Valimiste lähenedes on pisut provokatiivne küsida poliitikutelt, mis on need asjad, mis Eesti inimesi ees ootavad sõltumata sellest, kes osutub valituks? Tavaline vastus oleks, et surm ja maksud.

Seekordsel (28.02) Praxise mõttehommikul käis asjatundjate, ametnike ja poliitikute osavõtul arutelu nii oodatava eluea kui ka maksude teemal. Eesmärk oli saada selgust, mida on riigi ja ühiskonna võimuses muuta, et toime tulla Eesti demograafilise olukorraga 30 aasta pärast.

Müüdimurdja rollis oli rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit, kes kinnitas, et väljasuremisest pole põhjust rääkida, sest praegu taastume nii masust kui ka rahvastikuaugust. Siiski tuleb arendada jõulist rahvastikupoliitikat, et tagada normaalne rahvastiku struktuur, vanuseline koosseis, elanikkonna paiknemine (suurlinnad vs ääremaad) ja rahva järjepidevus.

Sündivuse puhul rõhutas professor Tiit, et poliitikud ei saa „panna naisi sünnitama“. Perepoliitika meetmete puhul mõjub igasugune lubamine ja lubaduste äravõtmine halvasti. Perede hakkamasaamist tuleb toetada järjekindlalt.

Sisserände teemal tõdes Tiit, et varsti jõuavad pensioni-ikka suured sisserännanute põlvkonnad. Kui uut tööjõudu tuleb juurde, siis see aitab üle ajutisest maksumaksjate puudusest, kuid kunagi tuleb ka neile hakata pensione maksma.

Teemal „talendid koju“ arvas professor Tiit, et välismaalt tagasi tuleb kutsuda ka lihtsama töö tegijaid ning pakkuda neile sobivaid stiimuleid, näiteks edasiõppimise võimalusi või tuge ettevõtluseks. Kuna registreeritud rände andmetel on kõige aktiivsem väljarändaja noor naine, siis tuleb tegeleda just selle grupiga.

Professor Tiit lükkas ümber ka väite, nagu oleksid kõik pensionärid vaesed. Kindlasti tulevad paremini toime eakate pered ehk kaks pensionäri kokku ei tähenda vaesust, vaid turvalisust. Seega pole eakate suhtes lahenduseks mitte ainult pensionitõstmine ja vanurihooldus, vaid nn tervislik vananemine ning meeste keskmise eluea järelejõudmine naiste omale.

Praxise analüütik Andres Võrk esitas miljoni euro küsimuse: kuidas hoida eelarve tasakaalus, kuid rahastada sotsiaalvaldkonda siiski ühiskonna reaalsetele vajadustele vastavalt.

Praegu läheb valitsussektori kulutustest tervishoiule ja sotsiaalkaitsele ligi pool (2009. aastal 47%), mis tähendab, et pea iga teine maksumaksja euro läheb nendeks vajadusteks. Aastal 2035 on eakaid 17% rohkem kui praegu ning tööealisi on  vaid 1,7 ühe ülalpeetava kohta (silmas pidades eakaid kui lapsi).

Kuidas mõjutab rahvastiku struktuuri muutus maksusid, on must-valge. Sotsiaalkaitset (tervishoidu ja pensioneid, peresid ) rahastatakse tööjõumaksudest. Kui kahaneb tööealiste arv, kuid kasvab nende inimeste arv, kellele riigi toetust on vaja, siis tekivad käärid. Tervikliku sotsiaalkaitse huvides on leida lahendused, kuidas puudujääk ületada. Tuleb kaaluda erinevaid variante, sealhulgas näiteks:

–     kas vähendada kulusid teistes sektorites ning suunata sealt raha sotsiaalkulude katteks ?
–     kas vähendada teenuste või toetuste suurust ja suurendada inimeste omaosalust?
–     kas kasutada struktuurifondide abi?

