30. märtsil kogunesid Praxise mõttehommikule lastekaitsetöötajad, valdkonna kodanikeühendused, sotsiaalministeeriumi ja asenduskodude esindajad, et ühiselt arutleda, kuidas tagada asenduskodude noorte edukas iseseisvumine. Mõttehommikul tutvustas Praxise analüütik Pirjo Turk äsja valminud uuringut, mille eesmärk oli kirjeldada asenduskodudest iseseisvuvate noorte olukorda ning asenduskoduteenuse võimalusi ja praktikat seoses iseseisvuvate noortega.

Heateo Sihtasutusest Jaan Aps aitas sisse juhatada teemat: “Kuidas luua selge seos asenduskodude töötulemuste ja eraalgatuslike toetajate panuse vahel?” Järgnevalt saame tutvuda Jaani mõtetega.

Vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsi ja noori aitavate organisatsioonide käsutuses on tegelikult palju rohkem ressursse, kui riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvereale kirja pandud. Rahalised annetused! Mitterahalised toetused! Vabatahtlik töö! Tänu üksikisikute ja ettevõtete heale tahtele lisandub valdkonna ametlikule eelarvele aasta jooksul väärtust miljonites eurodes. Ja jõuluajal on asenduskodud heategijate poolt saadetud maitsvalt krõmpsuvate piparkookide lõhna keldrist pööninguni täis.

Tegutsen Heateo Sihtasutuses just valdkonna toetaja positsioonil. Praxise mõttehommik oli minu jaoks väga mõtlemapanev kogemus. Ühelt poolt süstis minusse entusiasmi osalejate tegutsemistahe ja nende usk senisest paremate lahenduste võimalikkusse. Teisalt muutis mind väga murelikuks aga see, et keegi ruumis istujatest ei haakunud õhku visatud küsimusega: „Kuidas me teame, et valdkonna ressursid üldse lähevad õigesse kohta?“

Mis saab asenduskodust iseseisvasse ellu astunud noortest edasi? Selle kohta puudub ametlik statistika nii üksikute asenduskodude lõikes kui ka üleriigiliselt. Kui suurel hulgal nendest on kahe aasta pärast elu tasakaalus (näiteks olemas töökoht ja kindel eluase)? Milline protsent nendest on sattunud elu hammasrataste vahele (näiteks sõltuvusse sotsiaalabist või probleemidesse õigusrikkumistega)? Seda me ei tea.

Aga mis siis, kui teaksime?

Kui me teaksime, millises olukorras on näiteks kahekümne kahe aastased endised asenduskodu hoolealused, saaksime analüüsida ja katsetada, millist arengukeskkonda on vaja soovitud positiivse tulemuseni jõudmiseks hoolealustele tarvis pakkuda kaheksateistaastaselt, kuueteistaastatelt, kümneaastaselt… igal asenduskodus veedetud päeval.

Ilma nimetatud infot omamata pole ühelgi muul arutlusel vanemliku hoolitsuseta laste hoolekande teemal tegelikult mõtet. Süsteemi saab edukalt juhtida juhul, kui süsteemi olemasolu eesmärk on selgelt sõnastatud ja eesmärgi poole liikumist on võimalik mõõta.

Täpne statistika tulemuste kohta aitab ühelt poolt näha, millistelt asenduskodudelt saavad teised asenduskodud õppida noortele hea arengukeskkonna loomist ja koostööd partneritega. Teisalt aitab statistika anda seada eesmärke riiklikule süsteemile tervikuna, et vältida ühiskondlike probleemide taastootmist, mis riigi tasandil lihtsalt liiga kulukad ja isiklikul tasandil lihtsalt kohutavalt traagilised.

Kokkuvõttes – nii maksumaksja rahale kui hea südamega inimeste küpsetatud piparkookidele peaks olema õigus ainult järgmistel asenduskodudel.

1) Kes julgevad mõõta oma tulemusi (s.t kuidas saavad nende kasvandikud hilisemas elus hakkama) ja nendest tulemustest rääkida.
2) Kes on valmis oma tulemuste eest vastutust võtma (s.t tegema korrektiive asutuse tegutsemisviisides ja partneritega koostöös, et tulemusi võrreldes praegusega veelgi parandada).

