Tegin loengu jaoks mõned joonised ja leidsin hea näite, miks eestlased ja soomlased võiksid õigusega poriseda, kui peavad Kreekat aitama.

Vaadakem Euroopa riikide sotsiaalkaitsekulutuste ja maksukoormuse taset 2008. aastal ehk vahetult enne majanduskriisi.

Joonis näitab ilmekalt, et Kreeka maksukoormus oli 2008. aastal sama, mis Eestil, kuid sotsiaalkaitse kulutuste tase oli sama, mis Soomel! Ehk siis Eesti maksukoormusega (ca 32% SKPst) kulutati sotsiaalkaitsele nagu Põhjamaad (ca 26% SKPst). Meil ei läheks sellised lubadused enam isegi valimiste ajal läbi!

Kreeka sotsiaalkulutuste struktuuris moodustasid suhteliselt kõrge osakaalu pensionid, ületades osakaaluna SKPs ka Soome kulutusi. Vähe kulutasid nad aga lastega peredele, jäädes alla isegi Eestile. Ka kulutused tööpoliitikale olid oluliselt madalamad kui Põhjamaades.

Maksude struktuuri järgi selgub, et just tööjõud oli Kreekas suhteliselt madalalt maksustatud enne majanduskriisi. Tarbimismaksud ja kapitalimaksud olid Soomega peaaegu samal tasemel, aga tööjõumaksud moodustasid SKPst 10 protsenti vähem kui Soomes.

Ja praegu siis püüabki Kreeka liikuda ülemisel graafikul keskele korraga mõlemat telge pidi: tõstes ühest küljest maksukoormust, püüdes paremini kätte saada tööjõumakse ning tõstes tarbimismakse, ja vähendades samal ajal sotsiaalkulutusi, alustades pensionidest ja lisaks kärpides ka avaliku sektori palkasid. Näiteks 2010. aasta maksude ja toetuste reformide tulemusena kaotasid inimesed ligikaudu kümnendiku enda sissetulekust.

Lisatud:
Võttes arvesse kiiresti saadud majandusanalüütikute kriitika, lisan siia ka 2007. aasta kohati kunagi tehtud joonise, kus majanduskriisi mõju ei tohiks veel olla ja kus Kreeka on veelgi üksikum ülal vasakul nurgas.

Kolmapäeval toimub Praxise mõttehommik „EL struktuurivahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, et avada sel teemal arutelu ja diskuteerida Eesti valikute üle. Kuid meenutuseks, et tõstatasime selle teema juba varakevadel Riigikogu valimiste eel.

28.veebruaril toimunud Mõttehommikul pööras Praxis tähelepanu sellele, et erakonnad ei ole oma valimisprogrammides ja valimiseelsetes aruteludes öelnud mitte midagi selle kohta, milliste prioriteetide alusel ja milliste probleemide leevendamiseks tuleks kasutada EL programmperioodi 2014+ vahendeid. Tol korral oli fookuses Eesti rahvatiku struktuurimuutused ja selle pikaajalised mõjud meie ühiskonnale ja riigile. Nii palusime kokku tulnud poliitikutel, tippametnikel, ekspertidel ja arvamusliidritel arutleda selle üle, kuidas järgmise Euroopa Liidu programmperioodi struktuurivahendeid saaks kasutada rahvastikupoliitika ja sotsiaalkaitse probleemide ennetamiseks või lahendamiseks.

Tähelepanu Eestis rahvastikupoliitika ja sotsiaalkaitse teemadele peab tõusma ning tänasest enam hakkab vajama sotsiaalkaitse süsteem tuge riigieelarvest. Kuidas valmistuda pikaajalisteks muutusteks ühiskonnas? Kuidas targalt kasutada EL struktuurivahendite raha ühiskondlike valukohtade leevendamiseks? Kas suunata kõik raha haridusse, tegelda elukestva õppe ja vanemaealiste konkurentsivõime tõstmisega tööturul, panustada haiglavõrku, hoolekandeteenustesse või teha hoopis midagi muud?

EL ühtekuuluvus poliitika üheks eesmärgiks on kaasav majanduskasv, mille eesmärke kõik need küsimused puudutavad. Nüüd, alustades arutelusid Eesti valikute üle, on hea vaadata tagasi juba välja käidud mõtetele. Milliseid valdkondi Mõttehommikul olulisimaks peeti, milliseid lahendusi välja pakuti ja milliste teemade ümber vaidluseks läks – seda kõike näeb allolevast videost!

