Arhiiv: oktoober, 2011
12. oktoobril toimus Praxise mõttehommik „EL vahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, kus poliitikud, kodanikuühendused ja ametnikud arutlesid koos Rahandusministeeriumiga, kuidas Eestile esmatähtsad arengusuunad haakuvad EL ettepanekutega ning kuidas tuleks korraldada ettevalmistustööd, et jõuda 2014. aastaks tulemuseni – partnerlusleppe ja selle rakenduskava kinnitamiseni.
Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp esitas mõttehommikul mõtteid kogemustest käimasoleva programmperioodi kavandamisel. Nii majanduslik olukord kui lahendamist vajavad ülesanded on võrreldes eelmise perioodiga küll muutunud, kuid protsessi planeerimisel saab kindlasti tugineda senistele tulemustele.
Mis õppetunnid ja soovitused peaksid olema planeerimisel abiks – vaata allolevast videoklipist ning slaididelt.
12. oktoobril toimus Praxise mõttehommik „EL vahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, kus poliitikud, kodanikuühendused ja ametnikud arutlesid koos Rahandusministeeriumiga, kuidas Eestile esmatähtsad arengusuunad haakuvad EL ettepanekutega ning kuidas tuleks korraldada ettevalmistustööd, et jõuda 2014. aastaks tulemuseni – partnerlusleppe ja selle rakenduskava kinnitamiseni.
Rahandusministeeriumi asekantsler Ivar Sikk tutvustas uue programmiperioodi planeerimise lähtekohti ja tingimusi. Euroopa Komisjonis on esimesed alusdokumendid juba valminud. Need on struktuurivahendite määruste eelnõud. Samuti on alanud Eesti eurorahade planeerimine ja lähiajal saab Rahandusministeeriumist täpsemat infot, kuidas erinevad partnerid protsessi panustada saavad.
Millise skeemi alusel planeeritakse Eesti eurorahade kasutuselevõttu, milline on töökorraldus ja planeerimise põhimõtted – vaata Ivar Siku ettekannet, toetuste planeerimise faktilehte ja slaide.
Pensionisüsteemi laul näib olevat lauldud. Eesti sotsiaalminister sõnas pühapäeval ERRis, et I sambast saavad tulevikus pensioni vaid üksikud väetid. Talle sekundeerisid Eesti kahe suurima panga makroanalüütikud, kes olid skeptilised II ja III samba pensionifondide suhtes. Lisan veel hüsteeriaks juurde, et vaevalt aitab ka kinnisvarasse investeerimine, sest tulevikus on ju noori inimesi oluliselt vähem, seega nõudlus eluaseme järgi tulevikus väiksem ja hinnad madalamad.
Aga järsku läheb siiski kõik hästi? Võiks ju hetkeks teeselda, et oleme nii naiivsed. Kui palju me siis pensioni saaksime I ja II sambast? Pakuksin välja mõned arvud. Neil, kes protsente kardavad, on soovitus ainult pilte vaadata.
Oletagem hetkeks, et vaatamata sotsiaalministri öeldule saavad I sambast pensioni tulevikus siiski kõik inimesed, et pensionile jäämise vanus tõuseb 65 aastani, et pensionid tõusevad koos hindade ja sotsiaalmaksu laekumisega nii nagu seadustes praegu kirjas. Lisaks loodame, et meie inimeste oodatav eluiga pikeneb nii nagu demograafid ennustavad Eurostati prognoosides (vt nt (link)). Ja loodame, et töötus langeb tänu Töötukassa suurtele ponnistustele 20 aasta jooksul 2008. aasta tasemele ning tööjõu tootlikkus areneb järgmise 50 aasta jooksul nii nagu meie rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon on kunagi arvanud (vt faili), ehkki kindlasti on vahepeal veel mõni buum ja langus. Kõige keerulisem on pensionifondide reaalse tootlikkusega (st tootlusega peale inflatsiooni). Euroopa Komisjon on enda mudelites eeldanud, et see võiks olla nirused 2,5% aastas. Võrdlusena, et aktsiaindeksi S&P500 20-aastaste investeerimisperioodide reaaltootluste mediaan oli 4,1% aastas aastatel 1920-2009 (link). Samas Eesti pensionifondide keskmine reaaltootlus (arvestades tarbijahinnaindeksi muutust) aastatel 2003-2010 oli minu arvutuste järgi tühised 0,5% aastas. Aga lootkem, et nad on õppust võtnud ja suudavad pakkuda tulevikus reaaltootlust 2,5%.