Jaan Aps, Heateo Sihtasutus

Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.

Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.

Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.

*Vt märkust andmete kohta lõpust

Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.

Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:

Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.

Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.

Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.

Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.

Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.

Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.

P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.

*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.

Elukestva õppe valdkonnas valimisliidu programm erilisi üllatusi ei paku. Erisoodustusmaksu kaotamine tasemekoolituselt oli oodatav – selles olid ühel nõul suurem osa valimistel kandideerinud erakondadest.

Positiivse noodina on selgelt eesmärgiks seatud elukestvas õppes osalemise suurendamine. Küll aga sunnib kulmu kergitama eesmärk tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaal 20%-ni. Pikemas perspektiivis, miks ka mitte. Kuid ilmselt on sellega arvestanud ka valitsusliit, et järgmise nelja aasta jooksul on see väga ebatõenäoline. Valitsus ise on alles äsja kiitnud heaks eesmärgi tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu aastaks 2020 17%-ni.

Poole lausega mainitakse ka ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute kasvu. See peaks olema väga oluline eesmärk, arvestades, et just nendele peaks elukestev õpe pakkuma turvalisust tööturul ning võimalust oma konkurentsivõimet suurendada. Siiski ei mainita kuidas seda soovitakse saavutada. Senine kogemus on näidanud, et üldiselt täiskasvanute elukestvas õppes osalemise kasvatamine on viinud olukorrani, kus madalaima ja kõrgeima haridusega inimeste osalemise erinevus on üheksa-kordne. See tähendab, et madalama haridusega inimeste osaluse suurendamiseks on vaja just nendele suunatud meetmeid, mida täna ei ole piisavalt. Riigi senisest tegevusest elukestva õppe suunal lõikavad selgelt kasu eelkõige niigi parema haridustasemega inimesed.

Tundub, et peamine valitsuse strateegia elukestvas õppes osalemise suurendamiseks on EL finantside ärakasutamine. Ühest küljest ei ole see halb, et olemasolevaid vahendeid soovitakse maksimaalselt rakendada elukestva õppe valdkonna arendamiseks ja parema juurdepääsu pakkumiseks elukestva õppe võimalustele. Kuid pikemas perspektiivis peaks olema oluline vastutuse jaotus erinevate kasu saavate osapoolte vahel (st riik, tööandjad ja elukestvas õppes osalejad).

Üldiselt uusi suundi täiskasvanuhariduse valdkonnas ei võeta. Arendatakse edasi seniseid tegevusi ning jätkatakse suuresti samal kursil. Iseenesest on positiivne, et areng on stabiilne ja võtab pikemaajalised sihid. Kuid ühtlasi tähendab see ohtu, et seni käsitlemata jäänud probleemid jäävad ka edaspidi tähelepanuta. Üsnagi ambitsioonikad sihid on paigas. Loodetavasti võetakse järgmisel neljal aastal ette ka nende probleemide lahendamine, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada.

10. märtsil vaatas  valitsus tagasi senisele neljale tegevusaastale ja hakkas juba  kavandama ka uue perioodi tegevusi.  Võimuliidu koosseis jääb küll samaks, kuid prioriteedid vaadatakse värske pilguga üle.  Riigikantselei  pani kokku nii aruande istuva valitsuse tegevusprogrammi täitmisest kui ka tulevikku vaatava raporti, milles  on koondatud soovitused olulistes poliitikavaldkondades. Need ettepanekud  koos  poliitikute läbirääkimistulemuste ehk koalitsioonileppega on  järgmise nelja aasta jooksul valitsuse tegevuse aluseks.

15. märtsil tutvustati raportit selle  koostamisel osalenud ametnikele ja teistele asjatundjatele.

Valdkondi on mitu, meetmete pakett on mahukas ning seetõttu on allpool toodud vaid põgus mosaiik-pilt kogu materjalist.