Lähipäevil on oodata Euroopa Komisjonilt uue finantsperioodi struktuurifondide määruste eelnõude paketi avalikustamist. Seega on ka Eesti avalikkusel viimane aeg alustada laialdasemat arutelu selle üle, kuhu ja kuidas järgmise finantsperioodi tõukefondide vahendeid suunata ning mida need plaanitud muudatused meile võiks tähendada.

Ajal, mil enamik Eesti projektiinimestest näeb vaeva taotluste ettevalmistamise, projektide elluviimise ja aruandlusega, on Euroopa Liidu tasandil käimas tulised arutelud selle üle, mis ootab Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat ees uuel programmiperioodil peale aastat 2013. Seekord on Euroopa Komisjon asja tõsiselt kätte võtnud. Juba 2007.a. avalikustatud neljandast ühtekuuluvuspoliitika aruandest alates on aktiivselt tegeletud ühtekuuluvuspoliitikale ette heidetud probleemidele lahenduste otsimisega. 2009.a. valminud Barca aruanne ning seda toetavad uuringud ning 2010. a. novembris avalikustatud viies ühtekuuluvuspoliitika aruanne loovad tõsiseltvõetava aluse ühekuuluvuspoliitika toimimispõhimõtete muutmiseks. Sellise sisuka arutelu tulemusena on lauale käidud mitmeid põnevaid ettepanekuid, mis pakuvad tõsist väljakutset meie poliitikakujundajaile kui lihtsustavad oluliselt Eesti projektiinimeste elu.

Ühe olulisema muutusena on esmakordselt tõukefondide ajaloos plaanis siduda tõukefondide strateegilised prioriteedid teiste EL strateegiadokumentidega, ennekõike Euroopa 2020 strateegiaga. Loodetavasti tähendab see ka liikmesriikide tasandil eri strateegiadokumentide omavahelise sidususe suurenemist, sest ka strateegiate seire ja aruandlus hakkab edaspidi toimima ühtsena. Seega ei ole struktuurivahendid tulevikus enam poliitika omaette, vaid neist saab EL poliitikate elluviimise instrument nii EL kui ka loodetavasti liikmesriigi tasandil.

Teise olulise sõnumina võib Komisjoni seisukohtadest välja lugeda, et tulevikus võib oodata veelgi suuremat survet rahajaotuse prioriteetide seadmiseks. Eestile maksimaalset eraldatav 4% SKP-st moodustaks meie riigieelarve kulutustest tänast trendide jätkudes ligemale 15% aastas. Selle rahamassi suunamine üksikutesse valitud valdkondadesse nii, et selle tõttu ei tekiks sektoris ülemäärast nominaalset (palkade, hindade) kasvu ja saavutataks eraldatud vahenditega proportsionaalne reaalkasv näib väikese riigi perspektiivis üsna suure väljakutsena. See tähendab, et peame olema piisavalt nutikad prioriteetide seadmiseks selliselt, et eesmärkide saavutamisele saavad panustada eri sektorid. Nii näiteks ei piisa IT valdkonna arendamiseks IT sektori ettevõtetele riskikapitali loomisest või IT alasest kõrghariduse või kutsehariduse toetamisest, vaid tuleb panustada ka reaalainete õpetamisesse üldhariduskoolides nii, et meil tekiks piisavalt noori, kellel on huvi ja võimeid IT sektoris toime tulla. Kuid ka see ei ole piisav – meil on vaja disainereid, kes oskaks luua IT toodetele atraktiivse väljanägemise, meil on vaja ärijuhte ja müügimehi, kes oskaks toimetada just IT sektoris, meil on vaja side- ja võrguehituse eksperte, kes suudaks luua ja hooldada vajalikku infrastruktuuri jne. Seega seisab Eestil ees olulise ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine – mis on need valdkonnad, milles me näeme oma arengupotentsiaali ja kuidas saavad erinevad majandussektorid nende valdkondade arengusse panustada.