Niisuguste, siiski mitte väga utoopiliste eelduste korral, ootaks Eesti inimesi ees vanaduspension, mis oleks enam-vähem sama suur võrreldes keskmise palgaga kui praegu. Keskmise uue pensionäri vanaduspensioni ja keskmise sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku suhe, mis praegu on ca 40%, oleks aastal 2020 35%, aastal 2040 38% ja aastal 2060 37%.
Hetkel tuleb praktiliselt kogu inimeste vanaduspension I sambast. Aastaks 2040 langeb I samba osakaal uute vanaduspensionäride pensionis 72%ni, aastaks 2060 55%ni. I sambas kasvab võrdne baasosa, sest seda tõstetakse kiiremini. Kui praegu moodustab see I samba pensionist ca 39%, siis aastal 2040 on see 50% ja aastal 2060 57%.
Tuleviku eripära võrreldes tänapäevaga on see, et tulevikus on pensionide varieeruvus siiski oluliselt suurem kui praegu. Nii on meestel võrreldes naistega veerandi võrra kõrgem pension. Kõrgepalgalistel ja pikema tööstaažiga inimestel on mitu korda suurem pension kui vähe töötanud inimestel. Palju hakkab sõltuma õnnest, millise pensionifondi on inimesed valinud ja millal investeerimist alustanud ja mis on maailmamajanduse olukord, kui nad pensionile jäävad ja II sambast väljamaksed hakkavad toimuma.
Samuti jääb tulevikus pensionär pensionil olles vaesemaks võrreldes muu ühiskonnaga. Praegu pension tõuseb koos hindade ja palkadega, kuid tulevikus on ka oluline II samba pension, mille väärtus on annuiteedina fikseeritud ja selle reaalväärtus langeb ajal, kui inimesed pensionil on.
Nii on näiteks 2040. aastal pensionile jääva inimese pensionide suhe keskmisesse palka pensionile jäädes küll 38%, kuid 10 aasta pärast 75-aastasena on see langenud kuuendiku võrra ja on ca 32% keskmisest palgast. Ka emapensioni reaalväärtus, kui see tuleb II sambast, hakkab vähenema pensionil olles.
Seega oleks ülaltoodud lihtsate arvutuste järeldus, et keskmine pensionär, kes saab pensioni I ja II sambast, ei ole kindlasti tulevikus ühiskonnas paremas olukorras võrreldes praeguste pensionäridega. Palgatöötaja on endiselt enam kui kaks korda kõrgema sissetulekuga. Kuid loodetavasti ühiskond ise on oluliselt rikkam tänu tootlikkuse vahepealsele tõusule, mistõttu ka tolle napi pensioni eest, saab tulevikus rohkem osta, kui praegu.
Järgmine küsimus on see, kas ühiskond tegelikult üldse jõuab I samba pensioni maksta. Tõesti, I samba defitsiit säilib, kui jäävad kehtima praegused reeglid ja ülalloetletud eeldused. Minu prognoosimudel näitab, et lähiaastatel on I samba defitsiit ca 2% SKPst ja seejärel see väheneb ca 1%ni SKPst. Praegune kõrgem defitsiit on tingitud hõive langusest kriisi ajal, pensionide asendusmäära ajutisest tõusust ja II samba maksete vahepealse peatamise kompenseerimisest.
Seega tuleb pikas perspektiivis igal aastal lisaks sotsiaalmaksu tuludele leida riigieelarvest täiendavaid maksutulusid pensionikulude katmiseks või vähendada muid kulutusi, nii nagu see on juba praegu. Tulevikus võtab see riigieelarvest siiski suhteliselt väiksema osa, olles praktiliselt võrdne sotsiaalmaksust II sambasse siirdatavate summadega. Viimast ei saa aga ära kaotada, sest see siire oli eelduseks, et inimesed teeksid ka oma palgast makseid II sambasse.
Miks jääb I samba defitsiit prognooside kohaselt kestma, kui pensionisüsteemi parameetreid ei muudeta? Minu simulatsioonid näitavad, et kõige olulisem põhjus on siin see, et me elame tulevikus kauem. See tähendab, et oleme ka pensionil kauem. Kui oodatav eluiga ei tõuseks, vaid inimesed sureksid tulevikus samamoodi nagu 2009. aastal, siis jõuaks I sammas tegelikult defitsiidist välja. Tööturu arengud mõjutavad I samba defitsiiti vähem, sest väiksem hõive toob kaasa ka väiksemad pensionikulutused tulevikus.
