuab kõigilt, kes noortega töötavad , ettevõtlikku hoiakut. Ettevõtjad ootavad noortelt enam oskust:
- märgata võimalusi ja neis peituvaid lahendusi;
- sõnastada eesmärke ja teha koostööd nende saavutamiseks;
- võtta initsiatiivi ja vastutada algatatud tegevuste eest;
- tegevusi lõpuni viia isegi takistuste ilmnemisel oma tegemistest rõõmu tunda.
Neid oskused ei ole seotud vaid ettevõtlusõppe või noorteprojektidega, vaid neid võiks arendada kõigis noorostöö tegevustes.
ENTRUM noorte arvamusest jäi kõlama, et väärtustatakse julgust, kogemust, uusi tuttavaid ja sõpru, mida projektis osalemine on andnud.
Esimene plokk lõppes küsimuste vooruga, kus arutati nii selle üle, kuidas leida tasakaal noorte vaba valiku ja ühiskonna poolt tunnustatud valikute ja väärtuste vahel. Leiti, et väga olulisel kohal on noorsootöötaja kui isiksuse hoiakud ja seisukohad. Sageli mõjutab just noorsootöötaja isiksus oma eeskujuga noorte hoiakute ja väärtuste kujunemist. Noored on väga kergelt mõjutatavad, ühest sädemest võib kiiresti kasvada suur tulumöll, seetõttu tuleb noorsootöötegevustesse suhtuda suure vastutustundega. Teisalt tuleb ka noortes endis kasvatata vastutustunnet – noorteprojektide vedamine, noorteürituste korraldamine võiks olla noorte endi vastutusel, projekti või algatuse eestvedaja võiks tulla noorte endi seast, kuid tuleb tagada ka tugi ja nõuanne. Noortel peab olema võimalus kogeda tagajärgi ja õppida saadud kogemustest.
Leiti, et noorostöö puhul ei peaks eesmärgiks seadma niivõrd erinevate teenust pakkumise, kuivõrd arendava keskkonna loomist, milles noored oma tahet ning soove ellu viia ning end proovile panna.
Konverentsi pealelõunases osas arutati ühiskonna ootust noorsootööle.
Tiiu Allikvee Fontesest kõneles oma kogemuste põhjal, kuivõrd tööandjad noorsootöö kogemusega arvestavad. Ennekõike otsivad tööandjad mingit ametikohta täites võimalikult sobiva eelneva töökogemusega inimest. Teisest küljest ei tohiks alahinnata noorsootöös osalemise mõju töölesoovija sotsiaalsetele oskustele – eneseväljendus- ja suhtlemisoskus, oskus esineda, koostööoskus. Need oskused aitavad tegelikkuses personalikonkursse võita ja soovitud töökohta saada. Noorsootöökogemus loeb ennekõike siis, kui töökogemusi napib, seetõttu on oluline seda kogemust CV-s esitleda. Noorsootöös osalemisega võivad kaasneda pealtnäha ootamatud kõrvalmõjud – sarnane huviala ettevõte juhi/personalikonkursi läbiviijaga võib anda võrdsete kandidaatide puhul eelise. Edukas projektijuhtimise kogemus võib aga viidata liidrieeldustele. Seega on oluline, et noorsootöös osalemise kogemus oleks tööle kandideerija eluloos välja toodud, sest sellel võib olla positiivne lisaväärtus.
Kristiine Vahtramäe Lastevanemate Liidu esindajana tõstatas tuginedes Lastevanemate Liidu liikmete hulgas korraldatud kiirele arvamusküsitlusele mitmeid küsimusi. Näiteks, kuivõrd on lapsevanemad teadlikud noorsootöö sisust, kuivõrd nad oskavad hinnata noorsootöö tegevuse kvaliteeti. Samuti juhtis Kristiine Vahtramäe tähelepanu, et mitte kõigile noortele ei ole tagatud võimalus osaleda noorsootöös – piiravaks võivad saada nii kohapeal pakutavate tegevuste vähesus, sobivate transpordiühenduste puudumine huvikoolide või noortekeskuste juurde, kuid ka huvitegevustes osalemise tasu. Samas rõhutati ettekandes, et on ka noori, kellel ei olegi soovi noorostöö tegevustes osaleda ning neid ei peaks kindlasti selleks sundima.
Noorte arvamust noorsootöös osalemise kohta pakkus Eesti Noorteühenduste Liidu ENL poolt Mailis Ostra. Mailis Ostra tõi välja, et kuigi noori kuulatakse ühiskonna arendamisel üha rohkem, siis noorte arvamusega arvestatakse siiski suhteliselt vähe. Praeguseid noori iseloomustab ühelt poolt suund täita formaalhariduse nõuded võimalikult hästi ja teisalt soov Eestist lahkuda. Kuid kas noored üldse teavad, millised on nende võimalused? Kes vastutab selle eest, et noored teaks, millised võimalused ja õigused neil noorsootöös osalemiseks on? Kes peaks aitama noorel oma huvisid ja soove mõista ja neile sobiv rakendus leida? Seetõttu peaks noorsootööga kokkupuutuvad asutused – kool, noortekeskus, huvikool, noorteühendused jne – vahetama omavahel rohkem infot, koordineerima oma tegevusi, et teavitada noori võimalustest.
Ettekannetele järgnenud paneeldiskusioonis toodi välja, et noore lähedase täiskasvanu roll noore arengu suunamisel on olulise tähtsusega – noored küll mõistavad oma vajadusi, kuid vajavad tuge ja nõuannet selle mõistmiseni jõudmisel. Samas ei saa oodata, et lapsevanemad oleksid teadlikud kõikidest võimalustest, milles noored saaks osaleda. Seega vaja ka õpetajate ja noorsootöötajate tuge. Vajalik on, et info võimalustest leviks ja vanemad oskaks lapsi suunata ja nõustada. Pakuti, et iga täiskasvanu võiks olla omamoodi noorsootöötaja, kes aitab noorel avastada enda mitmekesisus ja seda arendada.
Noorsootöö tuleviku suundumuste osas leiti, et noorsootöö peab muutuma koos noortega. Oluline on jõuda kõigi noorteni, kes on noorsootöös osalemisest huvitatud ning mõelda läbi, kas see, mida pakutakse, on see, mida noored tegelikult vajavad.
Noorteseire uus aastaraamat on kättesaadav siit! Konverntsi fotod siin.
Kokkuvõtte koostas Noorteseire projektijuht Katrin Pihor.
