Viimasel nädalal on juttu tehtud politseinike, päästetöötajate ja kaitseväelaste töölt lahkumisest, sest avalikus sektoris on palgatõus külmutatud mõneks aastaks, kuid erasektoris on töötus vähenemas ja palgad tõusmas. (Vt nt ERRi uudis ja pikem artikkel Eesti Päevalehes).

Paar aastat tagasi analüüsisime ka Praxises sisejulgeolekutöötajate tööturukäitumist. Muuhulgas uurisime, kuidas palk mõjutas politseinike valdkonnast mujale lahkumist aastatel 2004-2007, kui sarnaselt praegusele toimus erasektoris kiire palgatõus. Toongi alljärgnevalt ühe joonise tolleaegsest statistilisest analüüsist, mis kuhugi lõppraportisse minu teada selliselt ei läinudki. Aga järsku pakub nüüd, kui teema on taas päevakorral, huvi teistelegi.

Joonisel on esitatud seos politseinike sisejulgeoleku valdkonnast lahkumise tõenäosuse ja politseinike keskmise palga vahel võrreldes politseiasutuse maakonna keskmise palgaga.

* vaata andmete ja meetodite kohta postituse kommentaari

Joonis näitab oodatult, et mida kõrgem on politseinike palk võrreldes keskmise palgaga, seda väiksem on politseinike töölt lahkumine. Palga mõju on tugevam, kui palk on allpool 1,2-kordset maakonna keskmist palka, kus politseinik töötab. Edasise palgatõusu mõju vähendab sektorist lahkumist juba aeglustuvalt. Joonis iseloomustab ka, et sektorist lahkuvad enam nooremad mehed ja nad on ka palgamuutusele kõige tundlikumad.

Nii näiteks 25-34-aastaste meeste puhul, kui palk tõuseks 80%-lt maakonna keskmise palga tasemest 100% tasemeni, siis väheneks aasta jooksul töölt lahkumise tõenäosus ca 4 protsentipunkti: 16%-lt 12%-le. Kui palk tõuseks täiendavalt 100%-lt 120%-le keskmisest palgast, kahaneks lahkumise tõenäosus veel ca 2 protsendipunkti (12%-lt 10%-le). Edasine palgatõus vähendab lahkumise tõenäosust üha vähem.

Mõjud on väiksemad vanemate meeste puhul, nt 35-44- aastaste meeste puhul oleksid vastavad väärtused 3 ja 1,3 protsendipunkti. Naiste puhul mõjutaks palk veelgi vähem vastavalt 2,1 ja 0,3 protsendipunkti.

Aastate 2004-2007 tööturg oli erinev sellest, mis on aastatel 2011 ja edasi. Kasvanud on ebakindlus töökohtade püsivuse ja palkade kasvu suhtes nii erasektoris kui avalikus sektoris. Siiski julgen oletada, et rahaliste stiimulite mõju politseinike ja päästetöötajate tööturukäitumisele, mida nägime aastatel 2004-2007, on endiselt olemas.

Uuel valitsusel ei ole kerge erasektori palgatõusuga mitte kaasa minna sisejulgeolekuvaldkonnas, sest uus koalitsioonileping lubab ellu viia ka eripensionide reformi, st eripensionide järk-järgulise vähendamise või kaotamise sellisel kujul. Kui palgatõuse avalikus sektoris ei lubata, siis on raske näha, mis on see präänik, mida vastutasuks pakutakse. Tagantjärele tarkusena tundub mulle, et eelmisel valitsusel oleks olnud lihtsam eripensionide reformi ellu viia kõige sügavamal majanduskriisi ajal, kui töötamine avalikus sektoris oli ahvatlevam kui erasektoris. Nüüd näib, et kõige odavam on avaliku sektori hüvede kärpimisel oodata uut majanduskriisi erasektoris 🙂

P.S. Kriitilise meelega töö-ökonomistidele, ökonomeetrikutele ja minu TÜ tudengitele panen siis pikema selgituse hindamismeetodi kohta kommentaarina.

2010. aastal oli Eestis keskmiselt 23 400 töötut 15–24-aastast noort. Seejuures on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud just nende noorte osakaal, kes ei osale ei haridussüsteemis ega ole hõivatud tööturul. Noorte töötuse määr ehk siis töötute osatähtsus tööturul aktiivselt osalevate noorte seas Eestis on tõusnud 32,9%-le, millega oleme jõudnud Euroopa viie kõrgeima noorte tööpuuudusega riigi hulka. Selle põhjuseks on nii majanduskriisi tagajärjel toimunud üldine hõive langus kui ka nn laulva revolutsiooni aegse beebibuumi ajal sündinute tööturule sisenemine. Kasvamas on ka noorte pikaajaline töötus. Positiivse trendina võib välja tuua, et noorte aktiivsuse määr ei ole langenud.

Suurt rolli töötuks jäämisel mängib erialase ettevalmistuse puudumine (nt 36% töötutest noormeestest on  vaid põhiharidusega), kuid töötus on kõrge ka nn esmasisenejate hulgas (39% töötutest on kas värsked koolilõpetajad, varasema töökogemuseta või õpingute katkestajad), mis näitab, et tööandjad panevad rõhku kogemuse ja erialase ettevalmistusega töötajatele.

Seega on ennekõike oluline tagada, et noortel oleks tööturule sisenemisel piisav erialane ettevalmistus. Samuti tuleks rohkem väärtustada töökogemuse ja praktika rolli õppeprotsessis. Viimast tuleks teha üha enam koostöös tööandjatega, et tagada noorte haridusliku ettevalmistuse vastavus tööturu reaalsetele nõudmistele.