Kui oodatav eluiga ei pikeneks, siis oleks I sambast inimeste pension küll veidi väiksem, sest ka tööealisi inimesi, kes sotsiaalmaksu maksavad, on vähem. Kuid seda kompenseeriks suurem pension II sambast, sest kogutud summad jagunevad lühema pensionil oleku aja peale.
Rahvastikuprognoosides kasutatavate eelduste kohaselt oleks 65-aastase inimese oodatav eluiga 2026. aastal veel ca 18 aastat ja 2060. aastal ca 22 aastat. Simulatsioonid näitavad, et I samba defitsiidi kaotakski samal perioodil pensioniea tõstmine 4 aasta võrra, vanuseni 69 ca 2046. aastaks.
Minu hinnangul ei ole Eesti pensionikindlustus kokku kukkumise äärel, kuid kindlasti peab ka Eesti pensionikindlustus kohanema toimunud muutustega rahvastiku vanuskoosseisus, tööturul, makromajanduses ja finantssektoris.
Ja see järkjärguline kohanemine on juba viisteist aastat kestnud ja kestab ka edaspidi. Pensioniiga on tõstetud ja see tõuseb veelgi, inimesed peavad ise rohkem säästma pensionipõlveks II pensionisamba abil, reegleid finantssektori jaoks, kuhu me oma raha paigutame, on muudetud rangemaks, nende haldustasud madalamaks ja nende tegevus läbipaistvamaks.
Inimese õnneks, kuid pensionikindlustussüsteemi suureks riskiks, on ikka eluea pikenemine. Sellega peab pensionisüsteem ja sellest tulenevalt ka inimesed kohanema. Kui eluiga pikeneb, ongi loomulik, et ka inimesed peavad kauem töötama või leppima madalama pensioniga.
Pensionisüsteemi kohanemised võivad olla kas teatud aja tagant poliitikute otsustatud, nagu meil pensioniea tõstmine 65 eluaastani või pensionide muutmised majanduskriisi ajal. Kuid kuna rahvastikunäitajate prognoosimine nii pika aja peale on väga keeruline, kuid samas mõju pensionisüsteemile on väga suur, siis on paljud riigid pensionisüsteemi sisse ehitanud automaatsed kohanemismehhanismid, mis muudavad pensionide suurust ja pensionile mineku aega sõltuvalt demograafilisest arengust ja majandusolukorrast.
Lisaks on oluline, et pensionikindlustussüsteem ise toetaks inimeste kauem töötamist, see tähendaks, et ta ei soodustaks ega võimaldaks varem pensionile jäämist ennetähtaegsete pensionide, töövõimetuspensionide või erinevate eripensionide kaudu.
Märkus analüüsi kohta: ülaltoodud arvutused on leitud minu tehtud kohordipõhisest pensionimudelist, mida on Praxise uurimisprojektide kaudu toetanud eri aegadel Riigikogu kantselei, Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium. Siiski üksnes mina ise vastutan ülalmainitud arvude õigsuse eest. Nende arvude kasutamine enda finantsotsuste tegemisel või poliitilistes debattides on lugejate enda risk. Arvutused ei arvesta vanemapensioni võimalikku kehtestamist, muutusi töövõimetuspensionide määramise korras, eripensionide võimaliku kaotamise mõju I ja II sambale ega muid kvalitatiivseid muutusi pensionisüsteemis.
6. oktoobril avalikustatud uue perioodi struktuurivahendite määruste pakett sisaldas muu hulgas loetelu prioriteetidest, millele järgmisel perioodi struktuurivahendid on kavas suunata. Esmapilgul tunduvad kõik need 11 valdkonda olema Eestile äärmiselt tähtsad ja sobilikud, kuid uus programmiperioodi näeb ette ka prioriteetide fokuseerimist. See tähendab, et tuleb leida Komisjoni pakutud nimekirja hulgast Eestile sobivaimad.