Strateegilises plaanis on kindlasti Eesti kui eeskujuliku makromajandusdistsipliini ja edukate struktuursete reformidega riigi huvides tõukefondide sidumine liikmesriikide tegevusega EL poliitiliste prioriteetide järgimisel ning struktuursete reformide läbiviimisel ehk nn. tingimuslikkuse tähtsustumine. Kui ikka majanduspoliitiliste üldsuuniste täitmise või tööhõive tegevuskava täitmise seire käigus ilmneb, et liikmesriigil on tõsiseid vajakajäämisi tööturu reformimisel, siis on loomulik, et nende reformide väljatöötamine ja läbiviimine on üks tõukefondide prioriteetidest, mitte ei suunata vahendeid teedevõrgu rajamisse või turismi edendamisesse. Nii ongi plaanis riigi ja EL vahelises tõukefondide kasutamise raamdokumendis (partnerlusleping) ja tegevuskavades (OP-des) tuua välja riigi vajakajäämised EL poliitikate elluviimisel ning siduda nende puuduste kõrvaldamine selgelt ka finantsvahendite väljamaksmisega. Loomulikult ei ole need plaanid mitte kõigile liikmesriikide meeltmööda.

Lisaks strateegilisele suunamuutusele näeb Komisjoni ettepanek ette ka mitmeid muutusi tõukefondide juhtimisel ja haldamisel.

Nii rõhutab Komisjon vajadust ühtekuuluvuspoliitika fookuse nihutamiseks tegevustelt tulemustele. Lihtsustatult tähendaks see ehitatud hoonete kuupmeetrite lugemise asemel hoones töötavate inimeste loodud lisandväärtuse hindamist. See toob päevakorda tulemuste mõõtmise ehk indikaatorite teema. Seni on indikaatorid olnud pigem tüütu kohustus, mitte juhtimisinstrument. Nii on senini indikaatorite seadmisega tegeletud programmeerimise lõppetapis, kui kõik muu on juba otsustatud. Komisjoni sooviks oleks seda lähenemist muuta nii, et indikaatorite abil oleks reaalselt võimalik mõõta seatud eesmärkide saavutamise taset. Selles osas aga kuidas leida neid mõõdikud, mis võimaldaks hinnata täpselt ja väikese viitajaga keeruliste sekkumisloogikate tulemuslikkust, väga selget visiooni ei ole. Tulemuslikkuse tähtsustumise tõttu pööratakse tulevikus enam tähelepanu ka programmiperioodil läbiviidavate jooksvate hindamiste kui mõjuhindamiste tulemustele. Kaalumisel on lausa väljamaksete osaline sidumine saavutatud tulemustega, mis jällegi eeldab väga head mõõdikute süsteemi ülesehitust.

Ka tõukefondide finantsjuhtimise osas on oodata muutusi. Nii kaalub Komisjon lihtsustatud väljamaksete süsteemi laialdasemat kasutamist – see tähendaks ühikukulude põhist rahastamist või üksikute summade (lump-sum) põhiseid makseid. Sellised skeemid tähtsustaks jällegi tulemuste saavutamist, mitte niivõrd seda, milliste konkreetsete tegevustega need tulemused on saavutatud. Eks ole ju enamik projektijuhte kogenud, mis tunne on Euroopa bürokraatiale selgeks teha, et ei ole oluline, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab.

Komisjon on tunnistanud, et kaaluda võiks ka kontrollimehhanismide lõdvendamist võttes arvesse vahendite väärkasutamisega seotud riskide suurust ning kontrollimehhanismide administratiivkulusid. See tähendaks, et lubatud vea piir tõuseks 0%-st ülespoole ning iga väiksemagi kulu tõendamiseks ei ole tulevikus vaja kulutada kümneid kordi rohkem aega, kui see kulu väärt on. Abikõlblikkuse osas lubab Komisjon tulevikus rohkem sõnaõigust liikmesriigile, et oleks võimalik kohalikke olusid paindlikumalt arvestada. Selle tulemusena suureneb liikmesriigi vastutus ja jääb loota, et Eesti siinkohal reeglite kehtestamisega taas kord üle ei pinguta.

Seega on senised arutelud välja pakkunud mitmeid ideid, mis peaks tõukefondide kasutamist muutma tõhusamaks ja tulemuslikumaks ning vähendama bürokraatiat nende vahendite kasutamisel. Kuidas ja mil määral need aga lõpuks õigusaktide eelnõudes kajastuvad, näeme juba lähipäevil.