Töötavad üliõpilased on ülikooliharidusele ette heitnud liigset akadeemilisust ning õppeprotsessis oskuste arendamise unarusse jätmist. Üliõpilaste arenguvajadustele mittevastav hariduse sisu ja isiklik areng, kuid ka töökogemuse omandamise vajadus ning majanduslikud kaalutlused on põhjused, mis kujundavad üliõpilaste valikuid õpingute kõrvalt töötamise kasuks.

Üliõpilaste töötamist õpingute kõrvalt ei ole mõttekas takistada, vaid pigem soodustada sellise olukorra tekkimist, kus tegevuste ühildamise positiivsed mõjud säiliksid ja leeveneksid negatiivsed tagajärjed. Selleks peaks täiendama ja ühtlustama karjääriõppe süsteemi gümnaasiumiastmes ning varasema haridustee käigus, et üliõpilastel kujuneks selge arusaam pakutavast haridusest, nende õppekavadest ja struktuurist,  õppemeetoditest ja õpiväljunditest.

Tuleb siiski arvestada, et ka erialase ettevalmistuse olemasolu ei pruugi veel tagada töökohta. Kui vaadata kutsekoolide lõpetajatelt kogutud tagasisidet, mis on antud kuus kuud pärast kooli lõpetamist, siis on kuue kuu jooksul töö leidnud lõpetajate osatähtsus kõigist lõpetajatest langenud 78%-lt 2007. aastal 54-%-le 2009. aastal. Seejuures asusid erialasele tööle vaid 35% lõpetanutest.

Positiivse trendina võib välja tuua, et majanduslangus on suurendanud edasiõppijate hulka. Kuigi valdavalt on kutsehariduse lõpetanute väljavaated tööturul halvenenud, on tulemused õppekava rühmade kaupa väga erinevad. Suhteliselt edukad on kolme aasta jooksul olnud näiteks arhitektuuri ja linnaplaneerimise, juuksuritöö ja iluteeninduse, metsanduse, audiovisuaalse ja muu meedia erialade lõpetajad. Seejuures on tähtis märkida, et nende erialade lõpetajad asuvad ka keskmisest sagedamini erialasele tööle. Keskmiselt madalama edukusega on koduteeninduse, ehituse ja materjalitööstuse (sh tislerieriala ja puidutöötlemise) lõpetajad. Hoolimata majandusbuumiaegsest madalseisust võib loota, et tulevikus pakub rohkem töökohti ka põllumajandussektor.

Kooli ja eriala valikul on oluline roll tulevikus teenitava sissetuleku suurusel. Suurem tõenäosus saada kõrgemat palka on tervise ja heaolu ning sotsiaalteaduse, ärinduse ja õiguse valdkonna lõpetanutel, keskmisest madalamat sissetulekut saavad põllumajanduse ning humanitaaria ja kunstide õppevaldkonna lõpetajad. Seega ongi noorte senised valikud kõrghariduse omandamisel olnud pragmaatilised ja noored õpivad erialasid, mis tagavad neile suurema tõenäosusega töökoha ja kõrgema palga. See on mõttekoht poliitikakujundajatele: majanduse tehnoloogilise arengu tagamiseks vajame küll rohkem insenere ja tehnikateadlasi, kuid me vajame ka tööandjaid, kes kindlustaksid neile väärtuslikele lõpetajatele tööpanuse väärilise töö ja sissetuleku. Ehk on aeg mõelda üha enam kombineeritud haridusmudelile, kus reaalteadlaste baasharidust täiendatakse ettevõtlushariduse ja juhtimisoskuste arendamisega, mille tulemusena suureneks ehk reaalteadlaste võimekus oma ideid ja oskusi ärimaailmas rakendada.

Sageli on noorte tööturuprobleemid seotud ka hariduse küsimustega. See nõuab tihedat koordineerimist tööturumeetmete ja haridussüsteemi vahel. Kuna noorte haridusteed ei saa pidada lõpetatuks, siis peab säilima võimalus sujuvalt haridussüsteemis tööturule ning vajadusel tagasi haridussüsteemi liikuda.

Tööturuteenuste ja formaalharidussüsteemi kõrval mängib noorte tööturuvalmiduse tõstmisel üha enam rolli ka mitteformaalne haridus ehk noorsootöö. Noorsootöös osalemine võimaldab arendada individuaalseid teadmisi ning oskusi, kasvatada sotsiaalset kapitali ja arendada sotsiaalseid võrgustikke. Nii nagu näitavad kõrgkoolilõpetajate uuringu tulemused, on töökoha saamisel oluline koht isikule suunatud pakkumistel ja isiklikel kontaktidel, mis näitab võrgustikulise koostöö tähtsust tööturule sisenemisel. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi noorsootöö struktuurid on Eestis laialdaselt välja arendatud, ei ole praegu piisavalt infot, et teha järeldusi noorsootöö tulemuslikkuse osas tööturuvalmiduse suurendamisel.

Ülevaate koostasid Praxise analüütikud: Katrin Pihor, Laura Kirss, Eve Mägi ja Kirsti Nurmela.

Neil ja teistel noorte tööturu teemadel toimub 20. aprillil Noorteseire konverents “Noored ja tööturg”, kus esitletakse ka samateemalist Noorteseire aastaraamatut.

Lisainfo www.noorteseire.ee.