Tulevaste valitsuste ja rahvaesindajate ette jäävad arutamiseks küsimused:

–    kas pensionisüsteemi defitsiidi rahastamine lähema aastakümne jooksul jätkub riigieelarve üldistest tuludest?
–    kas tervishoiu kulutuste katteks vähendatakse solidaarselt rahastatavat osa või suurendatakse teiste maksude osakaalu?

Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik lisas oma kommentaaris, et riiklik pensionisüsteem ei ole kindlasti kokku kukkumas nagu ekslikult väidetakse. Selle asemel tuleb teha lihtsalt mõistlik otsus, kuidas jagada rahvastiku vananemise koormus eakate ja tööealiste inimeste vahel. Ehk tuleb otsusta, kui palju peavad inimesed tulevius kauem töötama, kui palju makstakse rohkem makse ja kuidas muutuvad pensionid. Lisaks pensionisüsteemi selgetele valikutele tuleb rahvastiku vananemise korral kindlasti tegeleda hoolekande süsteemiga, mis meil praegu on vähe arenenud.

Ettekannetega saab tutvuda Praxise koduleheküljel

Eesti Päevalehe ja Postimehe artiklitest, kus on püütud välja arvutada tulevase Riigikogu isikukoosseisu, aga ka mitmetes kommentaariumites kõlab mõte, nagu jaotataks valituks mitte osutunutele antud hääled ümber nö. võitjaparteidele. See võib mõjuda hääletajate hirmutamisena või soovitusena mitte toetada neid, kelle Riigikogusse pääsemine tundub ebakindel.

Näiteks kirjutab üks kommentaator: “Nendel valimistel valib suur hulk inimesi Riigikokku mittepääsevaid üksikkandidaate ja parteisid (nende hulgas on tõenäoliselt ka rohelised ja Rahvaliit). Pisiparteid ja ükskkandidaadid võivad kokku saada 15-20% häältest. Meie valimisseaduse järgi jaotatakse need hääled ümber suurematele erakondadele ehk Keskerakonnale ja Reformierakonnale.”

Kommentaar Poliitikauuringute Keskuse Praxis projektijuht Hille Hinsbergilt

Demokraatlikud valimised tähendavad,  et igaüks saab vabalt väljendada oma poliitilist tahet ja valida, kelle poolt ta iganes tahab. Seega pole õige rääkida “kaotatud häältest”, vaid iga hääl on hääletaja meelsuse väljendus. Valimised ei ole kasiino ega kihlveokontor, kus tuleb riskida võidu nimel. Valimistel pole vaja loota ühte võitjat ja lugeda kõiki teisi kaotajateks, kes valitsema ei hakka.

Kui sa hääletad kellegi poolt, kes Riigikokku ei saa, oled ikkagi toetanud seda isikut või nimekirja. Ei ole nii, et annad hääle üksikkandidaadile, aga selle saab hoopis suurerakond. Igale kandidaadile antud hääled jäävad ainult talle endale. Hääli ümber ei jagata. Kui toetad erakonna nimekirjas inimest, kes parlamenti  tegelikult ei lähe – näiteks need, kes jätkavad eurosaadikutena või need mõned, kes on avalikult öelnud, et ei plaani Riigikogus  töötada – siis läheb su hääl  arvesse erakonna programmi toetajate hulga ja sellele vastava Riigikogu kohtade protsendi väljaarvutamisel.

Kandidaate on 789 ning kohti Riigikogus on 101. Selge, et enamik kandideerijaid parlamenti tööle ei saa. Kes saavad, selguvad ainult valijate häälte, mitte turu-uuringute või ennustuste alusel.

Mis juhtub häältega, mis on antud  erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes  saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.

Valimisi on nimetatud demokraatia pidupäevaks. Igal juhul on see valiku tegemise päev ning võimalus oma meelsust ja poolehoidu avaldada.  Valime neid, keda usaldame poliitika igapäevatööd tegema.