Arukas kasv:
• teadus- ja arendustegevuse, tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni toetamine;
• IKT-le ligipääsu parandamine, kvaliteedi tõstmine ja kasutatavuse suurendamine;
• väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajandus- ja kalandus- ning vesiviljelussektori konkurentsivõime edendamine;
Jätkusuutlik kasv:
• vähem süsinikuheitmeid tekitava majanduse suunas liikumine;
• kliimamuutustega kohandumise toetamine;
• keskkonnakitse ja säästev ressursikasutus;
• jätkusuutlikku transpordi toetamine ja infrastruktuuri võrgustike pudelikaelade kaotamine;
Kaasav kasv
• tööhõive ja tööjõu liikuvuse suurendamine;
• sotsiaalse kaasatuse kasv ja vaesuse vähendamine;
• investeeringud haridusse, oskuste parandamisesse ja elukestvasse õppesse;
• haldusvõimekuse tõstmine ja tõhus avalik haldus.
Kuna ettevalmistuse aeg on napp (Rahandusministeeriumi esialgseks sooviks on jõuda partnerluslepingu ja rakenduskavade eelnõudega valmis 2013.a. kevadeks), siis oleks ratsionaalne võtta valikute aluseks juba olemasolevad otsused. Kõige sobivam alus selleks on konkurentsivõime kava Eesti 2020, kuna selles seatud eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks on püstitatud kooskõlas EL riikide poolt kokku lepitud Euroopa 2020 strateegia eesmärkide lähtudes Eesti ees seisvatest väljakutsetest.
Praxise mõttehommikul 12. oktoobril palusime osalenud ametnikel, ekspertidel, poliitikutel ja kodanikeühenduste esindajatel kõrvutada Eesti 2020 peaeesmärke komisjoni pakutud prioriteetidega. Ühiselt jõuti järeldusele, et kõige enam leiab eesmärkide kokkulangevust tootlikkuse kasvu teemal. Eesti 2020 seab eesmärgiks tootlikkuse kasvu 73 protsendini EL keskmisest. Sellele aitab kaasa nii uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, IKT laialdasem kasutamine, parem haridus kui tõhusam avalik haldus. Palju seoseid komisjoni pakutud prioriteetide ja Eesti 2020 eesmärkide vahel võib leida ka kriisieelse tööhõive taastamise eesmärgi ning kasvuhoonegaaside heitkoguste hoidmisega 2010. aasta tasemel. Keerulisem on komisjoni seatud prioriteetvaldkondade kaudu toetada Eestis olulisi eesmärke saavutada positiivne iive ja tervena elatud eluea kasv. Nende eesmärkidega on seosed pigem kaudsed, mis tähendab, et nende sihtideni jõudmiseks ei saa lootma jääda vaid välisvahenditele, vaid tuleb teha siseriiklikult õigeid valikuid.
Kuid strateegilistest valikutest olulisemgi on mõista, mida tuleb selleks teha, et eesmärgid ka saavutatud saaksid. Siin on nii mänguruumi kui ka eriarvamusi oluliselt rohkem. Kuidas, milliste meetmetega seatud sihte saavutada? Näiteks – milliste eelduste korral toob tipptasemel teaduse arendamine kaasa ka tootmise ja ekspordi struktuuri nihke kõrgtehnoloogilise tootmise suunas? Mitmetest teadusharudes on Eesti maailma tipus, osaletakse üle-euroopalistest või ülemaailmsetest uurimisprojektides. Kuid millist kasu saab sellest Eesti majandus? Kas see toob kaasa olulise majandusstruktuuri ümberkujunemise? Unustame sageli ära, et tootmisprotsessi sisendiks on tehnoloogia kõrval ka tööjõud ja kapital. Mida tähendab Eesti majanduse arengule see, et meie väikeses riigis napib nii inimesi kui raha? Tööandjad kaebavad, et ei leia piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu – miks see nii on? Mida peaks olemasolevas süsteemis muutma? Need küsimused on keerukamadki, kui eesmärkide seadmine. Iga riik, iga majandus, iga valdkond on unikaalne ja ei ole selgeid eduvalemeid. Saame õppida oma naaberriikidelt, koguda parimaid praktikaid, kuid lõpuks tegema siiski Eesti konteksti sobiva valiku.
Just nüüd on saabunud hetk, kus meil kõigil on võimalik kaasa rääkida, mida peaks tegema, et nendest kitsaskohtadest üle saada. 24. oktoobrini on võimalik osale.ee kaudu avaldada arvamust Eesti seisukohtade suhtes EL järgmise perioodi finantsraamistiku kohta. Veel selle aasta sees plaanib Rahandusministeerium algatada ka laialdasemat arutelu tõukefondide eesmärkide ja nende saavutamisvõimaluste üle. Olgem siis valmis aktiivselt panustama. et leida Eestile sobivaim eesmärkide ja tegevuste kogum järgmise seitsme aasta arenguks.