Teemal „haritud rahvas ja sidus ühiskond“  hakkas silma, et  plaanis on üle vaadata viisade ja elamis- ning töölubade andmise tingimused. Kui siin pisutki piiranguid leevendatakse, on lootust, et soodustame nii  tudengite  kui tippspetsialistide  Eestisse tulekut.
Tegeletakse hariduse ja tööturu vajaduste vaheliste seoste loomisega.  Töötutele mõeldud  aktiivsete tööturumeetmete puhul   vaadatakse üle seosed  makstavate hüvitistega ning hinnatakse, millistest abinõudest on rohkem kasu.

Vananevale elanikkonnale mõeldes on plaanitud luua spetsiaalsed meetmed vanemaealiste inimeste töö turule tagasi aitamiseks. Perepoliitikas analüüsitakse vanemahüvitisesüsteemi paindlikumaid skeeme.

Ettevõtluskeskkonna riigipoolse soodustamise teemal  soovitatakse valida täpsemalt sihitud ja mõjusamaid meetmeid, jätkatakse eksporditoetuste maksmist.

Välisinvesteeringute meelitamiseks  plaanitakse luua spetsiaalne fond kohalikele omavalitsustele ning tugevdada maakondlike arenduskeskuste rolli.  Ettevõtjatele aga käivitatakse terviklik talendiprogramm kvalifitseeritud töötaja leidmiseks ja maaletoomiseks.
Innovatsiooni peatükis  on ettepanek täiendada riigihangete regulatsiooni riigi prioriteetsete poliitikate  (sealhulgas näiteks innovatsioon, loomemajandus, disain, säästev ressursikasutus, kosmosetehnoloogiatel põhinevad uued teenused, jt.) edendamiseks.

Põhjalikult käsitletakse energiamajandust ja ressursisäästu. Tähelepanu on pööratud Eesti rahvusvahelise mõju suurendamisele ning demokraatia ja julgeoleku edendamisele maailmas.

Julgeoleku puhul peetakse vajalikuks keskenduda erinevate riigi ametiasutuste ja valitsusväliste osapoolte (erasektor, vabatahtlikud) vahelisele koostööle. Samuti tuleb tõhustada piiriülest koostööd ebaseadusliku sisserände efektiivsemaks tõkestamiseks.

Riigivalitsemise tõhustamiseks peaksid keskvalitsus ja  omavalitsused pakkuma avalikke teenuseid koostöös.

Väljakutsed ehk poliitikameetmed ei ole muidugi unistuste ostunimekiri – raport peaks sisaldama vaid  olulisimaid  arendustegevusi. Valdkonnad on aga kirjeldatud erineva detailsusega ja mõnikord tundub, et  kirja on saanud terve tööplaan.  Samas puudub  ajaline mõõde, millal plaanid ellu viiakse ja millal võib tulemusi loota.

Vaadates rahandusministeeriumi esitlust riigieelarve  positsiooni kohta, on selge, et hakkama tuleb saada  kulutusi tõstmata.  Raporti koostajate sõnul polegi   meetmete käivitamisel alati vaja rohkem raha, vaid näiteks paremat koostööd. Konkreetsete arendusprojektide käivitamiseks  olevat ikkagi võimalik  leida rahastust, keerulisem on muudatustega, mis eeldavad  püsikulude suurendamist.

Mis edasi saab? Riigikantseleil ja ministeeriumitel on  järgneva kuu aja jooksul  plaanis teha oluliste meetmete mõjude analüüs,  rahandusministeerium hindab ka   kulusid. Selle põhjal valitakse välja olulisimad tegevused, mida rakendama asutakse.

Märtsi  jooksul on oodata ka koalitsioonilepet.
Aprilli keskpaigas kutsutakse koostajatest ametnike grupid taas kokku ning  arutatakse läbi   vahepeal tehtud valikud. Selleks ajaks on selgem ka see, milliseid arendus-suundi poliitiliselt esile tõstetakse.

Seega on just praegu õige aeg materjaliga tähelepanelikult tutvuda ja  oma arvamust avaldada. Riigikantselei strateegiadirektori sõnul on raporti materjal mõeldud laiema arutelu käivitamiseks ning   oodatud on mõtted,  millega veel tuleks tegeleda.