12. oktoobril toimuval Praxise mõttehommikul arutatakse EL struktuurivahendite programmiperioodi 2014-2020 võimaluste üle. Annika Uudelepp Praxisest jagab mõtted uue EL finantsperioodi planeerimiseks ja osapoolte sisukaks kaasamiseks ning Ivar Sikk Rahandusministeeriumist teeb ettekande: „Kuidas SF vahendeid on mõistlik kasutada, et Eesti arengule olulised eesmärgid täituksid?“

Valitsus on lubanud tõsta järgmise aasta 1. aprillil pensione 4,4%. Miks just nii palju ja miks mitte vähem või rohkem? Pensionide plaanitavat tõusu aitavad selgitada kaks valemit:

1) Arvutuslik pensioniindeks: 0,2 x 4,9% + 0,8 x 5,4%=5,3%
2) Pensioniindeksi tasaarveldus: 5,3% – 0,9% = 4,4%

Esimene valem näitab, et pensioniindeksi arvutuslik väärtus oleks rahandusministeeriumi suvise prognoosi andmete kohaselt ca 5,3%. See on leitav kui kaalutud keskmine: 20% tarbijahinnaindeksi aastasest muutusest, mis on 2011. aastal prognooside järgi 4,9%, ja 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise juurdekasvust 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga, mis on prognooside kohaselt ca 5,4%.

Teine valem näitab, et plaanitud pensionide tõus on järgmise aasta 1. aprillist siiski väiksem kui 5,3%, sest pensionärid on maksumaksjate ees „võlgu“ varasemate aastate pensionide mittelangetamise eest. Kokku on võlg 4,6%. 2012. aastal tasaarveldatakse sellest võlast ca viiendik (0,9%). Selle tulemusena tõusevad pensionid eelarve seletuskirja kohaselt järgmisel aastal 4,4%.

Märkus: 2012-2016 prognoos tuginedes rahandusministeeriumi andmetele

See kui palju järgmisel aastal vana võlga tasaarveldatakse on tegelikult paindlik otsus. Valitsus võiks seda teha ka kõik korraga, kuid siis oleks pensionide tõus alla protsendi (0.8%=5,4%-4,6%), mis näeks välja naeruväärne ja ei oleks ilmselt poliitiliselt vastuvõetav arvestades, kui palju on viimastel aastatel kerkinud hinnad. Tasaarveldamist täiesti edasi lükata ka pole mõtet, sest tõstmine 5,4% võrra suurendaks järgmise aasta pensionikindlustuse defitsiiti veelgi ja suurendab riski, et kogu avaliku sektori defitsiit kujuneb suuremaks kui 3% SKPst. Seega on välja hõigatud 4,4% igati hea kompromiss kahe äärmuse vahel.

Indeksite puhul tuleb tähele panna, et mitme aasta lõikes ei anna pensioniindeksi juurdekasvude korrutis sama tulemust, mis algselt külmutatud pensionid ja seejärel tasaarvestatud muutus. Näiteks pensionide langus esimesel aastal 5% ja kasv järgmisel aastal 9% annab kokku tõusu 3,55% (0,95×1,09= 1,0355). Kuid esimesel aastal pensionide külmutamine (muutus 0%) ja järgmisel aastal madalam tõus (4%) annaks kokku pensionitõusu 4%. (1,00×1,04=1,04).

Kasutades mineviku andmeid ja rahandusministeeriumi prognoose (vt eelmine ja järgmine joonis) saab ka välja arvutada, kas pensioniindeksi kohanemise perioodi lõpuks (nt 2016 aastaks kui tasaarveldus tehakse viie aasta jooksul), on pensionid kõrgemad või madalamad.

Arvutused viitavadki, et 2016. aastaks peaksid pensionid olema ca 1,5% võrra kõrgemad (ja kulud seetõttu riigieelarvele suuremad) seetõttu, et pensione ei vähendatud kriisi ajal ja tasaarvestatakse järgmistel aastatel. Kas pensionäride rahuolu on kokkuvõttes kõrgem 2008-2016 toimunud indeksite kohandamisest, sõltub aga ka eakate eelistustest ja võimalustest säästmise ja laenamisega enda tarbimist ise siluda üle majanduskriisi aastate.

Märkusena, et sellisest indeksitega mängimisest saadavat võitu või kaotust riigieelarve jaoks mõjutab lisaks ülaltoodud matemaatilisele efektile ka pensioni saavate inimeste koguarvu muutus kohandamisperioodi ajal, samuti defitsiidi finantseerimise kulu muutus.

P.S. Kõik, mis ülal kirjas, on enda isiklikud mõtted ja enda arvutused, mis võivad sisaldada näpukaid. Need ei väljenda ei Praxise ametlikke seisukohti ja ei pruugi kokku langeda ministeeriumite seisukohtadega.