Kas olete kunagi mõelnud, kes on need inimesed, kes teie lapsi noortekeskuses juhendavad, kellega koos noored oma koolist vaba aega veedavad ning kellele oma muresid kurdavad, kui vanematel enam aega ei jagu? Noorsootöötajate roll meie noorte isiksuste kujundamisel olulisem, kui me arvatagi oskaks.
Noorsootöötaja kutsestandardi kohaselt on noorsootöötaja töö eesmärgiks luua noortele tingimusi arendavaks tegevuseks, mis toetaks noorte isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist ühiskonna hästi toimetulevateks liikmeteks. Kutsestandardi kohaselt peab noorsootöötaja olema teadlik noorte elu tegelikkusest ja kohalikest oludest, oskama hinnata noore olukordi ja vajadusi. Noorsootöötaja peab kohtlema noori võrdselt, suhtudes noore arvamustesse ja maailmapilti lugupidamise ja sallivusega. Noorsootöötaja lähtub töös noorega võrdväärse partnerluse põhimõttest ja on huvitatud noore arvamustest, ideedest, maailmavaatest. Seega on noorsootöötaja otsekui vanema venna eest, kes suunab ja innustab, seejuures liigselt domineerimata.
Sageli ei oska me hinnata nende inimeste panust noorte arengus ja nii jääb nende ennastsalgav töö sageli tunnustuseta. 2010.a. läbi viidud noorsootööalaste pädevuste ja noorsootöötajate koolitusvajaduste uuringus osalenud noorsootöötajad hinnangul on enamik nende tegevusega seotud probleeme ja kitsaskohti seotud rahaliste vahendite nappusega. Järgmistena tuuakse aga esile noorte passiivsust ja noorsootöö vähest tunnustamist. Viimatimainitud probleemide lahendamine ei seisa mitte rahaliste vahendite, vaid suhtumise ja hoiakute taga.
Ühelt poolt on noorsootöötajad vastakuti dilemmaga – noorsootöös osalevad ikka vaid need noored, kes ongi oma loomult aktiivsemad. Need noored, kellel oleks hädasti vaja noorsootöö tuge isetegemisrõõmu, vastutuse ja sotsiaalsete suhtlemisoskuse arendamisel jäävad sageli noorsootööst kõrvale. Tihti saavad need probleemid alguse kodust. Ja paraku kehtib ka siin kuldreegel – noorsootöötaja jutule satuvad vaid nende noorte vanemad, kellega on niigi kõik korras. Probleemsemate noorte kaasamiseks noorsootöösse võiks kaaluda vanemate vastutuse suurendamist ja tihedam koostöö ka sotsiaaltöötajatega.
Üheks noorsootöö väljakutseks on ka see, et hooliva vanema venna roll viib sageli usaldusliku suhteni noore ja noorsootöötaja vahel. Tulemuseks võivad olla noorsootöötajale kurdetud mured, mille lahendamiseks puuduvad noorsootöötajal nii volitused kui oskused. Siinkohal on vajalik toimiva tugisüsteemi olemasolu, mis võimaldaks probleemiga tegeleda spetsialistidel, tagades samal ajal usaldusliku suhte säilimise.
Kuna noorsootöö korraldamine on omavalitsuste ülesandeks, siis ei ole üllatuseks ka suured regionaalsed erinevused noorsootöö võimaluste osas. Uuringus osalenud noorsootöötajate hinnangul sõltub kohapealne olukord väga palju sellest, kui palju vallas noori väärtustatakse. Kui noori hinnatakse kõrgelt, siis on noortele mõeldud tegevusi ja arenemisvõimalusi rohkesti, kui noori aga ei väärtustata, siis ei ole loota ka valdkonna arengut.
19. oktoobril Saue noortekeskuses toimuval Praxise ja ENTK ühisel mõttehommikul ongi arutelu all edukaks noorsootööks vajalikud eeldused ning nende kujundamise võimalused omavalitsustes. Oma kogemusi jagavad endine Rõuge kauaaegne vallavanem Riigikogu liige Kalvi Kõva, Saue abilinnapea Rafael Amos ning Pärnu linna noorsootöönõunik Reine Tapp ning Kersti Kesküla Pärnu õppenõustamiskeskusest. Ettelannetele järgneb ühine mõttevahetus. Kokkuvõtet mõttehommiku tulemustest on võimalik lugeda noorteseire kodulehelt: www.noorteseire.ee
